Tähtvere tänavate võrgustik kui semiootiline mudel eesti kultuurist ja maailmatunnetusest

Kirjutatud  Rein Veidemanni kursuse “Eesti kultuuri semiootiline mudel” raames.

Nii nagu iga esitis, kannab linnaosagi kogukonna kollektiivset mälu, migeid norme, mentaalseid kujutlusi – seeläbi toimub minevikukogemuse talletamine, sündmuste kestus tagatakse kogukonna ajaloomõistmises ja luuakse ajalist pidevust. Tähtvere on hea näide semiootilisest modelleerimisest topograafilis-füüsilise ruumi puhul, kus mudelist on saanud tunnetatava objekti (ärkamisaeg, taarausundi maailmamõistmine, kosmoloogia) analoog, mis asendab seda tunnetusprotsessis (linna kognitiivses, fenomenoloogilises ja semantilises vastuvõtus). Semiootilist modelleerimist võibki näha lihtsalt tähendusliku asendustehtena mingis kultuurikontekstis moel, et see kõnetab selle kultuuri subjekte-toimijaid.

Tähtvere kvartali puhul võib märgata püüet linnaruumi ja sellega seotud tähistajaid (tänavanimesid, tänavate ruumilist asetust ja suhet üksteisega) kontseptuaalselt ja semiootiliselt korrastada. Tegemist võib olla mudeliga, mis esitab olulisi suhteid ja elemente Eesti kultuuris ja eestlaslikus maailmamõistmises üleüldiselt. Selles omaette süsteemis võib leida viiteid ka mütoloogilisele maailmapildile, taarausundist mõjutatud kosmoloogiale ja laulupeo ja ärkamisaja oluliste tegelaste kujul rahvusromantistlikule filosoofiale. Siin leiab paralleele linnaruumi kui konstrueeritud teksti ja kultuuri kui terviksüsteemi vahel – mingid seosed on üle kantud, teatud sümbolstaatuse omandanud pärisnimed kajastuvad selles linnaosas tänavanimede kaudu.

Kultuurisemiootikas pööratakse tähelepanu kultuuriliste representatsioonide kui inimtekkeliste nähtuste rollile maailma korrastamisel, modelleerimine on ühtlasi alati ka tähendustamine, võime meile arusaadavas keeles ümbritsevat kirjeldada, mille eelduseks on, et kultuuriväline maailm on kas korrastamata või teisel printsiibil korrastatud.  Korrastusvormid on arbitraarsed, kuid linnaplaneerimises tõuseb esile ka sihilik märkide kasutamine. Oluliste kultuuritegelaste nimesid kandvad tänavad loovad tugeva seose nii laulupeotraditsiooni kui üleüldise rahvusromantilise ärkamislaine kultuuriga 19. sajandi lõpus ja veel 20. sajandi alguseski (II ilmasõjani).

Kultuurilised koodid, milleks võib pidada ka tänavanimedes kajastuvat leksikat ja selle valikulist, paradigmaatilist telge, aitavad näha sündmusi tähenduslikena, koodide puudumisel puudub võime näha asju millegi muuna, märgilistena. Laulupidu, kultuuriheeroseid ja loodususundit ühitavat võrgustikku võibki käsitleda ruumilis-semiootilise koodina. Lotman ja Uspenski on rõhutanud kultuuri enesemudeldusvõimet: teatud arenguetapis saab kultuur endast teadlikuks ja loob iseendast mudeli, hakates tegelema autometakommunikatsiooni ja refleksiivsusega. Tähtvere puhul on ruumilisse süsteemi kätketud kultuurilis-ajalooline abstraktne mudel, mis suhtleb nii geograafilise asetuse kui sümbolväärtuste kaudu.

 

Tartu tähtvere tänavate võrgustik peidab endas seost rahvusluse, ärkamisaja (Koidula, Hurt, Faehlmann jm nimed), laulupeotraditsiooni (laululava lähedus, Laulupeo ja Tõrviku tänav) ja muinasusundiga Taara ja Ilmatari tänav, lisaks Hiie, Oru). Usun, et need kolm komponenti on piisavalt olulised, et märgiliselt representeerida mingit üleüldist eestlaslikku kultuurilugu ja ajalugu koos eestlasliku sümbolsüsteemiga. Tänavad langevadki kolme selgesse sfääri, mis on omavahel ruumis ühendatud ja seeläbi võib nende omavahelisi assotsiatsioone märgata ka kultuuri tasandil.

