Ruumitaksonoomiad vabaõhulavastuse “Küüni täitmine” näitel

Alljärgnev on põgus, McAuley ruumitaksonoomial põhinev analüüs lavastusest “Küüni täitmine”.

“Küüni täitmise” lood ja laulud”; 2009. aasta suvel Saueaugu teatritalus; lavastaja Margus Kasterpalu, Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi

McAuley teatriruumi funktsioonide taksonoomia:

  1. sotsiaalne reaalsus:
  • teatriruum
  • publikuruum
  • etenduse ruum
  • praktiseerija/esitaja/tegutseja ruum
  • prooviruum
  1. füüsilise-fiktsionaalse suhe:
  • lavaruum
  • esitamisruum
  • fiktsionaalne ruum
  1. asukoht ja fiktsioon:
  • lava fiktsionaalne ruum
  • fiktsionaalne ruum lavalt väljas
  • etendusruumi suhtes lokaliseerimata
  • etendusruumi suhtes lokaliseeritud
  • pidev/kauge spektrum
  • publikust väljaspool
  1. tekstuaalne ruum
  2. temaatiline ruum

 

Antud lavastuse puhul oli teatriruumiks Saueaugu talu, mis koosneb hoonetekompleksist ja nende vahele jäävatest haljasaladest, muruplatsidest. Tegemist on originaalis muuks otstarbeks püstitatud hoonetega, mitte tavalise teatrimajaga, mistõttu on siin veidi teistsugused, kuid sellevõrra ka piiratumad võimalused. Taluga kaasnevad alati ka teised konnotatsioonid, paiga ja hoonete ajalugu, varasem kasutus jm. Tänu asukohale vabas õhus ja looduslikule aspektile leidub aga lisaelemente, mida lavastuses tähenduse ja sisu edastamiseks kasutada. Näiteks on hein kohapeal olemas, aluspinnaks on muld, kruus, muru, tegevus tundub autentsem, kui toimubki reaalselt taluõues, küünihoone juures, lavastus tervikuna mõjus seega realistlikumalt. Mängiti talumaja õuel, elumaja ja küüni või aida vahelisel platsil, hiljem kandus etendus edasi küüni. Esinejate ruum oli otseselt piiritlemata: kui etendus kandus küüni, kõndis publik sealt läbi, kus eelnevalt näitlejad mängisid, samuti polnud mänguruum mingite markeritega esile tõstetud. Publikule olid alguses pandud maja ja platsi vastu istmeread, hiljem, küüni liikudes, sai istuda maas, osad patjadel või pinkidel. Vaheajal pakuti hoovis suppi ja juua, publiku ruum laienes seega kogu taluaeda ning omavahel sotsialiseeruti vabalt. Prooviruumi või lavatagust ruumi ei märganudki, sest  näitlejad läksid etenduse süžeest väljudes lihtsalt maja uksest sisse, polnud traditsioonilises mõttes kardinaid ega lavatagust. Etendusruumiks oli selle lavastuse puhul üks talukompleks.

Füüsiline lavaruum oli küüni ja elumaja vaheline heinakuhi, muruplats, kohati liikusid näitlejad ka küüni ukse taha või elumaja teisele küljele, asukohavahetusteks kasutati mh ka erinevaid atribuute, näiteks vankrit, mille peal sõitis ansambel Paabel, kes helitausta lõi. Etenduse esitamine toimus peamiselt õuel, majades oldi vähe, teises vaatuses liiguti küüni, siseruumi. Kuna etendus toimus vabas õhus, ei kasutatud n-ö “publiku peitmise” vahendeid, nagu saalipimendus, valguse suunatus lavale, sest terve õu oli päevavalgust täis ning näitlejad tajusid publikut võrdselt lavapartneritega ja publik omakorda esinejaid võrdselt kaasvaatajaskonnaga. Fiktsionaalne ruum etenduses loodud maailmas oli elumaja sees, kuhu mindi riideid vahetama või siis, kui tegelane olukorrast lahkus ja mujale läks. Viidati ka eemalasuvale metsatukale, rääkides näiteks, kuidas keegi paar nädalat tagasi metsas midagi tegi või mõnes teises talus toimuvale.

Lava fiktsionaalne ruum oli peamiselt küüni taga, kuhu näitlejad mängides vahepeal läkid, samuti elumaja sees ja teisel küljel. Teises vaatuses, koos näitlejate ja etenduse süžee kandumisega küüni/aidahoonesse, kandus ka fiktsionaalne ruum üle – küünist väljapoole, õue. Fiktsionaalne ruum laavlt väljas olid mh mets, teised, põllud, mis olid kõik lavaruumi suhes lokaliseeritud: näitlejad sageli viipasid nende suunas või kirjeldasid vahemaad ja teiste fiktsionaalsus ruumis fikseeritud paikade asukohti. Etendusruumi suhtes lokaliseerimata olid mõned abstraktsemad viited eelnevale tegevusele, minevikule, mis ulatus kohati ka teistesse aastatesse. Siis ei olnud täpselt aru saada, et räägitakse kõrvaltalus või metsasalus aset leidnud sündmustest, vaid lihtsalt “kuskil toimus midagi”. Fiktsionaalne ruum asus üldjoontes publikuruumist väljaspool, publik ei pääsenud ei elumajja, selle taha ega küüni taha. Viimaseid tajus publik aga selgelt, need olid pilgu eest varjatud, kuid nende ruumide kasutamine oli tajutav.

Tekstuaalses plaanis kasutati ruumiga seotut sagedasti, kasutati vastavaid väljendeid, näiteks “X talus”, “metsas”, “küünis”/”maja taga” lisaks umbmäärasemaid nagu “eemal”, “seal kaugel” jne. Lisaks kirjeldati näidenditekstis tegelaste prokseemikat, liikumist ajas ja ruumis, asukohavahetusi. Ka tähtsamate hoonete asukohad olid tekstiga markeeritud, samuti kirjeldati hooneid ning paiku, kuhu tegevus kas reaalselt või fiktsionaalselt kandus.

Temaatiline tasand oli selle lavastuse puhul esiletõusev, kuna koht oli valitud teksti järgi, et tulemus oleks vastuvõtja seisukohalt võimalikult täpne, tekitade sarnasuse ja tugevama reaalsuse illusiooni. Kuna tegevus toimuski maakohas, ühes külas ja põhilised konfliktid keerlesid ühe talu ja selle küüni ümber, oli samastumine näidendis antu ja reaalse teatri- ja etendusruumi vahel tavapärasest suurem. Mängiti reaalsel taluõuel, reaalses küünis, publik oli ümbritsetud vanadest puithoonetest ja talu õuealadest, mistõttu oli kergem mõtteliselt asetuda taodeldud keskkonda ja ajastusse. Kasterpalu oligi lavastuse üles ehitanud eelkõige kohapõhisena, kasutades tulemuslikult ära etenduspaiga vahendeid loomaks autentset keskkonda ja lavaruumi. Abstraktsete ruumitasandite ja sümboolsuse väljendamine ning näidenditeksti sõnumi edastamine olid samuti mängupaiga realistlikkusest mõjutatud ja ehk seetõttu tulemuslikumadki.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s