Tants kultuurisemiootikas, kultuuriantropoloogias ja kultuurisotsioloogias

Kultuuri uurivates distsipliinides kerkib esile küsimus uurimisobjekti ja metakeele suhtest, mis Jakobsoni poolt tõstatus semiootilise küsimusena : kuidas kirjelduskeele valik mõjutab uurimisobjektist arusaamist? Metakeel mõjutab objekti, luues terminoloogia ja meetodite kaudu teatud pildi uuritavast. Essee võtab vaatluse alla tantsu käsitlused (kultuuri)antropoloogilisest, (kultuuri)sotsioloogilisest ja (kultuuri)semiootilisest perspektiivist. Antakse ülevaade, kuidas need distsipliinid lähenevad tantsule ja sellega seostuvale arusaamale kehast ja liikumisest.

Kultuuriantropoloogia sees eksisteerib eraldi tantsuantropoloogia valdkond, mis uurib tantsu eelkõige pärimusliku ja kogukondliku praktikana, rõhutades tegevuse momenti. Polhemus kasutab terminit „füüsiline antropoloogia“[1], tähistades sellega inimkehaga seonduvat. Sinna alla liigitub omakorda tantsuantropoloogia. Antropoloogilisse konteksti asetas tantsu ka Marcel Mauss, kes esimesena teoreetikutest käsitles liikumispraktikaid kui spetsiifilisi sotsiokultuurilisi kehatehnikaid oma teedrajavas teoses „Kehatehnikad“ (originaalis „Les Techniques du Corps“ 1934). Seal eristab ta tantsu ühena kehaga seostuvatest liikumistehnikatest jooksmise, hüppamise ja muu kõrval. Oluliste märksõnadena võib välja tuua veel „kineesika“ ja  „prokseemika“ – liikumispraktikate ja kehakasutuse analüüsiga on need mõisted sisenenud antropoloogiadiskursusesse. „Koreomeetria“, antropoloog Lomaxi poolt pakutud termin viitab tantsule kui formaliseeritud, kultuuriliselt tingitud kommunikatsioonikäitumisele. Bishop märgib viidates Lomaxile, kuidas kogukonna igapäevased ja tööga seotud liigutused vormivad vastavalt kogukonna tantsu, mida nähakse kultuurimustrite esitusena.[2]

Tantsuantropoloogia tegeleb tantsu juurte probleemiga, avades tantsu sakraalset ja rituaalset mõõdet. Siin on olulisteks kogemuslikkuse aspekt, kollektiivsus ja kogukondlik väärtuste süsteem. Märksõnadest võib välja tuua „kehastamine“ (embodiment) ja „inkorporeerimine“ (incorporation). Tants on sellest vaatenurgast vaadeldav kui vahend teisenenud teadvusseisundi saavutamiseks, seostudes ka šamanistlike tantsupraktikatega. Tants on põlisrahvastel olnud ka sealpoolsusega kontakti saavutamise võimalus, kogemus, mis võimaldab transtsendentsi ja on omamoodi piiriks, lävepakuks teistlaadse tunnetuse ja argise vahel.

Tants koos igapäevaliigutuste mustritega on kultuuri kehastus, iga üksiku tantsuliigutuse mõistmise ja väärtustamise puhul on tingimuslikuks sotsio-kultuuriline süsteem, millesse see tants või liikumine paigutub, kuna tants on tähistussüsteem, mille juured kinnituvad kultuuri tuuma.[3] Antropoloogiline vaade tegeleb pigem sellega, mida tants käsitleb, mida sellega öelda tahetakse, mitte sellega, kuidas tantsu käsitleda, kuidas sellest kirjutada (kriitika pärusmaa). Antropoloogilisest seisukohast on tants kollektiivsete väärtuste, uskumuste, ja teatava rühma maailmamõistmise kandja. Selles paradigmas rõhutatakse tantsu ritualistlikku ja kogukondlikku alget ning tegevuslikku loomust.

Tants kui sotsiaalne nähtus, millega kaasnevad küsimused identiteedist, soolisusest, vähemustest, „teisest“ ja poliitikast on esil kultuurisotsioloogilise vaatepunkti puhul. Siin võib tants olla mingi kogukonna või kollektiivi häälekandja, tantsulavastused võivad olla selgelt ühiskonnakriitilised ja vastanduda valitsevale paradigmale. Heaks näiteks on DV8 tantsuteater, mille töödes on korduvalt tõstatatud religioonirühmade ja sugude vahelist dünaamikat ja kindlate gruppide allasurutust.

