Pimeduse paitus Jaapani kultuuris

Tanizaki Jun’ichirȏ (1886-1965) on üks tuntuimad jaapani modernse kirjanduse autoreid, kes käsitlenud oma kodumaa kultuuri mitmetes lühijuttudes ja esseedes. Tuntuks sai ta 1910. aastal ilmunud lühijutuga “Tätoveerija” (Shisei) ning tema peateoseks peetakse 1948. aastal ilmavalgust näinud romaani “Õrn lumi”. Oma esseistlikus tekstis “Varjude ülistus” väljendab Tanizaki oma mõtteid seoses läänestumise pealetungi mõjudega jaapani kultuuris, võrdleb jaapanlastele omast varjude- ja hämarusearmastust lääneliku ereduse, lageduse ja valgusega ning loob varjude rolli demonstreerivaid seoseid mitmes kultuurivaldkonnas. Teose suurimaks vooruseks on jaapanliku ja omanäolise esteetika- ja tajulaadi väljendamine poeetilise kirjelduskeele ja kõlavate, visuaalselt mõjuvate kujundite kaudu.

“Varjude ülistus” pakub ühe, hämarast sügavusest, tuleneva vaate Jaapani kultuuri- ja ajalukku ja vaatab valgetele, eredust omakspidavatele lääne inimestele pisut ülevalt alla. Tõlkija Maret Nukke sõnutsi puutus ta oma tööd kokku “raskustega, mis tulenevadki just eesti keele ja “lääneliku” kultuuri erinevustest Jaapani omast. Nimelt enamasti puuduvad eesti keeles vasted neile rohkearvulistele sõnadele, mis jaapani keeles tähistavad varjude erinevaid nüansse ja pimeduse sügavuse astet”. [1]

Varjud ja pimedus on oma tumedad jäljed jätnud jaapani traditsioonilisse arhitektuuri, interjööridisaini, teatrisse ja tarbekunsti. Varjudega läbipõimunud on ka jaapani naiseideaal – teema, mis autori töödes sageli ilmneb.

Teost kirjeldades tuleb kindlasti märkida, et Tanizaki kirjutamisstiil on pehme, voogav, ilmestades hästi valitud temaatikat. Tundub, nagu istuks autor ise ühe tüüpilise jaapani kodu toanurga hämaruses õrna paberlambi valguse käes ja kirjutaks sügavmusta tindiga riisipaberist lehele tumedaid kirjamärke. Kirjeldades igapäevast elu, modernse lääne poolt peale surutud leiutisi, jaapani hinge ja sealsete inimestega kokkusobimatuid artefakte (täitesulepea, klaasist nõud jmt), pakub ta ühtlasi suurepärase olekukirjelduse, millest õhkub teatavat vaikset ent kindlat kohaolu ja mõtlikku atmosfääri.

Autor on ilma mingi kahtlusteta oma kirjutises täiesti ja lõpuni subjektiivne: tekstis vastandab ta end lääne mentaliteedile, annab vihjeid, et kuulub ise traditsiooni ja põlise jaapanlikkuse austajate hulka ning kohati lennutab teravaid kriitikanooli lääne inimeste ning nende mõtte- ja eluviisi pihta.

Nagu jaapanile omane muusika, mis ronib noodiredelil üha kõrgemale, põrkudes erinevate õhuliste meloodiate vahel, otsib Tanizaki aeg-ajalt tagasi tõmbudes, siis jälle intensiivsemaks ja sisendusjõulisemaks minnes oma sõnadega otsekui jalalabale toetuspinda. Peatudes, ühe mõtte sabas hinge tõmmates ning siis vaikselt edasi liikudes. Nagu ta ise jaapani muusikat kirjeldab, on tema mõtete esituski “tagasihoidlik, meeleolul põhinev”, sarnane üldisele kultuurist läbikumavale rahule ja mingit laadi hetkeks seiskunud hardusele.

