Teatrimärk Juri Lotmanil ja Umberto Ecol

Nii Juri Lotmani artiklis „Lavasemiootika“ kui ka Umberto Eco artiklis „Semiotics of Theatrical Performance“ tekstis torkab silma kahe tendentsi – realistlikkuse ja illusoorsuse – samaaegsus teatrietenduse puhul. See omakorda tuleneb märgi kui asendava funktsiooniga nähtuse kasutamisest laval (või mõnes teises keskkonnas, eeldusel, et seal toimub mingit laadi esinemine, keegi mängib, teeb ja keegi vaatab).

Märgi kui sellise definitsiooni poolest on Lotmani ja Eco käsitlused võrdlemisi sarnased, kuna nad mõlemad toovad välja peirce’ilikule märgidefinitsioonile toetuvad aspektid nagu “millegi asemel seismine”, mingi kindla tähenduse kandmine ja selle väljendamine.

Kui mõlemad mainivad ka märgisüsteeme teatris, siis Lotmani tekstis on see üks põhilisi väiteid, täpsemalt märgisüsteemide rohkus ja sünkroonsus etenduse puhul. Lotmanil on see üks teatrispetsiifilisi omadusi, mis eristab teatrit ülejäänud kunstiliikidest, nagu näiteks kujutav kunst või kirjandus. Lotman räägib lausa “ansamblilisusest”: eritekkeliste ja erilaadsete kunstiliste väljendusvahendite sünteesimisest lavastustes, mis muudab teatri n-ö semiootiliseks entsüklopeediaks, semiootika mitmeid aspekte korraga puudutavaks kunstiliigiks. Eco küll mainib mitme märgisüsteemi üheaegset kasutust, kuid ei keskendu oma artiklis sellele nii otseselt kui Lotman.

Eco toob ära varasemate autorite teatris eksisteerivate märgisüsteemide klassifikatsiooni (13 märgisüsteemi, mis etenduse puhul korraga toimivad: sõnad, hääl, miimika, žestid, kehaliigutused, grimm, soeng, kostüüm, aksessuaarid, lavakujundus, valgus, muusika ja helid (müra)) ning usub, et sellele võiks semiootikale toetudes isegi lisandusi teha.

Konkreetsemaks minnes, defineerib Lotman teatrimärgi kui teatri märgisüsteemi elemendi. Teatrikeel on omakorda kunstikeele allharu, mis tegeleb lavaruumi kunstilisuse spetsiifikaga. Viimane tekitabki teatris tinglikkuse, mis suhestub etenduse puhul ka muljega reaalsusest, päriselust. Pidev konflikt reaalsuse illusiooni ning publiku poolt teadvustatud näivusest on Lotmani jaoks teatrile olemuslik situatsioon, mille põhjal on võimalik teatrit muudest kunstiliikidest (näiteks filmist) eristada. Etenduses kasutatavad märgid muutuvad tähenduslikuks eelkõige tänu sellele, et on olemas publik, vaataja, kes nähtut interpreteerib, ning kellele parajasti “mängitakse”.

Seeläbi jõuab Lotman ruumiliste suheteni, mida on antud tekstis eriliselt rõhutanud. Kaheksjaotunud ruum tekitab mitmeid binaarseid opositsioone, sealhulgas olemine-mitteolemine ning tähenduslik-mittetähenudslik, mille puhul tekitatakse tähendusi täu lava ja saali (näitleja ja publiku) vahelisele dialoogile, mis lavaruumis katkematult aset leiab. Just teatud ruumiline jagunemine: lava vs saal, saatja vs vastuvõtja ongi laval toimuva tähenduslikuks muutumise aluseks.

Eco pöörab teatrisemioosi tekkel ja märkide tähenduslikuks muutmisel aga enim tähelepanu teatrimärkide asendavale funktsioonile. Võttes aluseks Peirce’i märgidefinitsiooni “märk on miski, mis asendab midagi kellegi jaoks mingis määras või mahus”, laiendab ta seda ning väidab, et teatrimärgi eripära on tema kahekordses tähistuses. St, et teatris ei seisa märgid mitte konkreetsete objektide asemel, vaid viitavad teistele märkidele, mistõttu tekib kahekordse semantilise kodeeritusega kommunikatsioonivahend. Laval opereeritakse niisiis selegelt tinglikkusega ning alates esimesest tegevusest, mis viitab etenduse toimumisele, on kõik laval sündiv publiku jaoks tinglik ja täidab valetamise eesmärki. Teatrimärgi puhul tekib seega uus konnotatiivne mõõt ning rolli hakkab mängima eelnev kunstikogemus, vaataja kultuuriline mälu, ühiskondlik-ajalooline taust – üldisemalt etenduse kontekst.

Minu meelest on mõlema autori lähenemine teatrimärgile lähtunud küll ühistest alustest ja arusaamadest, kuid nad on oma käsitlusi erienvates suundades laiendanud ning erinevatele aspektidele keskendunud. Lotman rõhub pigem märgi koostoimele süsteemi sees (vihje strukturalistlikumale teooriale, ehk Saussure’i mõjud?) samas kui Eco on tuginenud oma “valetamise paradoksile” ning märgi kahekordsele kodeeritusele ja asendamisfunktsioonile, samuti toob näiteid ja analüüsib üksikmärke (peirce’ilik traditsioon). Lotman ongi artikli lõpuks jõudnud pigem süsteemi rõhutavatele järeldustele, samas kui Eco on jäänud pidama üksikute märkide ja nende toime uurimisele. Ka näiteid on Lotman toonud pigem tetarikeelte hulgast tervikuna ning Eco analüsib teatrimärke üksikute näidete varal. Tinglikkuse ja realistlikkuse samaaegsuse küsimus mängib rolli mõlema autori artiklis.

 

Põhilisi erinevusi kahel autoril võib välja tuua ka skemaatiliste märksõnadena:

  • Lotmanil – lavasemiootika – ruum(traditsiooniline lavaruum kui teatrisituatsiooni tekke alus, sealsed opositsioonid ja tähendused)– tinglik-reaalne(mängu küsimus, teatri juur, argine vs mänguline) märk – kontekst(teadmus, arusaamine, seos reaalse-tinglikuga), tegija-etendaja kohtumine – vaataja mälu ja kogemuse küsimus
  • Ecol – etenduse semiootika – situatsioon(esiletõstetus, väljatoodus, võimalik ka muu kontekst) – loomulik-kunstlik märk – kontekst – koodide ühisosa etendajal-vaatajal – kuidas sõnumit edastada)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s