Oluliseks saab rahvusliku ja kultuurilise identiteedi väljendamine tantsu kaudu, nii kaasaegse tantsu lavastustes kui ka pärimuslikes rahvatantsudes. Grau ja Jordan on oma kogumikus „Europe Dancing: Perspectives on Theatre, Dance, and Cultural Identity“ võtnud vaatluse alla Euroopa tantsumaastiku, kirjeldades näidete varal tendentse eri maades. Nii pööratakse tähelepanu küsimusele rahvuskultuurist ja tantsust kui ühest kunsti- ja kultuurivormist selle osana. Tants kui rahvuslik eripära globaliseeruvas maailmas – kas saab rääkida tüüpilisest hispaania, prantsuse jne tantsust? Või on õigem kasutada väljendit „euroopalik tants“? Euroopa integratsiooni ja regionaalse separatismi kontekst tuleb autoritel samuti arutlusele.[4]

Polhemus kirjutab oma artiklis „Dance, Gender and Culture“, kuidas sotsiokultuurilist identiteeti on võimalik väljendada ka tantsu ja liikumisega., kasutades selleks terminit „füüsiline kultuur“, millega viitab nonverbaalsetele kultuurilistele kommunikatsioonisüsteemidele. Liikumine ja füüsilised stiilid on tema käsitluse järgi igas ühiskonnas läbiimbunud sümbolilisest tähendusest, mistõttu viisid, kuidas kasutada ja liigutada oma keha, kannavad olulist sotsiokultuurilist informatsiooni. Seetõttu kultuur „mitte üksnes ei hõlma füüsilist dimensiooni, vaid on kui füüsiliste stiilide süsteem, mis tähistab (kehastab) seda, mida tähendab olla konkreetse ühiskonna liige“.[5]

Polhemus käsitleb ka sotsiaalseid suhteid, soolisuse küsimust: tants, kultuuri metafüüsilise destillaadina, hõlmab alati soolist kultuurireaalsuste jaotust. Iga kord, kui tantsivad mees ja naine, põrkuvad meeste ja naiste kultuur. Sooliste erinevuste näitajaks võib olla ka see, kui kultuuris on kombeks, et mehed-naised tantsivad eraldi. Meeste tantsimise viis illustreerib seda, mida tähendab olla kindlas kultuuris mees ning naiste tantsustiil on kristalliseerunud väljendus sellest, mis tähendab olla selle kultuuri naissoost liige.[6]

Soolisus ja võimu küsimus on tantsu puhul sotsioloogiliselt uuritud valdkonnad, kus tegeletakse sugudevahelise hierarhiaga, küsimusega tantsiva keha objektistaatusest ning sellega, mida peetakse tantsu puhul naiselikuks või mehelikuks liikumiseks. Sally Banes on oma teoses „Dancing Women“ põhjalikult käsitlenud naisekeha laval, seda milliseid konnotatsioone see endaga kaasa toob, kuidas koreograafilises situatsioonis väljendub sugude representatsioon. Teoses paljastub viis, kuidas naiste representatsioon tantsus on seotud keerukate ühiskondlike soomääratlustega ja arusaamadega.[7]

Tantsu etenduskunstide osana võib vaadelda ka otseselt poliitilisest perspektiivist, mispuhul hakkab tants edastama sisu, mis on suhestatud valitseva diskursuse ja poliitikaga. Sotsioloogia mõjud on märgatavad ka selles osas tantsuteooriast ja kriitikast, mis tegeleb inter- või intrakultuuriliste lavastuste analüüsi ja kirjeldamisega globaliseeruvas maailmas, kus märksõnadeks on juba postkolonialism, soouuringud, integratsioon, kultuuride vaheline kommunikatsioon, segmenteerumine ja migratsioon. Nii võib tantsu näha kui poliitilis-kultuurilist praktikat, mis kannab edasi levinud väärtusi või murendab kehtivaid konventsioone, suhestudes aktiivselt ühiskonna moraalse ja kriitilise dimensiooniga. Tantsust saab kogukonna (re)konstrueerimise vahend. Selles valdkonnas on põhjalikumaid käsitlusi avaldanud Sherry Shapiro (Dance in a World of Change: Reflections on Globalization and Cultural Difference, 2008).

Carter märgib, kuidas tants mitte üksnes ei peegelda sotsiaalseid ja ajaloolisi väärtusi, kombeid ja harjumusi mingis ühiskonnas, vaid konstrueerib neid. [8] Tsiteerides Helen Thomast, tuuakse välja tantsusotsioloogia määratlus, kus „ei tegelda üksnes tantsu kui sotsiokultuurilise konteksti elemendiga, vaid ka sellega, kuidas tants konstitueerib allika selle konteksti mõistmiseks“[9]. Nõnda võib näha eraldi valdkonnana kultuurisotsioloogiat tantsuteooriatega sulatavat tantsusotsioloogiat.

