Keskkonna- ja kohaspetsiifiline teater. Ökosemiootiline perspektiiv

Käesolevas essees tehakse katse vaadelda keskkonna – või kohaspetsiifilist teatrit, lähtudes ökosemiootika, maastikusemiootika ja maastikuuringute paradigmadest. Näidetena on toodud mõningad Eestis viimasel ajal etendunud lavastused, mille puhul on maastiku ja keskkonna osatähtsus märgatav ning kus keskkond lisab lavastuse juurde tähenduslikke aspekte. Viimastel aastatel Eestis etendunud keskkonna-ja kohaspetsiifiliste lavastuste hulgas on näiteks Tammsaare tekstidel põhinevad lavastused kirjaniku kodukohas (Elmo Nüganen,Linnateater, ühe lavastuse tõid välja Rakvere Teater ja Endla, lavastajaks Jaanus Rohumaa); Kodru rabas etendunud „Isuri eepos“ (Anne Türnpu ja Eva Klemets); Tallinna lähedal mere ääres etendunud „Darks in Blues“ (Kadri Noormets ja Diego Agulló, Kanuti Gildi SAAL) ning Värskas etendunud „Peko“ (Ain Mäeots, Vanemuine).


Öko- ja maastikusemiootiline vaade võimaldab keskkonnateatrit uurides pöörata senisest enam tähelepanu looduse ja keskkonna osatähtsusele ning sealt kerkivatele tähendustele ja tõlgendusvõimalustele. Etenduskunsti lavastus on olemuselt siiski kultuuritekst oma sotsiokultuuriliste märkide ja sisudega, ent, olles kohaspetsiifiline ja etendatud looduslikul maastikul, toob see fookusesse ka need semioosiprotsessid, kus üheks osapooleks on keskkond.

Keskkonna- ja kohaspetsiifilist teatrit võib vaadelda kui omapärast inimliku kultuuri ja loodusega  suhestamise viisi, kus kehtestuvad uut tüüpi inimese-looduse suhted. Sellisel juhul kerkivad nii looduslikud-loomulikud kui kultuurilised tähendused. Inimene kaasab looduse ja konkreetse keskkonna tähendused nii oma kunstiteksti loomise protsessi (lavastaja-osatäitjate puhul) kui ka vastuvõttu (publik). Nõnda tekib uus tähendusseoste võrgustik, mille moodustab kaheetapiline keskkonna interpreteerimine inimese poolt. Maastikku võib vaadelda ka kui fenomenoloogilist horisonti, rikkalikku tausta, tänu millele saab võimalikuks teatud keskkonnaga seostuvate märkide tõlgendamine nii lavastuse loojate kui publiku poolt või tänu millele olemasolevad kultuurilised sisud võimendatud saavad. Maastik ja keskkond pakuvad etendussituatsioonile tajusid ning semioosiprotsessi stimuleerivat pinnast. See kahetine, nii inimtegevust kui loodust kaasav suhe, on potentsiaalne ökosemiootika abil uuritav materjal, kuna kätkeb endas looduse tõlgendamist viisil, mis päädib uute kultuuriliste sisude loomisega. Looduses hakatakse ehk nägema ka neid aspekte, mis varem esile tõusnud ei ole, ning maastik saab juurde ühe kultuurilise kihi: edaspidi saab sellest kõnelda kui lavastatud maastikust.

Keskkonna – ja kohaspetsiifilist teatrit on harjutud analüüsima pigem traditsioonilise teatriteaduse vahenditega, lisandunud on fenomenoloogiline perspektiiv. Viimastel kümnenditel on järjest enam tähelepanu suunatud maastikule kui eraldiseisvale  ja omalaadselt kõnekale nähtusele, rakendades ka maastikuuuringute valdkonna laia ampluaad. Maastiku tähenduslikkuse, teatraliseerimise ja vastuvõtu aspekte on teoreetiliselt kirjeldanud uurijad nii teatri,fenomenoloogia kui maastikuuringute vallast. Mike Pearson toetub oma teoses„Site-Specific Performance“ maastikku kirjeldades Wylie’ ideedele maastiku visuaalsusest ja kultuurilistest tähendustest: maastik on kui „visuaalse ruumi ühik“ või „kultuuriliste tähenduste visuaalne pilt/kujutis“ (Wylie 2007:91). Tuntud teatriteoreetik ja –semiootik Patrice Pavis on kohaspetsiifilist lavastust defineerinud kui lavastust, mis loodud reaalse maailma paiga põhjal,  misjuhul on suurel määral tegu ajaloost läbiimbunud või atmosfääriga paiga uurimisega. Publikul on paigaga sealjuures erinev suhe. (Pavis 1998:337-338). Kogumikus „Semiotic Landscapes.Language, Image, Space“ pööravad koostajad eksplitsiitselt tähelepanu maastikule kui „semiootilisele ressursile“, rõhutades, et maastiku tähendus luuakse sotsio-kultuurilises tõlgenduses (Jaworski, Thurlow 2010:1-2).