Ühe tabava näite Tanizaki lääne ja jaapani mõttelaadi erinevusest võib leida leheküljelt 25: “Juhul, kui täitesulepea oleksid leiutanud kas iidsed jaapanlased või hiinlased, siis ilmselt poleks nad teinud sulepea otsa metallist, vaid see oleks olnud pintslikujuline. Ja tindi poleks nad teinud säärase sinist värvi, vaid see oleks olnud india tušile sarnaselt must vedelik. Ja oleks leitud moodus, kuidas see panna varrest pintsli karvakeste poole nõrguma.” Siinkohal peegeldub aja peatamise ja laisa kulgemise aspekt, miski, mis minu arvates iseloomustab jaapani kultuuri ilmekalt ja demonstreerib, kuidas võrreldes lääne kärsitute inimestega on seal kaugel idas aega küll. Asjad jõuavad kohale ja siia ilma siis, kui nad jõudma peavad. Aega ennast ei ole võimalik tagant kiirustada, nii tekitavad inimesed endale üksnes asjatuid pingeid. Ning aeg on sealpool Euraasia mandrit veidi teistlaadi mõistetav entiteet kui meie spurtivas kiiremini-kõrgemale-kaugemale-maailmas. Aeg on midagi, mis seisaks justkui inimesest lahus. Kulgeb.

Seejärel jätkab autor mõttearendust suunas, et kui tindi käitlemise ja kirjutamise tehnika tõttu oleks vajalikuks osutunud pigem jaapani stiilis paber, siis ehk oleks ka kirjandus ning koguni maailmavaade üldisemalt liikunud omaenda originaalsel rajal, imiteerimata niivõrd suurel määral Läänt.

Tanizaki tõdeb, et viimase tõttu on jaapani ühiskond pigem kaotanud kui võitnud. Samuti mängib ta mõttega, et Jaapan oleks oma tehnilises arengus leiutanud ise oma maa ja kultuuriga sobivad alternatiivid läänes toodetule. Näiteks oma rahvusliku fototehnika, mis oleks võinud paremini sobida kohalike inimeste nahavärvi, välimuse, looduse ja kliima eripäraga.

Järgmine oluline näide kultuurierinevustest lähtub keraamikast. Läänes hinnatakse kristalli, klaasi, seega üle kõige puhtust ja läbipaistvust, samas kui Jaapanis on ajaloos olulisel kohal olnud looduslikest kivimitest, tinast ja puidust valmistatud nõud. Kui lääne inimene juurib mustuse juurteni välja, siis jaapanlased hindavad kulumist ja määrdumist märgina eseme väärtusest ja kestuseast. Nagu kirjutab autor, siis “olgu see looduslik kivi või inimese poolt valmistatud anum – see, mis meile neis asjades meeldib, on just nimelt neisse settinud ja otsekui kaugeid aegu meenutav sära. See, mida Hiinas nimetatakse “käte mustuseks” ja jaapanis “kogemuseks”, märgib ilmselt seda läiget, mis aja jooksul tekkinud inimkäte puudutusest.”

Kogemus ja kõrge iga ükskõik kas asjade või elavate inimeste puhul, on jaapani kultuuris samuti olulisteks märksõnadeks. Juba nende etiketist peegeldub eelkõige sügav austus endast vanemate inimeste vastu, kes on oma elu jooksul palju näinud ja kelle teadmiste varalaegas iga aasta arvelt paisunud. Mitmed eesliited, mida pöördumisel isikunimedele lisatakse, näitavad lugupidamist inimeste suhtes, kellel on kogemusi ning kes seeläbi omavad õpetaja rolli. Kas kogemusega asjad ei võiks meile samamoodi õpetajaks olla? Ajalugu annab esemele Jaapanis omamoodi väärtuse, mida ei saa asendada kas või imeõhukeseks poleeritud kristalli läbipaistev helk.

Pimedus sünnitab omamoodi esteetilise kvaliteedi. Nagu kirjeldab autor, oleks lakknõude ilu mõeldamatu, kui neid ei asetataks pimeduse tingimustesse (lk 37). Võib arvata, et need värvid olid akumuleerunud mitmekihilisse pimedusse – need näivad olevat sellised, justkui oleks nende sündimine ümbrust endasse haarava süsimusta pimeduse seest olnud möödapääsmatu.

Suurt rõhku asetab Tanizaki jaapanlikule sisustusstiilile, mis samuti kaasab pimeduse määrava elemendina: ja see maailm on tõepoolest seesugune, justkui roomatil voolavad mitmed väikesed jõenired täituksid veega ning püüaksid siinseal kinni mõne vilkuva tulukese ja kooksid peent, ähmast ja sädelevat, kullaga maalitud kalipildile sarnanevat mustrit otse öösse enesesse (38). Ruumist ja disainist rääkides läheb autor koguni nii kaugele, et väidab, kuidas tegelikult on jaapani ruumi esteetika sündinud tervenisti varjude pooltoonidest ja seetõttu väljaspool varje seda polegi (47).

