Iggy Lond Malmborgi lavastusest “boner”

Etendaja annab laval esemetele iseseisvuse  – oma hääle nii otseses kui kaudses mõttes. Nii kujuneb omamoodi objekti kõne, mis on ühtlasi iseseisva eseme olemasolu väljendus. Esemed, mis lavaruumis saavad reeglina tähelepanu inimtegevuse kaudu, on objektidena ometi ka iseseisvad. Põhiliseks märksõnaks võikski olla objekti agentsus – objekt iseeneses, tema olemine ja kasu ilma inimliku rakenduseta. Nii seatakse objektid fookusesse nii nende funktsioonidest kui ka inimesest sõltumatutest omadustest lähtuvalt. Omaette teemaks saab objekt inimese käes, objektiga manipuleerimine: mis viisidel alluvadobjektid inimese tahtele ja tegevusele (või tegevusetusele).

Etendaja kui inimene on siin korraga nii subjekt kui ka objekt – inimest vaadeldakse kui ülesannetele reageerivat, neid täitvat ja konkreetsete funktsioonidega objekti. Keskmes on etendamine kui selline: inimene etendusolukorras, tema käitumine laval ning inimese tegevusmustrite väljarebimine nende algsest kontekstist ja tähendusväljast.

Tõstes tavapärasest kontekstist välja nutmise, mis muidu kerkib esile tugevate emotsionaalsete laengute ja impulsside mõjul, ning üritades seda etendussituatsioonis aja peale esile kutsuda, saab nutmisest performatiivne akt, see minetab emotsionaalse väärtuse. Sama toimub punastamisega, millele lisandub veel üks konks: punastamine on paljude jaoks seotud häbi või häbelikkusega. Olles laval on häbelikkus ja tagasihoidlikkus aga juba eos taandatud ja seeläbi kaotab ka punastamine oma algse tähenduse. Ka erektsiooni demonstreerides lõhustatakse täielikult selle otsene seksuaalne tähendus, tehes erektsioonist lihtsalt ühe järjekordse keha funktsiooni ja laval sooritatava ülesande. Mõneti samastub inimene siin oma tegevustega, andes jällegi sarnase signaali nagu esemete puhul: inimest objektiks taandades vaatleme inimest pelgalt funktsioonide täitjana.

Lavastust sobib vaadelda objekt-orienteeritud ontoloogia kontekstis: esile tõstetakse objektide suhe ning inimestki käsitletakse lavastuses pigem objektina. Tähelepanu all on objektide omavahelised suhted, mitte niivõrd etendaja kui subjekti suhe maailma ja selle nähtustesse.

Põhimõtteliselt vaatleski lavastus objekti-subjekti suhet ja võimalikke nihkeid selles suhtes, mängides olukordadega, kus eseme või inimese või tegevuse funktsioon ja idee on nihestatud või just eriti koloritselt ära kirjeldatud. Mõneti peegeldus lavastuse taustalt üldlevinud ühiskondlik utilitarismiihalus – objekti hindamine sellest saadava kasu põhjal, kus väärtuseks on kasu ja otsene funktsioon, mitte objekt iseeneses, selle olemine ja omadused.

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s