Vormitu hirm

Sa ei tea ette, millal ta tuleb.

Hall, määratlematu hirm. Pind vajub, mureneb. Kõnnid nagu sulajääl.

Hirm nagu kõikemattev laine.

Hirm kui udu. Aeglane, hiiliv ja kindel.

Udu valgub laiali. Sõrmeotstest laugude taha. Üle, üleni.

Hirm, mis lõikab su ära maailmast. Seisad, ümber ainult hirm. Üksindus.

Hirm luuni külm.

Tumesinine hirm.

Destruktiivne hirm, mis keerab sind su enda vastu üles.

Ärevus, mis kasvab paanikaks. Lõhkumine.

Neoonkarva hirm.

Hirm sõja ees. Hirm vaikuse, halvatuse ees. Hirm vanaduse, surma ja üksinduse ees. Hirm elu ees. Enda ja teiste ees. Tundmatu ees. Hulluksminemise ees. Valu ja vägivalla ees. Hirm hirmu ees.

Julian Hetzeli kõneka ja poeetilise visuaalse keelega üllatava kaheosalise lavastuse “Vormides hirmu” esimese etapi moodustavad sekkumised linnaruumis. Elusad, ent seletamatul põhjusel liikumatult lebavad kehad kui tõkked argiteekonnal. Kuidas inimesed käituvad tundmatuga, kes lebab esmapilgul elutult, kuid kel pole tegelikult midagi viga? Igas linnas-riigis tekitab lavastus eri tõlgendusi, vastavalt sellele, mis on selles kultuuris-ühiskonnas hirmu allikaks või mis on parajasti riigis või maailmas aset leidnud. Lavastajale oli tema enda sõnul oluline jätta lavastusse piisavalt aega ning lavapildid võimalikult avatuks, et igaüks saaks selle sisuga täita. Igaühe hirm ongi erinev. Igaühe pagas, kogemus, arusaam.Etendusele järgnenud vestluses selgus, kuivõrd erinevalt on möödakäijad aktsioonidele erinevates kultuurides ja aja jooksul etendusega Euroopas reisides reageerinud. Üks neis situatsioonides selgelt esile kerkinud teemasid on hirm puudutada lebavat võõrast keha, millest sai lavastaja sõnul ka  üks blackboxi-formaadis lavastuse loomise algimpulsse.

Distantseeritus, mille tundmatus loob. Me pelgame kontakti, vajame kaitseülikonda, steriilset keskkonda. End ümbritseva ruumi puhastamine tundus olevat üks olulisi kujundeid. Ja täna võivad puhastamise ebameeldiva töö meie eest ära teha masinad või robotid. Võib-olla varsti ei peagi inimene enam inimest puudutama. Pole vaja tervitada avalikus ruumis, poes-hotellis teenindavadki meid juba automaatsed masinad. Ideaalne isoleeritus. Ideaalne illusioon.

Hirm üksioleku ja üksijäämise ees, mille kõrval diagnoositakse üha enam sotsiaalfoobiat.

Huvitav oli jälgida esemete koreograafiat: tolmuimejaid joonistamas sõõre, penoplasti teri veeremas.  Liikuvad toolid, dialoogi pidavad masinad- esemete maailm. Liikumatutest kehadest said samuti esemed, mida pulgaga lava keskelt eest ära, äärde lohistada.„Tänapäeval on tehnoloogia tulnud Jumala kohale,“ nentis Hetzel vestluses.

Lava hooti täitev udu ja kõike ümbritsev suur hall peegeldab hästi hirmu olemust: kuidas see tuleb peale nagu udu, nagu laam, milles ei näe enam objekte, ümbritsevat, teisi ja ennast. Hirm, mis on läbipaistmatu, aga pole samas kombitav, seda ei saa eest ära lükata, anumasse sulgeda. Kesk hirmu ei tunne inimene enam ennast.

Lavastus oli täis omamoodi suurt tühjust, ruum mõjus kohati kõledana, inimesed selles võõrana, mis süvendas veelgi arusaama hirmu olemusest ja tundest, millega inimene silmitsi seisab.

Teine väga õnnestunud kujund on liikumisvõimetus, mis väljendus toolilt toe otsimises, lebavate kehade jäsemete murtud nurkades. Jäine hirm, mis halvab, võtab jõu, muudab tegutsemisvõimetuks.

Ja kolmas – kukkumise kujund, mis võtab kokku selle, kui pind kaob jalge alt. Mida teeb äkiliselt saabunud tohutu hirm inimesega – see halvab mõtlemise, tegutsemise, tarretab paigale. Hirm tõmbab vaiba jalge alt, ühtäkki pole pidepunkti, pole millelegi toetuda. Jõuetud, pehmed, tahteta kehad.

Autor tõi vestluses välja hirmu kui loomise allika: hirmu baasilt on võimalik ka midagi luua, konstrueerida – uurimisküsimuseks oligi, kuidas teha nähtavaks hirmu. Lõpp, kus murtud tükkidest alustati uue pinna ülesehitamist, viitas inimese hämmastavale võimele ka rusudest midagi luua. Pärast hävitust tuleb loomine. Uuestisünd. Hirm võib heal juhul olla tõukejõuks. Võitle või põgene. Mõnel juhul annab hirm äraspidise jõu tegutseda, kas või rahmeldades, aga see paneb asjad liikuma. Ka selleks, et hirmu käest või ohtlikust olukorrast pääseda.

Penoplasti väljarebimine ja lõhkumine lõi korraga nii jõulise kui poeetilise pildi ja mõjus oma lihtsuses väga väljendusrikkalt. Kujutelm kõrbest või lumeväljast ja haprast inimesest tuule käes. Kõik pühitakse minema. Valgete terade liikumine mõjus suurepärase justkui iseenesest tekkiva koreograafiaga stseenina. Siin oli taas taustal nähtamatu jõud, mis võib lüüa pinna jalge alt, lükata kõik vastu tahtmist ja teise suunda. Aga ka tuul, mis hirmu lahustab. Tükk-tüki haaval murrad oma kartused, kaevad ennast läbi jää. Üks kõnekamaid stseene, mida ma viimasel ajal nähtud etendustest välja võin tuua.

Mis tekitas minus positiivse reaktsiooni oli see põhjalik uurimistöö ja väga suur lähtealus (alates romantismi esteetikast militaarkontekstis kasutatavate robotiteni välja), mida kogu lavastusprojekti tarbeks kombitud oli. Hirm oma fundamentaalsuses on niivõrd lai ja tegelikult raskesti hoomatav: hirmu on nõnda erinevat, seda on keeruline kirjeldada, see tuleb ja lahkub omatahtsi. Seda ilusam oli näha ja kogeda, kuidas lihtsate kujunditega on suudetud peegeldada hirmu eri tahke, selle kohalolu tänases ühiskonnas ja mõju inimesele. Etendus kõnetas ja jõudis mulle lähedale.

Mus süvenes veendumus publikuvestluste olulisusest just selleks, et lisaks etendusest saadavale kogemusele ja selle üle arutamisele saaksid autorid avada tervet seostevõrku, mis viib palju sügavamale, mille abil minna nähtust kaugemale. Selline vestlus aitab näha mõttemaastikke, inimesi ja tervikut lava taga. Hea on vaadata etendusi, mis mõjuvad tervikuna, suudavad haarata korraga paljut, ka seda, mida hoomata ei saa. Vormida vormitut hirmu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s