Pimedus tõuseb esile eelkõige valgusega vastandatuna – alles valgus lubab pimedusel tõeliselt särada. „Kas te pole siis näinud selle ruumi pimeduses, kuidas kullatud lükanduks ja kokkupandav sirm püüavad kinni eemalt, kaugel-kaugel olevast aiast tulevad valgustäpid ning peegeldavad need siis sähvatades tagasi justnagu unenäos? See peegeldus on nagu silmapiir päikeseloojangul, mis heidab ümbritsevale pimedusele tõeliselt jõuetu kuldse valguse. Ma arvan, et pole oelmas mõnd teist hetke, mis väljenaks niisugust nukrat ilu nagu see loojangu kuld. Kui liigud veidi maad edasi, lööb kullatud paberi pind tasapisi üleni raugelt särama. See pole kindlasti mitte selline intensiivne sädelus, vaid aegamisi tugevnev valgus, justnagu muutuks hiiglase näovärv. Sel hetkel, kui sa sellest möödud, avastad, et see otsekui kullalakiga maalitud taustal siiani laisalt suikunud helkiv kuld lööb nagu süttides särama. Ja sa imestad, et kuidas küll on võimalik niivõrd pimedasse kohta kokku koguda nii palju valgust.“ (57)

Pimeduse ja varju roll tõuseb esile isegi söömisega seotud traditsioonides ja hoiakutes: “Öeldakse, et jaapani toit pole mitte söömiseks, vaid vaatamiseks. Enamgi veel kui vaatamiseks, on see mõeldud mõtisklemiseks.Kuid kui yokan panna lakitud maiustuste alusele ja kui selle pinna värv vajub silmaga vaevu eristatavasse pimedusse, siis selle värvitoon omandab veelgi suurema meditatiivsuse.“(43) Me mõistame, et meie toitude juures on olulised varjud ning et need on lahutamatult seotud pimedusega, tõdeb autor varjude ja pimeduse otsest seost toidu kontekstis. (45).

Autor pöördub tihti õhtu- ja hommikumaade mentaliteedi erinevuste kirjeldamisele,  olles sealjuures üsnagi kriitiline. Idamaine mõttelaad seostub enam vaikuse kui lärmi, hämaruse kui eredusega ning jääb samas lääne inimesele kohati salapäraselt aimamatuks.”Kui pisut järele mõelda, siis see, mida lääne inimesed peavad “idamaiseks müstikaks”, osutab ilmselt samamoodi tundetule vaikusele, mida see hämarus endas kannab.(53)

Autor kirjutab ka jaapani traditsioonilistest teatrivormidest kabuki‘st ja no‘st. Viimases on näitleja meikimata, nägu katmata, ning seetõttu õhkub temast teatavat erilist lummavat kaunidust, milles oma osa on ka sellel, et no‘s ei kasutata saalist lavale suunatud valgustust, vaid lava on võrdlemisi hämar. Seetõttu saavat jaapanlase nahk seal kumava õhetuse, lisaks liikumistehnikale loob see mõjusa pildi teatavast ebamaisusest.

Säärane no-teatriga kaasas käiv pimedus ja sellest sündiv esteetika on Tanizaki järgi ainulaadne varjude pärusmaa, maailm, mida tänapäeval enam eriti kusagil mujal kui ainult laval ei ole võimalik näha. No-lava pimedus pole midagi muud kui vanaaegse elamuarhitekuuri pimedus. No juhib tähelepanu ka jaapani meeste viimse piirini viimistletud ilule (67). Kabuki‘s on aga maskid, toredus, reaalne inimene kaob sinna ära ning ei saa rääkida klassikalises mõttes näitleja kui inimese kaunidusest, eimeeste ega naiste puhul.

Leheküljel 75 kirjeldab Tanizaki kunagist naiseilu esteetikat: naised olid kuivetunud, ühtlase jämeusega kehaga, lihaseid praktiliselt polnud, nahk nagu kokku tõmbunud, varjundid pigem kollakashallikad. Elati pimeduses, nägu oli tuhmvalge ja see oligi ainuke, mis riiete alt paistis. Tanizaki toob sisse terava võrdluse kaasajaga: “Ma arvan, et nende jaoks, kes laulavad kiidulaulu silmaga hoomatavale tänapäeva naise kehailule, on ilmselt keeruline aru saada selliste naiste kummituslikust ilust. Mõned vist arvavad, et hämarais valguskiirtes lahustunud ilu pole see tõeline ilu. Kuid nagu ma eespool juba ütlesin – meie, aasialased, oleme need, kes äratavad ellu varjud ja loovad ilu seal, kus pole mitte midagi.“