Ühelt poolt on siin tegu looduslikule objektile inimlike tähenduste omistamisega, teisalt aga maastiku kui nähtuse tõlgendusruumi avardamisega. Keskkonnateatri puhul võime samuti näha, kuidas algsetele, maastiku iseloomulikest joontest, erilistest pinnavormidest kerkivaile tähendustele liidetakse hilisemaid kultuurilisi konnotatsioone. Semioosiprotsessis võime välja tuua esmase maastiku vastuvõtu tajukanalite kaudu, selle tõlgendamise lähtuvalt kultuurimälust, esteetikast ning teatri puhul ka rekodeerimise: algselt looduslikele märkidele lisatakse teatrilised märgid. Sellistes teoreetilistes otsingutes peegeldub maastiku mitmekülgsus ning looduse ja kultuuriliste semioosiprotsesside dialoogi võimalikkus.

Omaette kitsaskohaks võib kujuneda küsimus füüsikaliste omaduste ja algse looduskeskkonna varjutamisest uute, sotsiokultuuriliste tähendustega. On võimalik, et luues lavastusi, milles rõhuasetus konkreetse looduskeskkonna ja maastiku rollile kultuuritekstides, pärimuses, jääb kõrvale maastiku väärtustamine asjana iseeneses, maastik kui puhtlooduslik kategooria, samuti keskkonna funktsionaalsus teiste seal elutsevate liikide jaoks. Seetõttu peab siinkirjutaja oluliseks teadvustada, et kui tegu on loodusliku keskkonnaga, tuleb arvesse võtta ka selle ökoloogilist väärtust ning pinnavormide, füüsikaliste omaduste olulisust muude liikide elutegevuse ja käitumise seisukohast.

Maastiku mõiste sisenemist teatriteoreetilisse diskursusesse on kogumikus „Land / Scape / Theater“ kirjeldanud Uma Chauduri ja Elinor Fuchs, seostades selle ka üldise ruumilise pöördega (spatial turn) teatris ja humanitaarias. Maastikuga seostub samal hulgal tähendusi kui teatriga, „Maastiku“ mõiste lubab teha teatavaid eristusi teatrist kõnelemisel, mis mõistega „ruum“ välja jääksid ning on kogumiku koostajate arvates teatri puhul sobivam mõiste kui „ruum“ või „paik“ (space, place) (Fuchs, Chauduri 2002:2-3). Säärane vaade lubab käsitleda maastikku kui iseseisvat, tähendusi loovaid nähtusi – talle võib omistada semiootilist agentsust. Maastikust on kujunenud omaette vaatenurk ja meetod, mis aitab ühendada erinevaid teatrilisi praktikaid ja nähtusi nagu lavastamine, tekst, stsenograafia ja publik – seda tõdeb ka Chauduri (2002:3).

Maastikku kui praktikat ja selle protsessuaalset külge vaatleb David Crouch oma essees „Landscape, performance and performativity“ (avaldatud kogumikus „The Routledge Companion to Landscape Studies“), keskendudes maastiku kontseptsiooni muutumisele ajas ning selle avamisele performatiivsuse kontekstis. Maastikku võib Crouchi järgi esitleda võimustruktuuride, representatsioonide ning kogemuslike-esteetiliste kontekstide kaudu – nende kaudu luuakse maastikuga seostuvaid tähendusi ja väärtusi.(Crouch 2013:120). Üsnagi tähelepanuväärne on sealjuures tema väide, et „representatsioonid täidavad maastiku tundmaõppimisel referendi ja kanali rolli“(Crouch 2013:120), mis on suure tõenäosusega otseselt tuletatud Jakobsoni kommunikatsioonimudeli ja kommunikatsioonifunktsioonide teooriast, kuigi viimastele otseselt ei viidata. Siin ilmneb selge seos semiootilise mõttega, maastikku kirjeldatakse korraga nii osutuse kui võimaliku tähenduste vahendajana. Minnes maastiku ja etenduskunsti seostamisel kaugemale, võrdleb autor maastikku tantsuga: just nagu tantski, on maastik viimasel kümnendil eemaldatud oma puhtkontekstuaalsest determineeritusest. (Crouch 2013:120)

