Vastuvõtust ja tarbijalikkusest teatri kontekstis

Noppeid Jean Alteri teose „The Sociosemiotic Theory of Theory“ peatükist „Reception and Consumer Society“, kus autor vaatleb teatri vastuvõttu nüüdisühiskonna ja tarbimise perspektiivist:

vastuvõtt kui  põhiline, teatrit kui kultuurifenomeni defineeriv nähtus

tänapäeval hinnatakse mistahes toodangut mitte selle otsese kvaliteedi, vaid sellest loodud kuvandi järgi, olulised on toodete märgid, mitte tooted ise, reklaam, tarbijaga manipuleerimise taktikad – siit ka sellist manipuleerimist uurivate teadusharude esiletõus (lingvistika, semiootika, poeetika, retoorika)

teatris seeläbi performatiivse funktsiooni esilekerkimine, referentsiaalne tagaplaanil

tarbimisühiskonna kujunemine on aidanud vastuvõtul teatris esmaseks saada

enamik vastuvõtuteooriaid rõhutab referentsiaalsust – loo jutustamise mõistmine läbi etenduse vaatamise, selle järgi on lavastus õnnestunud, kui publik saab aru lavastuse loojate kavatsusest ja reageerib sellele, parim vastuvõtt on juhul, kui kasutatavad teatrimärgid dekodeeritakse

teised seavad esikohale näitleja kui esineja, performatiivsus, publikut vaja esinejate julgustamiseks

kolmas lähenemine ütleb, et avalikke etendusi tuleb vaadelda eelkõige publiku vaatenurgast, nende ootuste ja regeeringute põhjal, seotud referentsiaalsusega ja semiootiliste küsimustega

globaalne vastuvõtt peaks haarama mõlemat funktsiooni, pigem levinud see variant, kus perf. toetab referents-st

näitleja puhul kahetine vastuvõtt: semiootiline, tajutakse kui  märki tegelaskujust ja sellega seonduvast, lisaks näitleja performatiivsus, füüsilisus ja karisma, mis tuleneb isikust

vastuvõttu mõjutavad mitmed aspektid: ruum, valgus, temperatuur, iste asukoht ja tooli mugavus jm

lava desemiotiseerimine (esitatakse mitteteatrilist etendust), mispuhul publik kandub reaalsusesse, piir teatri ja reaalsuse vahel kaob, lõpmatu interpretatsioonivõimalus, siin peegelduvad kultmehhanismid ja ühiskonna maitse

tavaetenduse vastuvõtt tugevdab ref funktsiooni, lavamärgid, seal piiratud interpretatsioon

ka teatrietenduste puhul tarbimisele ja suurele valikule orienteeritus, mitteteatrilise etenduse vastuvõtt võib olla üllatav, pole nii konkretseid kriteeriume kui tavateatris, kus mingid n-ö hea etenduse tingimused,  kindlad parameetrid, mida hinnata, selle vastuvõtt viitab lavastusstiilidele

retseptsioon näitab ikkagi professionaalsete kriitikute arvamust, see omakorda tuleneb publiku ootustest, “ootuste horisondist”

etenduslikkuse aspekt on olulisem kui arvatakse, etendus kui performance

referentsiaalne – varem konkretisatsioon (lähtudes semiootikast), publik konkretiseerib kasutatavd märgid oma kogemuse põhjal, loo maailma visualiseerimine ja ideede, emotsioonide maailm, tuleb lisada isiklikke visioone v on need jagatud? (sotsiosemiootika), sotsiaalne kontekst, “publiku kompetents”, latentsed viited etendustes, ideoloogia mõju, indetermineeritus: publik ei mõista ega võta vastu üheselt, sest eri arusaamad, taust, uskumused, veendumused, vastuvõtul toimuvad keerukad vaimsed operatsioonid

teatriuurinud peavad teatrikogemuse mitmepalgelist nähtust korrastama ja selle eri osad lahti seletama

vaatajad restruktureerivad neile etteantud kujuteldava reaalsuse, sarnaneb päriselu ja -keskkona organiseerimisele, maailma struktureerimise soov

mäng, kujuteldav maailm, reeglid, konkretisatsiooni kaudu publik struktureerib etendust

laval loodu ei tohi olla liiga reaalne, ka mitte täielikult võõras, segu tuttavast ja tundmatust, lünk, millega lavastuses mängida saab

meelelahutuse probleem

laiad lüngad (kujutlusvõime, mänguruum) vs kitsad (tarbimine, etteantus)

 

Ja näiteid kohalikult teatrimaastikult, tõukudes Alteri ideedest ja (tarbijaliku) vastuvõtu küsimusest.

Teatrietenduse käsitlemine uuenenud, tarbimisele suunatud ühiskonna mõju vaatepunktist, on tänapäeva kontekstis põhjendatult aktuaalne. Näiteid leiab ka Eestist: Ühtse Eesti suurkogu kampaania tekitas meedias vaat et suurematki furoori kui üritus ise, kuna publiku ja poliitikutega manipuleeriti terve etenduseelse perioodi vältel (NO enda poolt läbiviidud plakatite sodimine, valimiskoolid, reklaamklipid telekanalites jne). Ühtne Eesti suurkogu sai endale juba enne etenduse toimumist teatud määral sümbolväärtuse, hakates esindama mingit määratlemata poliitilist (?) jõudu ja uuendusmeelsust. Antud etendusest loodi selle autorite poolt meelega meediakuvand, mis muutis oluliseks ka etenduse paigutumise meie kultuurikonteksti.

