Inimene ja tema peegelpilt

Alljärgnev tekst on kirjutatud DRAAMA 2014 festivali blogisse. Käisin vaatamas eestikeelset etendust.

Tartu Uue Teatri proovisaali sisenedes torkab kohe silma kujunduse ja publiku asetuse tavapäratus: ei mingit lava, üksnes toolid, millest mõnedel kohad näitlejatele ja nende arvutitele, tooliridade vastas seinasuurune peegel. Näitlejate saabumiseni on aega, inimesed leiavad kohad, on aega, et uudistada. Ennast ja teisi. Peegel sunnib meid kohal olema, sunnib olevikule otsa vaatama. Peegel on stsenograafiliselt terava tähendusega ega jää märkamata eriti juhul, kui on asetatud publikuga silmitsi seisma. Peegel ei näita meile aga üksnes inimesi, vaid eelkõige kujutisi inimestest, tekitades topelttasandi ja seega kogu etendust kandva illusoorsuse efekti. Kogu poolteisttund, mis aset leiab, võib olla päris, aga võib olla ka miraaž. Teater on elu valikuline kujutis. Fiktsioon.

Tekst muudeti objektiks, millega küllaltki meelevaldselt ümber oli käidud – remargid öeldi välja, kohati vuristati teksti ilma retoorikata seda lihtsalt monotoonselt ette lugedes. Etendussituatsioonist vabanemise püüe oli tuntavaim lavastuslik võte – näitlejad istusid publiku seas, tegid joogipause, pakkudes vett ka publikule, vahepeal küsiti, kuidas ruumis õhuga on ja käidi akent avamas. Lavastuse minimeeritus täitis miinusmärgiga võtte eesmärgi – lavastamist äratuntavalt tabada ei olnudki justkui võimalik. Pjedestaalile tõsteti argisus, tavaline ümberjutustus. Metatasand teksti suhtes ning peegel lõid uue positsiooni – võimalus iseennast ja kogu olukorda kõrvalt vaadata.

Sellises järjestikuse deklameerimise vormis läksid mõningad tekstilised seosed kaduma: seebiooperitest mõjutatud nüansid kippusid liialt virvarriks kätte. Eks oma osa oli selles kindlasti mängida ka kellaajal, sest pea öösel on etendust keerulisem jälgida, paljud publikuliikmed tundusid olevat väsinud ning kohati tundus, et tähelepanu prooviruumis on korralikult hajunud. Vint on näidendis süžeepöörete ja faabula ajas nii üle keeratud, et lõpuks ei teagi enam, kui mitu kihti veel oodata. Tekst keerdub iseenese uuretesse kui tigu ja lõpuks jääb üle ainult pead murda, kas esitatud käigud olid narratiivi seisukohast reaalsed või… illusioon.

Metronoomilaadne tiksumine helikujundusena haakus tekstiga omapärasel viisil: jutt käib ajast – aja möödumisest, elusügisesse jõudmisest, sellest, kuidas inimesed on tilgutanud oma aastaid nagu veepiisku suuri saladusi endas hoides ja mõndagi olulist maha vaikides. Siin öeldakse tõed välja enne surma – metronoom ja kohati ka teksti esituse tempokus viitasid justkui spurdile – kas kogu selles illusioonide rägastikud jõuame me tõeni välja enne, kui hilja? Tempo tähtsustamisel tekkis konnotatsioon sümfooniaga, kus erinevad hääled ja karakterid segunevad, kõigil oma aeg ja soolo.

Inimene on eneses tihti täiesti kindel, aga ilma põhjuseta. Me arvame, et me teame, kui tegelikkusest pole aimugi. Kui mees kunagi ei valeta, valetab naine tema eest. Kui valed on tõde ja tõde vale ja kõik tegelased elavad valedes, siis kes lõpus õigeks mõistetakse? Kas see, kes kunagi ei valetanud või see, kes elas oma elu vales? Meil on valik elada õigesti või elada hästi. Alistuda mugavusele. Sulgeda silmad tõe ees. Vältida enese pilku peeglis. Aga me võime õppida vastutama, tänama, arvestama ja armastama. Me võime õppida nende kõigi vahel valima.

Tekst keskendus armastuse eri külgedele. Armastuse vastastikkuses lasub vastutus. Teise eest. Inimeste eest, nende eest, kes kõrval. Portree meie eest päriselusei vastuta. Peegel näitab meile ainult seda, mis meis olemas.

Kui saalis on vastastikku inimene ja tema peegelpilt, siis on meil võimalus mõelda, kuivõrd me vastutame selle eest, keda ja mida näeme. Kuivõrd julgeme oma olemusele otsa vaadata. Etenduses kordunud armastuse loomuse teemalise arutelu jätkuks tahaksin küsida: armastad sa seda, kes sulle peeglist vastu vaatab?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s