Boriss Uspenskile pühendatud ajaloosemiootika seminarist

2016.aasta veebruaris leidis aset ajaloosemiootika suurkuju Boriss Uspenski promoveerimine Tallinna Ülikooli audoktoriks, mille järel toimus ajaloosemiootika teemaline seminar 18. veebruaril.

Ingliskeelse seminari juhatas sisse Marek Tamm ja Tõnu Viik, ettekannetega esinesid Boriss Uspenski, Peeter Torop, Mihhail Lotman jpt. Uspenski avaldas 1976 artikli „Historia sub specie semioticae“, mis põhines juba 74. aastal Tartus peetud ettekandel. 1986 ilmus ajakirjas Sign System Studies artikkel pealkirjaga„History and Semiotics“, hiljem ka „Semiotics of history“. Boriss Uspenski on koos poja Fjodor Uspenskiga andnud välja ka seeriat „Facts and Signs“.

Seminar algas Boriss Uspenski ettekandega „Semiotics of history“, kus autor esitas ülevaate ajaloosemiootika põhiküsimustest ja ajaloo uurimise distsipliini taustast. Tema sõnul võib küsimuse ajaloo olemuse kohta viia tagasi Püha Augustinuse küsimuseni aja olemusest. Mis on aeg – seda inimene ei tea, küllaga elab selle sees. Ajaloolasetegevust iseloomustab tõsiasi,etuurija ise ei tea,mis tegelikult mingis olukorras või perioodil toimus, kuid ajaloolane asetab end kirjutades protagonistina sündmuste keskele. Ajalookirjutuse pöördeliseks aastaks on 1830, mil van Ranke määratles ajaloo ülesandena „näidata, mis tegelikult toimus“. See küsimus sai ajaloouuringutes omamoodi maamärgiks, programmiliseks, seades sihiks impersonaalses kontekstis interpreteerimise. See viitas vajadust otseallikale toetumise järele kontseptuaalse lähenemise asemel. Viimase puhul on tegu valikulise ajalooliste faktide tõlgendamisega. Uspenski järgi kerkib nii esile küsimus tegelikkusest: mis tegelikult juhtus, kuidas reaalsust mõistetakse? Tegelikkuse rekonstrueerimine ja reaalsus ise on ikkagi empiiriline, sellele lisanduvad tõlgendused, samuti ajaloo uurijapoolne vahendatus. Küsimus reaalselt aset leidnud sündmustest on seotud ka tegelikkuse ja müüdi vahekorraga. Selge positsiooni loob kujutlem sellest, kuidas tajuks inimene mingit olukorda ise selles olevana – ka ajaloolane peab endalt küsima, kuidas ta kogeks sündmust, mis olekski tema tegelikkus. Rolli mängivad ka inimlikud eetilised võimalused: kui kahtleme, sõltub see maailmavaatest, vaatenurgast ja uskumustest. Näiteks, uskudes maagiat, usutakse ka imesid. Oluline on see, mida inimene maailmast arvab. Uspenski osundas, kuidas vanemad kroonikud kirjeldavad oma tegelikkust – nad on teatud sündmuste kaasaegsed ning omanud vastavat sukumuste süsteemi, mis on määratud kultuuritaustaga. Uspenski rõhutas põhjus-tagajärg suhet, mis avaldub selles,kuidas sündmused mingit laadi käitumist konstrueerivad. Kui muidu on ime midagi erakordset,siis keskajal ei peetud mõnda asja uskumuste süsteemist tulenevalt imeks, vaid seda koheldi kui üht võimalikku stsenaariumi. Uspenski osundas ajaloolise toimija (inimene omas ajas) ja ajaloolase (tagasivaatav) erinevust: nad tegutsevad eri keeltes, nende sõnadel on erinev tähendus. Sündmused on ajaloo põhiliseks allikaks, ajalooline kirjeldus juba teisene, kuid ajaloolastele põhiline. Ajaloo uurimises on oluline ka tõese ja väära küsimus, mis on seotud osaleja mitte meie tagasivaatelise positsiooniga. „Ma ei tea, kas miski oli ime, ent võin uskuda jutustaja epistemoloogilist tõde,“ tõi Uspenski näite. Samuti osundas ta juhtudele, kus minevikus tõlgendati nähtust jumala sõnumina ega asutud tegutsema, näiteks välgust tekkinud tulekahju puhul. Inimkäitumine on ajaloolase jaoks lähtekoht, kuna reageeritakse vastavalt mõistmisele, oma mõtlemisviisile ja sama kehtib Uspenski hinnagul ajaloos: millegi pidamine tõeseks tuleneb kultuuris käibivast keelest, reageeritakse kollektiivse loomuse alusel. Ajaloolane peab sündmusi nägema osaleja vaatepunktist. Nõnda on sündmuste ajalugu seotud kultuurilooga – ning see ongi semiootiline lähenemine ajaloole.