Suurkogu puhul torkab vahest meie senistest etendustest enim silma performatiivsuse aspekt, kuna kogu asi kavandati sarnaselt valimiskampaaniatele ja poliitikute avalikele esinemistele ülespuhutult ja paatoslikult, rõhutades sündmuslikkust, pidulikkust ja näitlejaid kui esinejaid. See, kuidas ja millise rolli võtsid nii näitlejad kui teised esinejad oli etenduse kontekstis mingis mõttes eksalteeritud ja võimendatud, kasutati tehnikaid, mis viivad publiku/vastuvõtja tähelepanu tegelaskujudele ja nende kehastamisele (isikukultusele viitavad märgid nagu näiteks Ojasoo sisenemine saali, kihutuskõne stiilis etteasted, publikuhüüded ja ergutused, aplodeerimine jm).

Referentsiaalsusest kirjutades mainib Alter, et etendus on referentsiaalsuse aspektist korda läinud, kui vaataja saab aru lavastuse loojate eesmärkidest, mõistab narratiivi ning reageerib kogetule. Suurkogu puhul tekkis referentsiaalses plaanis teatav segadus, kuna vastuvõtt oli raskendatud, inimesed ei teadnud päris täpselt, milline oli etenduse eesmärk, kuhu lõpuks välja jõutakse: spekuleeriti ju ka reaalse poliitilise erakonna sünnist etenduse lõpptulemusena. Võib arutleda, kuivõrd kasutatigi publikuga manipuleerimist nende segadusseajamise ja suurema vaatajaskonna/tähelepanu saamise eesmärgil või kui “kompetentne” oli vastuvõtt. Samas on selge, et tänapäeva Eesti poliitmaastikule viitamine ja sellega seotud märkide kasutamine oli igati edukas, sest inimesed tundsid nii mõneski klipis ära konkreetsete erakondade käitumisviisid või näitlejates nende juhtide iseloomulikud esinemis-ja mõjustamisvõtted.

Mis puutub vastuvõttu mõjutavatesse aspektidesse, siis oma teatrikogemuse pinnalt tunnistan, et keskkonnal ja etenduspaiga iseärasustel on märkimisväärne roll. Näiteks nähtud vabaõhuetenduste puhul on ebatüüpiline ja kohalikest looduslikest oludest tingitud lavaruum võimendanud mingeid sisunüansse, teatritaludes etendunud ajaloolise taustaga või Eesti maaelust rääkivad lavastused on tundunud realistlikumad, samastumine on loomulikus keskkonnas lihtsam ning kunagine põldude ja talude vahel toimunu jõuab sel moel edukamalt lähemale. Angaarides etendunud NO “Kunigas Ubu” tundus tänu asukohale ehk veel õnnestunum ja mõjus tolleaegse avangardina võrreldes sellega, kui sama etendust oleks mängitud blackbox’is või tavasaalis.

Iga etendus kasutab kahtlemata mõlemat, nii etenduslikku kui referentsiaalset aspekti, selles osas olen teksti autoriga täiesti nõus. Olenevalt etendusest tõuseb esile üks või teine ning vastuvõtt on orienteeritud kas näitlejatööle, “esitusele”, sooritusele kui sellisele või kasutatavatele märgisüsteemidele ja sisu avamisele läbi loodud lavastusterviku. Siin hakkavad kaasa mängima publiku kompetents ning kultuurilis-ühiskondlik taust, mis annab suuna, kuidas mingit elementi või tähistajat kindlas kultuuris ja etenduse kontekstis lahti mõtestada. NO teater on enamjaolt tulnud välja sotsiaalselt tundlike teemadega, nendega, mis Eesti siseselt olulised ning nende paremaks mõistmiseks on vastuvõtjal kindlasti vajalik teada eestlaste traditsioone, rahvuse (lähi)ajalugu, ühiskondlikul tasemel rohkem poleemikat tekitanud probleeme jne. Nagu näiteks lavastus “GEP”, kus käsitleti ironiseerivalt iibetaseme ja rahvuse püsimajäämise küsimusega seotut. Antud teema on aktuaalne nii mõneski Euroopa riigis, kuid lavastus oli täis stseene, kus tuli tunda eestlase suhet venelastega, meie arusaama poliitikast, abielust ja kooselust jne, mistõttu välismaisele publikule jääb “GEP” minu hinnagul ikkagi pisut kaugeks ja lõpuni mõistetamatuks.

Olen Alteriga nõus ka selles, mis puudutab publikupoolset lavastuses ettenatud kujuteldava reaalsuse restruktureerimist. Teater on reaalse ja tingliku pingeväli, kus iga vastuvõtja balansseerib talle tuttava ning tundmatu piiril. Vastuvõtt on lihtsam siis, kui publik saab aru enamikest märkidest, mida etenduses kasutatakse ning suudab need omavahel sisuliseks tervikuks seostada. Samas tuleb kindlasti jätta oma koht ka kujutlusvõimele, sest teatrietenduse vastuvõtt erinebki just oma kogemuslikkuse poolest teistest kunstiliikidest: inimene suhestub isiklikult nähtu-kuulduga, tekitab mingid tõlgendused, mis vahel kattuvad ülejäänud publikuga, kuid on ka individuaalsed, lõplikult etteantud (nagu näiteks filmi puhul) tähendusi pole, kõik sünnib etendaja/lavastaja-vastuvõtja omavahelises kommunikatsioonis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s