Mihkelson kõnetab minevikku

Kirjutatud TÜ kirjanduskriitika kursuse raames. Lühiarvustuse maht oli piiratud, sellest ka analüüsi pealiskaudsus.

Mihkelsoni viimane luulekogu mõjub. Tiheda, sisendusjõulise, raskepärasena – sõnad omavad tõelist kaalu, nende hind peitub kannatuses. Stiilis annavad tooni jõulisus, täpsus, väljendus- ja struktuuriselgus, tekstid sisaldavad ergast valvelolekut kõrvu nägemusliku ja unenäolise seletamatusega.

Luuletajamina identifitseerib end mäletajate kilda, tõdedes, et noorematel puudub teadmine reetmisest, hirmust. Samas ollakse nad ise pimedaks kasvatanud ühiskonnas, kus tõeline vabadus on omariikluse sildi all maskeeritud varguse ja võidujooksuga, lahja ja hõredaga nagu sigurikohvgi. Vastutusvõime ja põhimõttekindluse puudumisele osutamine, väärtuste kriitika on kogus läbiv: lootused purunevad sest nüüd ehitatakse / klaasist (lk 49); me oleme tapmisega nii harjunud / et pentsik on häbist rääkida ; ajad on uued ja odavad (lk 82). Iseäranis jõulise moraalse meeldetuletusena mõjuvad luuletused „Kui Laidoner andis käsu piirid avada“ ja „Julgeoleku küsimus“: kas on jätkusuutlik me hirm kas meie ahnus on puhas. Esil on eestluse hääbumise, me enesemõtestamise, – kirjelduse ja identiteedi probleem: Eesti on vaba kuid pole veel riik (lk 11); Grünewaldt kaob läände Ida pool / on Siber Vahepeal on hirm (lk 52)

Vandlitorn kui eraldatuse sümbol toob esile küsimuse, kas ja kui valjult loomeisik kõneleb, kuidas on „lubatud“ kõneleda : Ainult meie räägime veel mingit ajast ja arust / keelt kui tuleb öelda otse Pane end vangi / Kehtesta tsensuur (lk 10). Väljenduse ebaõnnestumine, luuletajakõne ja vaikuse temaatika seostub tähenduse, keele küsimusega luuletustes“Lühis“ ja „Selle lühiala kirjutan ma täis“. Luuletaja vaikimine, eraldumine võib olla märk kaasaja valulisusest. Valitseb talumatu tühisus, millele looja vastab vaikimisega. Tegelikult ihkab hing tulla ja minna Olla üleni luule (lk 97).

Tekstid osundavad tõe mahavaikimise ja salgamise patule, autorile omaselt on fookus taagal, kollektiivsel süül ja süütusel: Igaüks on korra ristilööja / ja Kristus ühes isikus (lk 77). Samavõrd oluline on inimese ja jumala suhe, mis väljendub luuletuses „Jumal on metafoor“ ning kogu lõpuridades.

Inimese tühisus elu ja surma transtsendentaalsel kõikekandval teljel sõnastub luuletuses „Vaikus mu ümber“ ning kujundi ja ümberpööratuse poolest silmapaistvates ridades: me oleme surmamängijad / elu eest taevasse joostes (lk 45); Mul on ikka veel raske mõista / meie olematuse üheaegsust (lk 60); Surm on elu vari Raske on mõista / vastupidist (lk 95).

Teoses aimub paratamatus, möödapääsmatus sündmustest: tulevik tuleb, olgu või tume, kuna mineviku tõlgendamine ja mäletamine on elavate kohus. Luuletaja, kes võtab enda kanda aja raskuse, on valmis mäletama, küsima ja meelde tuletama. Inimesed on algajad, surma ja aja ees lootusetult kaotajad, ent autor kõneleb talle omase veenvusega: Mul pole hirmu et lähen küsimustega / eksi (lk 88).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s