Vastuseks Tamme küsimusele, kas tema vaade on ajaloo semiootiline filosoofia,ütles Uspenski, et võib nii öelda, kuna ta uurib reageeringuid konkreetsele sündmustele keskaegsel Venemaal, keskendudes kultuurisisesele perspektiivile. Kokkuvõtteks lisas Uspenski, et ajaloolane seletab sündmuste tõlgendusi muutuvas kultuurikontekstis.

Järgnevalt esines Peeter Torop ettekandega „Semiotics of culture history“, kus arutles kirjelduskeeltest lähtudes kultuuriuurimise dünaamilisele-staatilisele teljele, rääkides ka tekstuaalsusest ja vahendatusest ja tuues välja Tartu-Moskva koolkonna autorite vaateid. Ettekande alguses puudutas Torop kirjelduskeele ja põlvkondliku keele teemat, tuues välja, et oleviku kirjeldamine on keerukam ning sellega kultuurisemiootika tegelebki ja et sellega seostub ka personaalse ja kollektiivse identiteedi teema. Toporovi ja Ivanovi kultuuritüpoloogia hõlmab keelteajalugu, metakeeli jakultuurilisi opositsioone (vasak-parem, mees-naine, mõrv-suitsiid jm). Juri Lotmani kultuuritüpoloogia alus on aga enesekirjeldus – iga kultuur vajab identiteeti. Torop esitas ka objekt- ja metakeeltel põhineva kultuurkeelte jaotuse ja hierarhia, kus keeled on vastavuses protsessidega nagu tekstuaalsus, vahendatus, multimediaalsus, metatekstuaalsus, intertekstuaalsus, intermediaalsus, interdiskursiivsus (mispuhul sõnum sama, kuid erinevad metakeelelised diskursused). Kultuurkeeled liiguvad kodukeelest ja dialektist järjest suurema formaliseerituse määraga keelte poole, järjekorras: kodukeel, emakeel, rahvuskeel, argikäitumine, kirjandus-, kunsti-, meedia-, kriitikakeeled, humanitaaria teaduskeeled,terminoloogilised, tehnoloogilis-formaalkeeled ja kunstlikud keeled. Lotmani järgi on primaarseteks loomulik keel ja ruumi struktuur. Torop joonistas välja ka kultuuri sisemise ja välise polüglotismi, sisemise ja välise mälu ning kommunikatsiooni teljed, sealjuures on välise osaga seotud teiste kultuuride kontekst. Kollektiivne kultuuriline identiteet on vastandatud ja pidevad kommunikatsioonis teisega (erinevused oma kultuuri kõrval).Võgotski on keeltega seoses juhtinud tähelepanu nii sisekõnele kui kunstidele, toonitades, et keel võib olla ka visuaalne, mitte üksnes verbaalne. Tõnjanov on osundanud verbaalsele funktsioonile – keelele igapäevaelus, struktuurifunktsioonile – keelele kirjandustekstis, kirjanduslikule funktsioonile – kirjandusteksti poeetikale ja sotsiaalsele funktsioonile – kirjandustekstile kultuuris. Eri tasanditel on erinev dünaamika ning võime kasutada horisontaalseid kirjeldusi. Torop osundas vertikaalkirjeldusele kui võimalusele vaadelda kõiki tasandeid korraga ning ad hoc uurimisele, mispuhul keerukad objektid aitavad luua paindlikke teooriaid. Tõnjanovi järgi on kirjandussüsteem kui kord, mis on suhestatud kultuuri teiste süsteemidega pidevad interpretatsioonis. Tekstid omakorda on tunnistajad, mis hõlmavad ajastute aspekte ja tuleb uurida kirjandussüsteemi korrelatsioone teiste süsteemidega. Jakobson on 1967 toonitanud, et kultuuri baasfunktsioonid ei ole üksnes verbaalsed ning et semiootika uurimisvaldkonda kuuluvad ka koreograafiline keel, teatri, filmi ja kunsti süsteemid. Lotman on väitnud, et kunstilise teksti mõistmine on kultuuri(loo) paremat mõistmist võimaldavate meetodite aluseks. Pjatigorski aga eristas esimese aspektina teksti kui teadvuses esineva objektifitseerimise fakti (fenomenoloogiline), millega seostub teksti fikseerimine ruumis ja ajas; teise aspektina teksti kui kavatsust, mida saata ja vastu võtta. Uspenski 1969 ilmunud tekst „Stiili semiootilised probleemid“ tõi välja stilistilise mitmekesisuse, stiilide hierarhia,spetsiaalsete keelte janende interpretatsiooni küsimused. Torop pöördus järgnevalt tekstuaalse protsessi makro- ja mikroaja poole, millest esimene keskendub loojutustuse ja teksti genereerimise dünaamikale,teine aga ühe sündmuse puhul intersemiootilisele dialoogile ja tähendusloomele. Torop tõi näiteks Dostojevski märkmed, kus teksti on kombineeritud joonistustega. Lotmanlikus diskursuses kohtab ka plahvatusliku väsimuse kontseptsiooni, see on eneseteadlikkuse paik ning selle pinnalt saab oluliseks kultuuriliste plahvatuste kirjeldamiseks sobivate keelte leidmine. Kunstiteos pärinebki Lotmani järgi plahvatusest ja on seotud ennustamatusega. Torop tõstis esile kultuuri identiteedi ja huvi küsimust: kultuuris tekib huvi mingi teksti vastu, mis annab pinna intermediaalsuseks, interpretatsioonideks ja adaptsioonideks, näiteks kirjandusteose esitamiseks filmi või lavastusena. Praeguses kultuurisemiootikas annab tooni transmeedialisuse ja ristmeedialisuse uuring – üldiselt vahendamise semiootika.