Ruumilises plaanis tuleb märkida tänavate küllaltki omapärast ja äärmiselt geomeetrilist, korrapärast asetust, mis meenutab kujult puud koos võraga , mida seob Vikerkaare nime kandev tänav ja mille keskmeks, otsekui puutüve rolli täites, on Taara tänav. Tegu on radiaalse planeeringuga, mispuhul on kujuteldav tsenter antud vertikaalteljena  ja sealt väljuvad suunad/kiired. Üldistavalt võiks see haakuda lotmanliku tsenter-perifeeria käsitlusega, mida saab laiendada ka üldlinnalikule tasandile: Tähtvere ja seal kõrval asuv laululava ala on võtnud sisse kultuurilis-semiootilise tsentrina, mis suhestub linnasüdames vookleva Emajõe ja raeplatsi ning ülikooli territooriumitega. Tartu linna teistes linnaosades ei ole (vähemalt minu andmetel) niivõrd tugevat geomeetrilist ja nimedepõhist mudelit, mis viitaks otseselt kultuurilistele sisudele ja sümbolitele.

Tähtvere paigutamisel semiootilisse konteksti on abi linnasemiootikateooriatest, mis tegelevad ruumi tajumise ja (linna)keskkonna tähendustamisega –  kuidas inimese loodud keskkonda sisestatakse mingeid märke ja sisusid.Linna kui tähendusliku ruumilise korrastuse temaatika on aktuaalne ka Tähtvere puhul: ruumideterministlik teooria(ruum kui sotsiaalsete suhete mõjutaja) alusel tundub, et Tähtvere tänavate võrk juhatab meid teatava väärtuste hierarhia ja pärisnimena funktsioneerivate isikute juurde, kes lisaks otsesele ajaloolisusele omavad kultuuris juba sümboolset „kapitali“. Tegemist on isikutega, kes seostuvad rahvuslikkuse tõusuga kultuuris, laulupidude traditsiooniga (see on juba iseeneses semantiliselt väga laetud nähtus), eestikeelse ja –meelse kirjanduse ja poliitilise hoiakuga.

Siit võib edasi arendada ideed, et linn või linnaosa on justkui iselaadne väike semiosfäär suurema, üksiku kultuuri ja sellega seotud maaala, sees. Pigem pole linn, veel enam linnaosa aga terviklik semiosfäär, vaid lihtsalt mitmekihiline kultuuriline süsteem ja suurus. Mudelite ruumilisus (perifeeria, sees/väljas, piir jm Tartu-Moskva semiootika diskursuse terminid) on seostatav kogemusliku ruumiga – linnas realiseeritakse mingeid kultuurimudeleid, samas konstrueeritakse kultuurimudeleid reaalsuse järgi. Kujutelm (linnasemiootikas mentefakt), mis tekib tänu ruumikorrastusele, milleks antud juhul on tänavate süsteem, toob silme ette omamoodi hierarhia eestlaslikes väärtustes, kus rahvuslikkust kannavad olulised ja kultuuri mõjutanud isikud nagu Hurt, Hermann, Koidula, Faehlmann jt.  Kujutelm on inimese reaalsesse ja ruumilisse maailma ankurdamise vahend – osa identiteedist. Seega sisaldab kujutelm ka väärtushinnanguid  ja tähendusi. Kaardile ja füüsilisse linnaruumi kätketud Tähtvere kui materiaalne piirkond on sealjuures defineeritav artefaktina.

 

Siinses korrastuses ilmneb selgelt Lotmani mütoloogiline teadvus, kuna ruumiline süsteem toetub puutüvena mõjuvale Taara tänavale, mis ilmselgelt annab tunnistust muinasaegse usundi kui aluskihituse mõjust. Lisaks on koha leidnud ka Hiie tänav, mis viitab väga otseselt mütoloogilisele kontekstile, kunagisele ohvriannikultuurile ja sellega seotud uskumustele. Vaadates kaarti, silmame, kuidas tänavad on planeeritud kiirtena koos neid ühendava kaarena. Topograafiliselt meenutab see ilmapuu kujundit, millele viitab ka „hiie“ mõiste kasutus tänavanimena.