Mingi paiga „etendamisel“ on oluline roll tegevustel, performatiivsuse üks komponente on ümbrusega suhestumine, nagu sõnastab Crouch (2013:121). Kohanemise ja keskkonna modifitseerimise, selles aktiivse osalemise teema on lähedalt seotud ökosemiootikaga, kuna võimaldab võrrelda inimese ja muude liikide suhestumist keskkonnaga. Nii, nagu kohanevad loomad oma asuala eripäradega, kohaneb inimene keskkonnas, kuhu ta on sattunud – mõlemad hakkavad leidma nende jaoks tähenduslikke märke, mõlemad alustavad aktiivset keskkonna tõlgendamist. Keskkonnateatri puhul leiab aset ümbritseva loodusega kommunikeerumine inimese perspektiivist. Loomaliikide ja inimsemioosi puhul mingis kindlas looduskeskkonnas erineb küll protsessi sisu ja väljendus, kuid olemuslikult on siiski tegu semioosiga. Oluliseks saab „elunemise“ kontseptsioon.

Tim Ingold toob oma teoses „The Perception of the Environment“ välja, kuidas paiga iseloom tuleneb kogemustest, mida see tekitab sealviibijaile: vaadetest, helidest, lõhnadest, mis moodustavad selle atmosfääri. Need sõltuvad omakorda tegevustest, mida paiga asustajad sooritavad. Rääkides inimeste relatsioonilisest maailmaga suhestumise kontekstist, toobki ta sisse mõiste „elunemine“ (dwelling). Selle kaudu saabki iga paik oma ainulaadse tähenduse. (Ingold 2000:192). Mainitud mõiste on otseselt seotud ka ökosemiootika ideedega. Pearson laiendab seda ideed ning toob sisse uue mõiste, väites, et Ingoldi jaoks on maastik tegevuslik, see on „ülesandeline maastik“ (taskscape), millega seostuvad liikumine, harjumuslikud tegevused. Etenduskunsti olemus on samuti tegevuslikkus – keskkonnateatris toimub mingi maastiku läbimängimine, loodusega suhestuvad eri meediumite ja teatritehnikate abil nii loojad kui vaatajad.

Keskkonnateatrile on iseloomulik ruumis leiduvate tähenduste ja konnotatsioonide kaasamine lavastuse kontseptsiooni, maastik saab lavastuse osaks veidi teistmoodi, kui seda teeb tavaline stsenograafia. Wiles toob välja, kuidas etendus kui sündmus kuulub mingisse kindlasse ruumi, pannes seeläbi ruumi „etendama“ või „mängima“ niisamuti kui etendajad või näitlejad.“ (Wiles 2003:1) Kaugemale minnes võib öelda, et keskkonna ja kohaspetsiifilises teatris omistatakse maastikule, ümbritsevale loodusele teatav subjektsus, mis tuleneb paiga ajaloost, omapärast ning sealsete füüsikaliste kvaliteetide suhestumisest konkreetse lavastuse sisu ja esteetikaga. Maastik ja looduskeskkond astuvad üles kui lavastuses pidevalt ja tuntavalt kohalolevad ent vaikivad tegelased. Või nagu on Teater.Muusika.Kino ilmunud artiklis keskkonnateatrist väljendanud Erki Kasemets, on keskkond etendussituatsioonis määrava tähtsusega: „keskkonnategurid koos moodustavadki etenduse“(Kasemets 2010:43).

