Tund aega, et tähele panna

Kadri Noormetsa „procedure of beauty“ võtab publiku vastu õdusa atmosfääriga, mille loovad intiimse rahuga mõjuv ruum ning tunne, et külastaja on tõeliselt teretulnud. Ka toolileenidele ja madratsitele asetatud pleedid lisavad hubasust. Ometi on mugavus petlik, peagi selgub pleedide praktiline funktsioon. Tegu on lavastusega, mis nõuab vaikselt aga kindlalt vastutulekut nii etendajalt kui vaatajalt, meelitades mugavustsoonist välja. Nagu tutvustuses viidatud, ongi tegu keskendumisele üles ehitatud ruumiga, kus võib planeeritud aja ka tühjalt ära tiksuda, ent kus on võimalik kaasa liikuda keskkonna meditatiivsusega sätestatud tempos.

Lavastus tegeleb keskendumist vahendina rakendades esteetika, pildi või kujundi ja tajumise teemadega. Ainiti vaatamine ei pea võrduma ainult vaatamisega. Kõigest üht objekti vaadates võime näha kõike muudki selle kõrval. Kui meie ette on esitatud üksik maal, just nõnda nagu ta on, jättes välja sümboli või osutuse millelegi muule, jõuame me otseteed objektini. See otsetee avab seda suuremad võimalused teelt eksimiseks, mõtterännuks. Kontsentratsiooni eesmärk on püsida vankumatult ühe tajuobjekti juures, laskmata oma tähelepanul hajuda. Etendus näitab igale vaatajale, kuivõrd on too selleks suuteline, kui suurt pingutust nõuab keskendumine esmalt staatilisele stseenile, siis ühele natüürmordile, siis juba esemetule abstraktsele tööle, mis ei tahagi olla „midagi muud“ peale puhta tajuobjekti.
Säärases olukorras on kaks varianti: meeled muutuvad eriti erguks või, vastupidi, inimesel on keeruline vaikuses paigalseisu süveneda. Uks õue mõjub uue vaatenurga võrdkujuna, see võib olla uks märkamisse, taju teravdamisse, kuid võib jääda ka lihtsaks kohaloleku teadvustamist mõjutavaks teguriks. Lavastust iseloomustab üleliigse väljapuhastamine, et saaks päriselt keskenduda. Mida vähem objekte meie tähelepanu nõuab, seda kergem on kontsentreeruda meie meelel. Puhas ruum, üks fookuspunkt, üks valguskiir. Üks väljapääs reaalsesse ja kujuteldavasse kaugusesse.
Kohe esimeses steenis sisalduv üllatusmoment annab kätte juhtlõnga, millest etenduse käigus kinni hoida: vaatajad seisavad silmitsi ruumist ja ümbrusest esilekerkivaga ning subjekti-objekti suhetega selles ruumis. Tuule käes keerlev leht saab etenduse täieõiguslikuks osaks, niisamuti kui iga taamal mööda liuglev lind, iga närviline liiklussignaal. Rahu ja puhta ruumi konstrueerimine argiaskeldusi täis kiirustamise keskele lubab tajuda kulgemist. Mööduv kajakas, taamal veereva rongi rataste rütm saavad etenduse kõlalisteks kõnetajaiks, mõjudes loomuldasa ainuvõimalike helikujunduse elementidena. Tajuharjutusele või meditatsioonile, millena lavastus mõjub, võinuks lisada spetsiifilisi toetavaid helisid, ent loomulikum ongi keskendumist praktiseerida vaikuses.
Noormets ei juhi etendusolukorda, vaid laseb juhtuda. Autor võtab aega, võtab ka ruumi, kehtestab end ruumis ning annab järje edasi maalile, mis püüab publiku kinni. Endine vaadatav muutub vaatajaks. Väliselt ei toimu midagi, pind on vaikne, sees aga lainetab. Staatika võimutseb dünaamika üle, vaadatav vaataja üle. Kuuldes etenduse teises pooles tagumisest reast vaikset ohet „Stop wasting our time“, oli mul tunne, et etendus on korda läinud ja eesmärgi saavutanud. Publikuliige saab teadlikuks ajast, tunnetab midagi käest libisevat, tunneb end ebamugavalt, justkui oleks üks pilt seinal temalt midagi varastanud. Aja võtmine võib paradoksaalsel moel meile aga hoopis aega juurde anda.