 

Geertziliku antropoloogiakäsitluse põhiline väide, et mingid kultuuriformatsioonid ja –nähtused (isaäranis kunstiteosed, ent siia alla võib mõelda ka linnaruumi kui arhitektuurilise süsteemi) esitavad kogukonna ja kultuuri maailmamõistmise viisi, tundelaadi ja olulisi väärtusi[1], on Tähtvere kui mudeli puhul asjakohane. Selle alusel nähtub, kuidas kõnealuses linnajaos on materialiseerunud mingi mentaalsus ja mingid sümboolsed-abstraktsed tähendused ja väärtused, tänu millele see esitab osakest eestlaslikkusest, eestlaste tähistuskorrast. Omal moel seostub see ka Lèvi-Straussi käsitlusega mütoloogilist maailmapilti esitavate kogukondade taksonoomiatest, kus on selgelt näha struktuursed tähenduslikud seosed, mingid omavahelised seoses, mis peegeldavad taustsüsteemi, kollektiivi tähistuskorda ja väärtushinnanguid. Tõlgendamiseks ongi säärane kategooriatesse (pärisnimed, sümboolsed mõisted) jaotamine hädavajalik ning need esitavad korraga nii struktuurset kui funktsionaalset mõõdet.[2]

Lisaks pole olulised mitte üksikelemendid, vaid nende suhted (antud juhul on märgiline teatud nimedega tänavate paigutus üksteise suhtes ja geomeetriliselt), tõlgendamiseks tuleb teada üksikelementidele kultuuris ja tähistussüsteemis määratud rolle (ajaloolised isikud, Taara

Lèvi-Straussi totemismiuuringud, seostuvad ka seetõttu, et Tähtveres on oluline osa tänavanimedel  loodusel (Oru tänav jms) – see võib peegeldada looduse korrastamist kultuurilisse süsteemi, looduse kultuurilist korrastamist ja mudeldamist, milles on implitsiitselt kohal looduse ja kultuuri omavaheline dünaamika, nii nagu seda on käsitletud Tartu-Moskva semiootikakoolkonnas.

Ajaloo seisukohalt on oluline tähele panna, kuidas nõukogude ajal muudeti vabariigiaegsed tänavanimed tollaste kommunismitegelaste järgi ümber. Näiteks sai Hermanni tänavast Lauristini tänav. Eestiaegsus, eestilikkus elas linnas edasi, sest majad ehitati veel eesti aja lõpus ning need jäid siiski endas hoidma teatavat ajaloolist tähendust. See sunnitud nimetamise akt näitab katset vägivaldselt muuta varem kehtinud rahvuslikkust esindavat tähistuskorda – tegu oli hegemoonilise diskursuse muutmise ja võimu kehtestamisega poliitiliste jõudude poolt[3]. Säärane kultuuriliste märkidega manipuleerimine on läbi aja olnud levinud propagandistlik-repressiivne võte. Tööle rakendus Althusseri terminit kasutades ideoloogiline repressiivaparaat eesmärgiga lõhkuda kehtivad seosed kategooriate ja  vahel.  Subjektid ja nende kategooriad on ideoloogia enesemääratluseks ja kehtimiseks vajalik tingimus, ideoloogia samal ajal määrab subjekte ning selle valguses on huvitav mõelda kas ja mis mahus peegeldas Tähtvere elamurajoon teatavat võimule vastanduvat ja rahvuslikkusest tähendusi ammutavat vaikivat vastupanu.

Tähtvere tänavate nimede ja asetuse puhul on selgelt näha intentsionaalset tähendusloomet, mistõttu on nimetamise kaudu tekkinud kultuuriliste ja ajalooliste seoste ja konnotatsioonide kogum. Põhimõttelist võib mainitud tänavavõrku vaadelda eraldiseisva koodina, kus valitsevad struktuursed ja semantiseerivad suhted ning kus tähendust loob kogu võrgustik kui terviklik semiootiline mudel. Linnaruum ja selle osana Tähtvere kvartal teenib kommunikatsiooni ja semioosi eesmärki, suhestudes nii linnas liikujatega kui eestlaste ajaloolis-kultuurilise taustaga.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Tähtvere tänavanimedes –  mis ühitavad eesti kultuuri ühe väga ilmeka perioodi, mil üldse kultuur end teadvustama hakkas, loodusega – võib avalduda mingi eesti kultuuri süvakiht ja seda võib vaadelda kui eestlasliku maailmatunnetuse, kunagise anismistliku taarausundi ja rahvustundega seotud pärisnimede omavahelist sidumist linna kui inimtekkelise keskonnaga ruumilises kontekstis.

 

 

[1] C. Geertz „Kunst kui kultuurisüsteem“ kogumikust „Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast“, Varrak, 200, lk 132-133

[2] Lèvi-Strauss „Totemistlike klassfikatsioonide loogika“ kogumikust „Metsik mõtlemine“, Vagabund, 2001, lk 81; 101

[3] Lähtun Foucault’likust võimu, diskursuse ja hegemoonia seosest

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s