Võrreldes tavalavastust looduslikus keskkonnas etenduvaga, toob Pearson välja mõningaid erinevusi, sh on keskkonnatingimused saalis stabiilsed, väljaspool teatrit asuvas etenduspaigas võivad need muutuda ning neid tuleb aksepteerida ja täiel määral arvesse võtta. (Pearson 2010:16). Erilised tingimused mõjutavad nii etendajaid kui publikut. Sel suvel etendunud „Isuri eepos“ tõusis teatriväljal üsna kiiresti esile just etenduspaiga ja kellaaja erakordsuse tõttu: tegemist oli Kodru rabas mängitava ning varahommikul, päikesetõusu ajal algava etendusega. Erandlikud tingimused panustasid ilmselt lavastusterviku etenduslikkusesse, luues etendusest tõelise sündmuse. Selle lavastuse puhul võib keskkonna kaasamises näha esteetilist taotlust: rabamaastiku ilu esimeste päikesekiirte valguses lõi ettekantule esteetiliselt nauditava tausta. Küll aga mõjutas kehv ilm siin etendussündmust ka negatiivselt: mõnel etendushommikul sadas vihma, temperatuur oli külm ning nii etendajatele kui publikule oli ilmastikuoludega silmitsiseis omamoodi väljakutseks. Kõik tingimused kokku lõid loodusliku keskkonna, millesse lavastus kultuuritekstina sisenes. Antud lavastuse oluliseks aspektiks oligi keskkonna ja looduslike tegurite mõjuna kujunev atmosfäär – midagi, mida teatri siseruumides luua ei õnnestuks. Et lavastuse sisuks oli isurite eluolu ja pärimuslik materjal, tõusis ühena esile ka keskkonna roll meenutamisele kaasaaitajana, kultuuritekstide ja -spetsiifiliste tähenduste võimendajana.

Keskkonnateater võibki olla mälu esitajaks või aktualiseerijaks: lavastus võib esile tõsta kohamälu ja kohapärimuse kui kontekstuaalse tausta. Karakterid võivad identifitseerida end paiga, maa, looduse abil. Taolisi külgi võib märgata nii lavastuses „Peko“, mis etendus Setomaal,Värskas, kui ka kõigis Vargamäel etendatud lavastustes. Maastiku performatiivse esiletõstmisega on võimalik konstrueerida erinevaid identiteete, nagu tunnistab Crouch (2013:123).Vargamäe kui Tammsaare sünnipaik on kultuuriliselt tugevalt laetud: seda on representeeritud erinevates meediumites, „Tõe ja õiguse“ krestomaatiline positsioon on ka vastavast paigast teinud otsekui Eesti maastiku või eestlasliku mentaliteedi etaloni, mis on seotud kogu rahva ajaloo, mõttemaailma kujunemise ja kirjandusega. Vargamäe lavastuste puhul tõuseb ka sisutasandil esile inimese suhe maa, maastiku, paigaga, kuna romaaniseeria üks kesksetest suhetest on inimese suhe maastiku ja paigaga. Nii algmaterjalis kui lavastustes on maa tuntavalt kohal, kas siis soovina maastikku muuta või  looduslike olude ja loodusjõududega võitlemise puhul. Ka juurte, identiteedi paiksena olemise ning elukohavahetuse teema seob tegelased otseselt paigaga. Massey on paiga puhul rõhutanud inimese ja mitte-inimliku suhet: „paiga puhul on tegu erilise läbirääkimise, kokkuleppega, mis leiab aset nii inimese kui mitte-inimese sees ja nende vahel“ (Massey 2005:140). Vargamäe lavastused toovadki teksti tähenduslikku paika: nii kujuneb tugevam sidusus tekstimaterjali ja selle esitamise vahel kui tavalaval eales võimalik. Inimese ja maa dialoog kunstitekstis saab maastiku ja legendaarse koha reaalse kasutamise abil uue mõõtme, nõnda, et loodub teatav paigapoeetika, iseäranis tähenduslik keskkonnasuhe.

Maastikule on omistatud võimet kaasata ja siduda erinevaid märke ja tähendusi: maastik mitte ei loomulikusta tähendusi,vaid kogub ka muid selle ümber asetsevaid narratiive, praktikaid. (Rose 2006:548-549). Setode pärimust rakendavas lavastuses „Peko“ võib märgata, kuidas ühe kultuuri kodupaiga suhestamine antud paiga pärimusega aitab kaasa ka lavastusest laiemate sisude esitamisele. Selle kaudu, et lavastust just Värskas mängiti, aktualiseerub kogu seda ümbritsev seto kultuur. Lisaks sellele, et lavastus mõjub tänu etenduspaigale autentsemalt, tõmbab see justkui ligi ka teiseseid tähendusi: setode kombestikku, esemelist kultuuri, usundit ja mõttetraditsiooni tervikuna. Nii lavastus kui etenduspaik saavad siin millegi laiaulatuslikuma tähistajateks,viitadeks, mis suunavad publiku tõlgendust seto kultuuri, setoks olemise konteksti juurde.