Tants kultuurisemiootikas on üks element kunstikeelte ja märgisüsteemide, kultuurkeelte reas, mida võib lotmanlikus vaimus näha sekundaarse modelleeriva süsteemina. Uurimises hakkavad rolli mängima kehaga edastatavad tähendused, sümboolsus, narratiivsus mõnel juhul tants kui intersemiootiline tõlge. Tantsust saab tähenduse edastamise mehhanism, mida võib liigendada tantsumärkideks. Sellel alusel joonistub valdkond „tantsusemiootika“, kus liigutused on märkideks, lavastus või tants tekstiks ja mille puhul saab välja tuua märgilise kommunikatsiooni valda kuuluvaid tasandeid. Üksik liigutus ja žest on mõlemad  tantsukeele ühikuks. Tantsu meediumiks, materjaliks ja füüsiliseks vormiks on keha. Sinna juurde on mõned teoreetikud lisanud ka ruumi, liikumise või liigutuse, aga usun, et põhiliseks ja tantsule tingimuslikuks on siiski liikuv keha.

Tantsu nähakse ka kommunikatsiooniaktina, kus toimub tähenduste ja informatsiooni ülekanne. Oma teoses räägib Preston-Dunlop, tunnustatud tantsumetoodik ja –teoreetik, kes on rakendanud semiootikat tantsuteoorias, kommunikeerumisest tantsu kaudu. Viimasega seonduvalt puudutab ta semiootikat, võttes aluseks Jakobsoni märgi- ja kommunikatsiooniteooria ning rakendab erinevaid semiootikavaldkonna mõisteid koreograafia ja selle loomise protsessi lahtimõtestamiseks. Lisaks käsitleb ta tantsu meediumina, millel on oma spetsiifika teadete edastamiseks.

Preston-Dunlop eristab tantsumeediumi, mis tema järgi  moodustub liigutusest, kuna tantsija on instrument läbi mille seda nähakse.Tantsumeediumi teine aspekt on ruum, mis koos liigutuse, esitaja ja heliga moodustavadki tantsumeediumi. Ruum raamistab tantsu, lisaks lokaliseerib tantsijat mingis paigas laval. Tantsija integreeritakse ruumiga, nad saavad koeksisteerida, olles samal ajal autonoomsed. Mainitud elemendid koos annavad gestaldi (gestalt) – üksikelement ei pruugi olla tähenduslik, nende koostoime ja kooslus loob tähenduse. [10]Siin ilmneb tugevalt semiootiline lähtekoht, kus autor seostab tantsu üksikmärkide tähendusloomet nende eksisteerimisena süsteemis, tantsukeeles tervikuna, liginedes nii saussure’likule teooriale.

Rääkides tantsust kui kommunikatsioonist, jõuab ta koodide ja märkideni. Mõned tantsustiilid kommunikeeruvad otseselt: nendes stiilides on iga liigutus märk. Mõned kommunikeeruvad üksnes iseendana , jäädes pigem abstraktse stiili esindajaiks. „Koreograafid väljendavad tantsu kaudu oma ideid, tants sisaldab tähenduslike elementide, semiootiliselt märkide, kihte, mis luuakse etendussündmuse käigus.“[11] Siin kasutab autor terminit „märk“ seoses tantsuga juba otseselt semiootilises mõistes.

Edasi kasutab Preston-Dunlop puhtsemiootilisi mõisteid: rakendades Jakobsoni kommunikatsioonimudelit, osutab autor, kuidas tantsu puhul on midagi, mida koreograaf läbi meediumi edastada soovib ning mis saab suhtlusaktis teateks. Tantsu puhul on olemas nii saatja kui vastuvõtja rollid, sõnum pannakse meediumis kokku vastavalt tantsu grammatikale, koodidele, normidele ning need dekodeeritakse  jagatud teadmiste abil. Koreograaf edastab oma sõnumi läbi tantsumeediumi, kasutades eelnevalt mainitud osasid (tantsumärke), ning loob tantsusõnumi, mida esitavad tantsijad, publik on vastuvõtja rollis.[12]