Lavastus puutub otseselt ka esteetika valdkonda, lubades arutleda ilu ja igavuse suhte teemal. Pealkiri pakub mõtlemisainet selles, mida tajutakse iluna, kuivõrd universaalsed on ilukategooriad ja milles seisneb kunstiteosest saadav esteetiline elamus. Umberto Eco võtab oma teoses „Ilu ajalugu“ luubi alla just ilu ajalise ümberdefineerimisega seotu, maalides pildi esteetiliste normide kujunemisloost ning tähendustatud, kultuuriliste väärtustega laetud ilust. Esteetika valdkond pöörab tähelepanu ilu mõistele, käsitades ilu kui kollektiivset kategooriat. Miks on ilul väärtus? Mida teeb ilu vaatajaga? Lavastuse üpealkirjast lähtudes seisneb ilu teatavas protsessuaalsuses. Iluelamus kui kulgemine, kaunis kulgemine.
Etenduse ja/kui kunstiteose taustaks saab õu, hiljem must sein. Paigalseis, täielik vaikus. Võib mõtiskleda, mida teeb pildi kontekst pildi endaga, mida teeb see loodav või kehtestuv ruum vaatajaga? Tajuobjekti ümbritsev keskkond oma häälte, valguse, liikumisega mõjutab omal moel staatilist objekti ennast.
Natüürmordi valimine keskseks objektiks on kõnekas, kuna natüürmort kujutavas kunstis vastab tabavalt staatika-dünaamika vahekorrale. „procedure of beauty“ kannaks nagu natüürmordi loomisprotsessi üle etendusolukorda. Paigalasetsevat objekti ning sellele mõjuvaid tingimusi uurides üritatakse ajas jäädvustada just ümbritsevast, mitte objektist enesest tulenevat muutumist. Valguse ja varju mäng paigalseisval maalil (maali puhul vaasil, õunal jm), eseme asetus ruumis, suhted teiste esemetega, ka vaatajaga ning vaatenurga olemasolu kerkivad esile nii natüürmordi kui antud lavastuse puhul. Lavastus tundub uurivat, millal saab kahemõõtmelisest kujutava kunsti objektist etendus, kolmemõõtmelisel teljel ajas ja ruumis toimuv sündmus. Vaadeldes eluta objekti, tabame olustiku muutuvuse.
Etenduse ajal mõtisklesin, kuidas töötaks sama asi galeriis või näitusesaalis. Kujutavas kunstis on nonfiguratiivsuse ja kontseptualismi raames püstitatud lavastusega sarnaseid küsimusi. Maastikukunst, keskkonnaga suhestuvad installatsioonid rõhutavad teost ümbritsevat ruumi. Lavastuses nihestati graffiti -sein, automüra, parklatriibud – üdini argine ruum – muuseumiolukorraga, seades keskmesse erinevad maalis, mis žanrilt seostuvad kindla esteetilise kaanoni või uuendusliku eesmärgiga. Võrreldes näitusega puuduvad teised pildid seinal, mis tähelepanu hajutavad. Natüürmort, mille vahetas välja figuurideta töö peidabki ehk viidet ilukaanoni suhtelisusele ja muutuvusele ajas. Klassikaline heas toonis maal kõrvutatuna tööga, mida omal ajal isegi kunstiks ei tahetud pidada, tööga, milles esteetika ei ole enam väärtus iseeneses.
Vene formalistliku koolkonna esindaja Šklovski kirjeldab artiklis „Kunst kui võte“ kunstiteose vastuvõtu tajulist aspekti, tehes eristuse nägemise ja äratundmise vahel. Kunst distantseerib tuntud objektid võõrastena, muutes vormid keerukaks ja pikendades tajumiseks kuluvat aega ja pingutust. Tajuprotsess ise on aga loomult esteetiline. Teekond vaikuses üksiku teose täielise tajumise poole on hajusa, igale impulsile järgneva meele püüe süveneda, rahuneda. Olgu siis muuseumis või teatrisaalis.Teadlik kohalolek hetkes kätkeb ärkvel meelt. Pilt etenduses, etendus keskkonnas pakub publikule tund aega, et tähele panna. Ilu on (m)ärkaja silmades.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s