Ingoldi järgi on maastiku tajumine „mäletamise ja meelde jätmise akt“ (2000:219) – tuues lavastused kultuuriliselt olulistesse paikadesse, kinnistatakse seeläbi osa kultuurimälust ja juba olemasolevatest tähendustest. Pearson rõhutab ka maastiku loolisust, maastik käitub kultuuri sees mnemoonilisena (2010:95). Traditsioonilise teatri üheks talaks on narratiivsus: mõne keskkonnapõhise lavastuse puhul seotakse lugu selle toimumise paigaga. Fiktsionaalsed (või ka tõsielulised, kui tegu vastava algmaterjaliga) tegelased mängitakse keskkonnale toetudes veenvamaks,  neid justkui elustades ning seeläbi elustub ka paik ise. Mainitud lavastustes on maastik olnud ka identiteedi tõlgendamise ja representeerimise teenistuses.

Liikudes fenomenoloogilise vaatepunkti poole, kirjeldab Pearson, kuidas keskkonna tajumine, aistinguline kaasatus, on fenomenoloogilise loomuga: rõhk on kehalisel kontaktil, korporeaalsusel, kehastamisel (embodiment). Keskkond võib inimese panna füüsilisel viisil reageerima, etendust võib seega näha kui keskkonda kaasatuse praktikat (2010:29). Fenomenoloogilisus aktualiseerub eelkõige etendaja kehatöö kaudu: etendaja on ruumis aktiivne tegutseja, kes otsib erinevaid toetuspunkte, liigub maastikul, teda mõjutavad otseselt ilmastik ja loodustingimused. Siinkohal on sobivaks näiteks Kadri Noormetsa ja Diego Agulló lavastus „Darks in Blues“, mis etendus Tallinna lähedal mere ääres ning milles on märgatavalt kohal tajumuslik, kineetilis-fenomenoloogiline aspekt. Publik pandi etendussituatsioonis maastikuga just tajuliselt suhestuma: vaatevälja kerkisid erinevad objektid, oma rolli mängis valguse muutumine ajas (päikeseloojang kombineerituna tehnilise valguslahendusega), lavastus ehitus suuresti visuaalsetele aistingutele ja nendega manipuleerimisele. Etendajate tuntav kohalolu ja tegutsemine etenduspaigas asetas nad ühe liikmena kolmest osapoolest moodustuvasse märgiprotsessi (keskkond-etendaja; keskkond-vaataja; etendaja-vaataja).

Maastiku lugemisel teatri kontekstis kerkivad esile olulised kokkupuutepunktid semiootikaga. Veelgi enam: maastikuuuringud on teatrimaastike analüüsi ja tõlgendamise jaoks tõeline varakamber, väidab Chauduri (2002:14). Maastik käitub keskkonnalavastuses kommunikatiivse vahendina, see on kui tekst: aktuaalseks saab maastiku lugemine, kuna see edastab tähendusi, on mingil moel kodeeritud. Vastuvõtjal ehk vaatajal on võimalik seda dekodeerida, tähendusi leida ning tõlgendada. Publikupoolne vastuvõtt sõltub aga ka sellest, kuidas on lavastuse loojad midagi artikuleerinud: kuivõrd on algupärast keskkonda töösse kaasatud, mil määral ja moel viidatakse paiga ajaloole, kas mingeid maastikuelemente on ka dramaturgilis-lavastuslikult esile tõstetud. Chauduri on rõhutanud ka seda, kuidas tõlgendamisprotsessis on oluline ka konkreetse, lavastust ümbritseva kultuuri suhe maastikuga ning see võib kultuuriti ka suuresti erineda (2002:14). Siin võib mõelda maastiku representeerimise traditsioonile Eesti kultuuris, samuti maastiku rollile meie igapäevaelus, mis on jällegi seotud maastikus tegutsemise ja elunemise aspektiga.