Jaapanlik loomismüüt käsitleb pimedust kui üht algseisundit, keskkonda, milles tõusis esile muu. „Meie esivanaemad jaotasid valgusest tulvil oleva maa ülemiseks ja alumiseks osaks ning neljaks ilmakaareks. Kõigepealt lõid nad varjude maailma ning sügavale selle pimeduse sisse sulgesid nad naise. Nad olid veendunud, et naine on selles maailmas kõige valgem olend“. Naistel oli varasemalt kombeks toonida hambad mustemaks ning liita sellele ka tume pärlmutterläikega huulevärv, kirjeldab Tanizaki kunagisi iluideaale. Taoline kontrast aitas ilmselt esile tulla naha heledusel, luues mulje läbikumavast näost.

„Juba ammusest ajast pole jaapani kummitustel jalgu, ja räägitakse, et lääne vaimudel on küll ajald, kuid see-eest on kogu nende keha läbipaistev, nad teevad koguni vaimud kirkaks nagu klaas (77).

Ilmeka näite Tanizaki stiili poeetilisusest pimeduse ja valguse suhte detailide väljajoonistamisel leiab lugeja lehekülgedelt 85-86: „Kas teie olete kunagi näinud, mis värvi on selline “valgustatud pimedus”? See oli oma olemuselt kuidagi teistsugune kui pimedus öisel teerajal. Näiteks paistis selles olevat üksikuid vikerkaarevärvides sädelevaid kübemeid – see oli tulvil peentest tuhasarnaselt tillukestest osakestest.“

Tanizaki sõlmib otsad kokku tõdemusega, et lääne mõjude tungimisega jaapani kultuuri on tehtud juba pöördumatuid kahjusid, kuid usub, et kirjanduse ja kunsti vallas on ehk alles võimalused, kuidas seda kahju heastada. “Ma tahaksin vähemalt kirjanduse maastikule tagasi kutsuda selle varjude maailma, mida me oleme juba kaotamas. Tahaksin teha kirjanduselossi räästaalused sügavaks, seinad tumedaiks, lükata need asjad, mis liialt välja paistavad, pimeduse varju ning rebida ära tarbetud kaunistused. Ja polegi vaja tervet majade rivi – ühest säärasest majast on küllalt. Et aga näha, mismoodi see kõik välja hakkab paistma, piisab vaid sellestki, kui prooviksite lambi ära kustutada.”

Ja lõppu lisan veel teosest pärit ilusaid väljendeid, nagu tõlkija neid seletanud on:

mono no aware – tõlgituna “nukker ilu”; looduses ja inimese elus sisalduva üürikese ilu sügav empaatiline tajumine, mis on seetõttu seostatav kurbusega. Teatud kontekstis võib omada ka imetluse, aukartuse, isegi naudingu värvingut.

shibui – tõlgituna “maitsekus”; tähistab peent, tagasihoidlikku, ent sügavalt meeltliigutavat ilu; kasutusel nii värvivarjundite, disaini, maitse, heli kui ka inimese käitumise kohta.

muga – “eneseunustus”; üks jaapani zen-budismiga seostuvaid mõisteid, mis tähendab oma minast lahti ütlemist, isetust, seega ka seoste kadumist argimaailma ja toimiva ühiskonnaga. See termin on tähtis jaapanlase individuaalsuse mõistmisel.

mushin – “meelte tühjus”

wabishii – jaapani esteetika- ja moraaliprintsiip, tähistamaks naudingut, mis tuleneb vaiksest, maailma muredest vabast elustiilist. “wabi” ülistab lihtsat ilu ning transtsendentaalset meelt, seostub teetseremoonia ja haikai-luulega.

sabi – tõlgituna “roostenukrus”; jaapani esteetika mõiste, mida oma loomingus väljendasid haikai-luuletajad. Väljendab eri komponentidest koosnevat meeleolu, milleks on kõrge iga, üksindus ja rahu.

yȗgen – tõlgituna “sügavamõtteline ilu”; 12.-15. sajandi Jaapani poeetide ja dramaturgide esteetiline ideaal; avaramas mõttes tähendab müstikat, pimedust, sügavust, elegantsust, rahu, teispoolsust ja kurbust.

tsukimi – “kuu vaatamine”; rahvuskomme, mida jaapanlased tähistavad koos peredega 15. septembril, istudes koos öösel rõdudel või õues ja vaadates kuud.

[1]M. Nukke “Varjude ülistus”, kirjastus Penikoorem, Tallinn,  2004, lk 7

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s