Tantsu puhul ei ole ühest grammatikat: igal žanril on oma kood ja konventsioonid, mis muutuvad ja vahetuvad igas uues stiilis, ka igas üksikus tantsus, kus formuleerub oma representatsiooniviis.[13] Kokkuvõtvalt defineerib Preston-Dunlop ka tantsusemiootika distsipliini: tantsusemiootika on õpetus tantsus kasutatavatest märkidest. Märgid on tantsu need elemendid, mis sisaldavad selle meediumi ideid ja tundeid. Märkide funktsioneerimiseks on vajalik need ära tunda, märgiks võivad olla näiteks žest, fookus, valgus – pannes need konteksti, tõuseb töös tähendus.[14]

Erinevus on samuti koreograafiline märk, koreograafi töös on jäljed ja märgid kogemustest, isikliku elu sündmustest, inspiratsiooniallikaist. Lisaks räägib Preston-Dunlop  valiku tähenduslikkusest tantsulavastuse loomise kontekstis. [15]Termin „erinevus“ märgi kontekstis seob tema väited taas sausuure’liku märgikäsitlusega.

Hiljem pöördub autor taas Jakobsoni poole ning avab tema kommunikatsiooniteooria põhjal tantsu funktsioonid: metalingvistiline funktsioon – kommenteerimine, sisuülene tasand; referentsiaalne – kõige üldisemalt teate vorm (milline tants välja näeb; viitab elementidele, objektidele, tunnetele, ideedele, mis on kultuurikontekstis, esitaja ja vaataja jagatud maailmas; kujutab, viitab , jutustab).[16]

Igasugune kunstitekst ei ole Lotmani järgi üksnes vahend, vaid pigem ise aktiivselt kommunikatsioonis osalev partner. Lisaks suhtlusele adressaadiga, suhtleb tekst ka kultuurikontekstiga, mis seda ümbritseb.[17] Tantsulavastus kui tekst on kindlasti publiku suhtes partneri rollis – seda ümbritseb kontekst, see kasutab vanemaid kultuurkihte, mingeid kollektiivselt tunnustatud sümboleid.

Mõningaid ühiseid jooni võib täheldada kõigi kolme valdkonna tantsumõistmisel ning leidub sildu, kus käsitlused lõikuvad terminoloogiliselt või järelduste poolest. Näiteks tantsu mõistmine kehalise kommunikatsioonina, nonverbaalse süsteemina ilmneb nii tantsuaantropoloogias kui –semiootikas. Tants kui sotsiokultuuriliste väärtuste kandja kerkib esile nii sotsioloogilises kui ka antropoloogilies vaatenurgas, ühel juhul on see seotud ka ühiskondliku võimujaotuse, soolisuse, identiteediloomega, teisel juhul on tegu pigem väärtussüsteemide ja kultuuris edasi antava teadmise ja tähenduse kandjaga. „Keha“ ja kehalisus omavad võtmerolli kõigis mainitud diskursustes. Antropoloogiline vaade näeb tantsu pigem praktikana, kultuurisotsioloogias on see kogukonna konstrueerija või väärtuste väljendaja, mis astub dialoogi võimudiskursusega, semiootikas võib tantsu näha kui märgisüsteemi (keelt) või, konkreetse tantsu ja lavastuse puhul, kunstiteksti.

[1] Polhemus, T. „Dance, Genderand Culture“ kogumikust Carter, A. (ed.) „Dance Studies Reader“, Routledge, 1998, lk 173

[2] Bishop, J. „Alan Lomax and Choreometrics“ kogumikus „Envisioning Dance on Film and Video“, Mitoma, J. (ed.), Routledge, 2002

[3] , lk 175

[4] Grau, A., Jordan, S. „Europe Dancing: Perspectives on Theatre, Dance, and Cultural Identity“, Routledge, 2002

[5] Polhemus, T. „Dance, Genderand Culture“ kogumikust Carter, A. (ed.) „Dance Studies Reader“, Routledge, 1998, lk 171-173

[6] Polhemus, T. „Dance, Genderand Culture“ kogumikust Carter, A. (ed.) „Dance Studies Reader“, Routledge, 1998, lk 177

[7] Banes, S. „Dancing Women. Female bodies on Stage“, Routledge, 1998

[8] Carter, A. (ed.) „Dance Studies Reader“, Routledge, 1998, lk 193

[9] Samas, kaudviide (Thomas 1995: 30)

[10] Preston-Dunlop, V. „Looking at Dances. A Choreological Perpective on Choreography”, Verve, 1998, lk 2-3

[11] Samas, lk 7

[12] Samas, lk 8

[13] Samas, lk 8

[14] Samas,lk 19

[15] Samas, lk 21

[16] Samas, lk 27

[17] Lotman, J. „Kultuurisemiootika“, Olion, 1990, lk 276-277

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s