Kogumikus „Land / Scape / Theater“ avatakse maastikku „kompositsiooni“ mõistet kasutades. Viidates Gertrud Steini ideele maastikust kui kompositsioonist, toob Jane Palatini Bowers välja, et maastik erineb loodusest ja geograafiast: maastik on pigem nägemise viis, loodusele mingi vaatepunkti rakendamine. Kompositsioonipõhimõtted, mille abil maastiku üle mõtiskleda on õpitud ja kultuuriliselt kindlaks määratud. (Bowers 2002:125) Kompositsioon kehtib põhimõttena ka keskkonnalavastuse loomisel: keskkond ja selle spetsiifilised elemendid lülitatakse üldisesse lavastuskompositsionilisse tervikusse. Küll aga ei saa mööda maastikus juba olemasolevatest pinnavormidest, samuti loodusjõududest.

Siin võib abi olla Pearsoni pakutud “aktiivse keskkonna“ mõistest, tähistamaks etenduspaika, kus pinnas ja kliima võivad pidevalt muutuda, kus sekkuvad tuul, vihm, lumi, valgus ning kus seetõttu võivad esineda pöördumatud sündmused, näiteks üleujutus. (McLucas, Pearson ilmumisaasta teadmata) McLucas on samas kontektstis puudutanud kohanemise ja aktiivse keskkonna loomise teemat: koha ning aktiivse keskkonna loomise suhtes dünaamilise ja loomingulise lähenemise omaksvõtt pakub uut laadi loomingulist raamistikku, millest töid genereerida (McLucas 1998:8). Keskkonnateatris on seega tegu pigem inimese kohanemisega antud olude ja looduslike teguritega, olemasoleva maastiku pinnalt lavaruumi kujundamisega. Ökosemiootika perspektiivist vaadelduna oleks tegemist mingi uue suhte kehtestumisega, samuti on maastik vaadeldav kultuurilisest eelkodeeritusest lahutatuna, puhtloodusliku keskkonnana.

Keskkonnapõhise etenduskunsti teose loomist võib näha loomeaktina, mis saab tõuke konkreetse paiga iseärasustest. Maastik ja etenduspaika ümbritsev loodus on siin mingi loomingulis-kunstilise protsessi katalüsaatori rollis. Kogumikus „Koht ja paik / Place and Location II“ avaldatud artiklis on Anneli Saro võtnud vaatluse alla loodusesse loodava lavaruumi. Kirjeldades mehhanisme, millega luuakse lavalisi piire vabaõhulavastustes, väidab ta, et lavastusteks valitud erilised paigad loovad teatrilise raami, suunates tähelepanu ka maastikule. Tema sõnutsi pakub etendus Vargamäel kaht põhjust külastamiseks: nii teatrist kui loodusest saadav elamus (Saro 2002:352). Saro lisab, et lavastus tervikuna tõukub selle paiga eripärast, energiast ja tähendusest. (2002:352) Taolisel juhul ei looda lavakujundust nullist tühja teatrisaali,vaid lavaruum on juba olemasolev reaalne ruum koos atmosfääri ja selles elementide, objektidega. Sellega tuleb arvestada ning keskkonnateatris seda ruumi pigem võimendatakse. Kontseptsiooni loomisel on konkreetne keskkond oma atmosfääri ja iseloomulike joontega olnud otseseks inspiratsiooniallikaks kõigi näitena toodud lavastuste puhul.

Loodus, mis on maastiku subjektiks, kaasab alati kultuurilist kodeeritust, väidab  Chauduri, tõstatades nõnda küsimuse, kas maastik on alati ka kultuurimaastik (culturescape). See viib omakorda küsimuseni maastikust kui empiirilisest reaalsusest võrrelduna maastiku kui representatsiooniga (Chaudhuri 2002:12). Kogumikus „Landscape and Power ilmunud artiklis the Effects of Landscape“ väidab Charles Harrison, et „maastik sümboliseerib juba representeeritud maailma koos inimlike kontseptsioonide ja väärtustega“ (1994:216). Siinkohal tuleks ehk kaaluda mõistete „maastik“ ja „keskkond“ täpsemat eristust. Teooriat lugedes jääb mulje, et maastik ei esine mõnes tekstis enam loodusnähtusena, ökosemiootilisest perspektiivist on aga oluline rõhutada,et looduskeskkond võib küll olla mõjutatud inimtegevusest, ent eksisteerib ka iseseisvana,võides sealjuures pakkuda ruumisemioosiks eri liikide vahel. Ehk on põhjuseks „maastiku“ tähendusvälja avardumine, mispuhul sellega on hakatud üha enam tähistama kultuurinähtusi ja inimtekkelisi keskkondi („kirjandusmaastik“, „linnamaastik“, „muusikamaastik“ jm).