Kolmanda ettekande, pealkirjaga „Facts and non-facts“ pidas Mihhail Lotman, kes vaatles ajaloolisi fakte, samuti faktide pähe valede esitamist. Fakte iseloomustab tema sõnul see, et need on etteantud, enesestmõistetavad, kangekaelsed ja definitsioonilt tõesed. Lotman tsiteeris Vendlerit, kes on öelnud: Meil on esmalt keel, ütlemaks tõtt.“ Samuti viitas ta Wittgensteinile, kes on väitnud maailma olevat faktide, mitte asjade kogumi, kelle järgi moodustavad maailma faktid. Ettekandes pakkus Lotman välja ahela „keel – mõtted – faktid“ tavapärasema „faktid – mõtted – keel – tekstid“ asemel. Faktid on tema arvates lingvistiliselt arusaadavad, iseäranis, kuna subjekt-predikaat-objekt konstruktsioon on keeleline. Faktid, see tähendab sündmused, viivad tõendusmaterjalideni (milleks võib olla näiteks foto sündmusest), need omakorda arvamusteni. Nii faktide kui arvamuste jaoks kehtib teatav samasugune lingvistiline struktuur, faktidel on aga tõendid. Lotman joonistas välja ka kolmeosalise suhte teksti, tegelikkuse ja mõtete vahel. Ta illustreeris oma ideid Venemaa ristiusustamisest levivate valeandmetega, mispuhul on ebaselge, kes selle korraldas. avaldatud on terveid vigaseid ja ebatõeseid väiteid esitavaid raamatuid, internetis levivad mitmed valeinfot sisaldavad lehed ja artiklid, samuti on levinud erinevad selleteemalised legendid. Oluliseks küsimuseks, kus faktid ja mitte-faktid segamini on, on ka Borisi ja Glebi mõrvamise temaatika.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s