Mark Roskill on kirjeldanud maastikku looduse ja kultuuri suhte kaudu: loodus oma pidevas orgaanilises elus ja rikkuses on allutatud kultuuri vajadustele, kust loodus saab ka oma tähendused. (Roskill 1997:2) Säärane looduse kõrvalejätmine on vaieldav, eriti ses osas, mis puudutab looduse eksisteerimist inimesest sõltumatult. Leidub inimesele tähtsusetuid märke, mis tähendavad midagi ja on funktsionaalse sisuga teiste liikide jaoks. Seda suhet oleks ehk mõistlikum vaadelda kahetisena: on palju olukordi (keskkonnateater on vaid üks näide), kus loodus ja kultuur mõjutavad üksteist vastastikku, kumbki sealjuures oma iseloomulikke jooni ja semiootilist võimekust kaotamata.

Keskkonnateatri  näol on tegu looduse ja maastiku artikuleerimisega etenduskunsti vahenditega. Teine lähenemine võimaldab seda käsitleda kui looduses juba eksisteerivatele märkidele kultuuriliste märkide lisamist, mille tulemusena tekib mingi vastastikmõju maastiku või keskkonna kui algupärase tähistaja ning maastiku või keskkonna kui uute tähenduskihtide vallandaja vahel.

Keskkonna ja kohaspetsiifilise teatri puhul tõuseb maastik ja konkreetne looduskeskkond esile sümbolilise tähistajana – see saab sotsio-kultuurilised konnotatsioonid, mis ei pruugi otseselt tuleneda selle ökoloogilisest funktsionaalsusest ja ökoloogilistest omadustest, vaid kultuurist, milles seda maastikku või keskkonda tõlgendatakse. Rõhk võib liikuda juba kultuuriliselt formuleeritud, tõlgendatud, esitatud ja sisudele, mille baasi moodustab keskkonna füüsiline antus ja materiaalsed parameetrid.

Ökosemiootilise vaatenurga positiivseks küljeks keskkonna – ja kohaspetsiifilise teatri analüüsis võiks olla maastiku ja keskkonna loodusliku olemuse ja algupära tunnistamine. Võrreldes mõne teooriaga, mis näeb maastikku puhtalt sotsio-kultuurilise konstruktina, saab ökosemiootika abil välja tuua keskkonna eripära kõrvutatuna kultuuriga. Maastik, mis saab etenduse osaks, omab juba eelnevaid tähendusi, selles keskkonnas toimuvad semioosiprotsessid ka inimesest hoolimata: seal leiduvad pinnavormid, ressursid jm omavad funktsionaalset tähendust ka muude liikide jaoks peale inimese. Ökosemiootika, mis toob fookusesse semioosipõhised suhted, aitab heita valgust sellele, kuidas inimesed looduslikku keskkonda tähendustavad. Etenduskunst on üks viise, kuidas maastikku ja ümbrust tõlgendada ning kultuurilises plaanis väljendada või taasluua – tekitada looduse ja kultuuri kokkupuutel huvitavaid tähendusseoseid.

 

 

Allikad:

Chaudhuri, U.; Fuchs, E. (ed.) „Land / Scape / Theater“, The University of Michigan Press, 2002

Howard, P.; Thompson, I.; Waterton, E. (ed.) „The Routledge Companion to Landscape Studies“, Routledge, 2013

Ingold, T. „The Perception of Environment“, 2000, Routledge

Jaworski, A.; Thurlow, C. (ed.) „Semiotic Landscapes. Language, Image, Space“, Continuum International Publishing Group, 2010

Kasemets, E. „Keskkond kui polügoon“, Teater.Muusika.Kino, 2010 nr 2

Pavis, P. „Dictionary of the Theatre: Terms, Concepts, and Analysis“, 1998, University of Toronto Press

Pearson, M. „Site-Specific Performance“, Palgrave Macmillan, 2010

Roskill, M „The Languages of Landscape“ Pennsylvania State University Press,1997

Saro, A. „Establishment of Stage“ 346-353, „Koht ja paik / Place and Location II“, 2002, Tallinn

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s