Andmisest ja alastusest laval

Kommentaar intervjuule kriitikast ja näitlejaks ja inimeseks olemisest: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20551%3A2014-01-16-16-00-48&catid=3%3Ateater&Itemid=2

See saabus kui tellitult. Ma olen palju mõelnud, kuidas ja miks ma kellegi asjadest kirjutan ja kuidas seda hästi teha. Ma olen kuulnud, et mu tekstide peale on ärritutud. Mõni on rõõmustanud ja tänanud. Ma ise kuulen iga kord  kirjutama hakates peas vasardamas küsimust: kes olen mina, et sa julgen arvata, et ma oskad näha teiste inimeste pähe, nende motiive ja töö tähendust? Kes olen mina, et ma midagi endast palju kogenumate, andekamate ja intelligentsemate kohta üldse midagi arvata julgen? Ausalt – ma ei tea.

Aga vahel on mul saalis näiteks kananahk. Vahel mingi raskus kõhus. Vahel pisar silmas, vahel viisakuse jõuga kraad vaiksemaks sunnitud naer kurgus. Vahel hoopis mõtlen, mis kell on, või mida ma kodus teha tahaks, selle asemel, et toolil niheleda ja minust kaugele jäävat etendust vaadata.

Risto Kübar, näitleja, kes juhuslikult kuulub nende sekka, kes on oma osatäitmistega minult välja meelitanud nii kananaha, pisara kui raskustunde, vastas ülaltoodud intervjuus ühele küsimusele sõnadega: „Lõpetame selle ära. Alustage teie ja ma tulen järele. Laske ma lähen lihtsalt peale etendust koju. Lähen magan, vaatan halbu filme ja teen veel igasuguseid provokatiivseid asju. Täitsa tavalisi asju. Jah, ma loen ainult enda kohta kirjutatut. Ma ei käi teatris. Mulle meeldib palju rohkem kohvi juua, üksi kohvi juua, kuulata Michael Bubléd …“

See on minu arvates üks loomulikumaid asju, mida öelda. Sest vabalt võib nii olla, et kui ma öösel mõne raamatu ridu lugedes tunnen, et ilu on nii palju, et see ei mahu minusse ära, või vastupidi, tunnen, et maailm ei saa ometi nii kuradi teravalt lõigata  ja ma ei saa üldse aru, miks ma ei oska endale neid asju ära seletada ja miks ma tunnen nii, nagu ma tunnen, siis järgmisel hommikul lükkan edasi kõik asjaliku, teen köögis koos korterikaaslasega veidraid hääli ja räägin lindude pildistamise kübarast (soovitan vaadata, lööge Youtube’i sisse) ja kujutan ette, kuidas meist saaks kõige naljakama ja kõige vaimuvaesema kokasaate. Ja võib olla ka nii, et üks ei välista teist ja ma olen kõigis oma nägudes ikka seesama inimene. Ja kõik ühe inimese olekud on päris, ehedad, siirad ja tema ise.

Mis teha, inimene on üks veiderilus loom. Lõppeks on sümbolistaatuses silidistamisvahend Hamlet üldse fiktiivne tegelane, kellesse kokku kirjutatud isa-vaim-teab-mitme-indiviidi kahtlused ja agoonia ja segadus. Aga näitleja on üks elav inimene. On seda palju või vähe, sõltub vaatajast või ütlejast.

Mina isiklikult olen vähemalt praeguses elustaadiumis enda jaoks selgeks mõelnud, et lavastuse teevad minu jaoks meeldivaks originaalsus, ausus ja teatava pingutuse peegeldus, millest ma näen, et need inimesed, kes minu ees tantsivad, laulavad, karjuvad, nutavad, sosistavad, liiguvad, mängivad, on end kätte võtnud, midagi enesest või ümbritsevast üles otsinud või otsimas. Ühesõnaga – nad on midagi lahti mõelnud, sisse võtnud, läbi või üle elanud. Kui mitte muu pärast, siis selle pärast, et nad ei tuleks saali tühjade kätega. Et neil oleks midagi anda inimestele, kes seda ootavad ja loodavad. Et neil oleks midagi anda selle aja eest, mille annavad inimesed saalis.

Kui ma seda ei näe, siis ei ela ka mina midagi läbi ega võta sisse. Kui ma ei näe otsingut, pingutust, juurdlemist teemal “miks ma mida teen”, on see veidi ka austuse puudumine publiku vastu. Tegemine lihtsalt tegemise pärast, soovist olla kunstnik, olla laval…see on egoism saalisistuja arvelt. Lisaks enesepresenteerimine. Õnneks on taolisi vähe.

Ma usun, et kunstniku, looja, lavastaja, näitleja või kelle tahes vaikivaks ja elementaarseks sooviks on, et vaataja/kuulaja/lugeja hakkaks mõtlema. Nii lihtne see ongi. Et inimene isegi siis, kui talle ei meeldinud või ta midagi aru ei saanud, või just siis, hakkaks selle sõlme kallal pusima, mis talle ette anti. Ja minu jaoks pole vahet, kas teos on ühiskonnakriitika, täielik abstraktsus, kokku kuhjatud killud argipäevist või emotsionaalne alastus. Asi, mis mind häirib, on see, kui autor või esitaja justkui ei tõuku mingist impulsist, on midagi kokku klopsinud, aga see mõjub kestana sellest, mida sinna tegelikult sisse panna võiks.  Kui ma näen, et keegi on enda jaoks läbi mõelnud, miks ta laval või saalis või ateljees või trükimasina taga tegutseb, siis jõuab see eesmärk ja vastus ilma erilise pingutuseta ka minuni.

Praeguseks hetkeks olen ma selgeks mõelnud ka selle, et kunstnik, lavastaja, näitleja, kirjanik ja üldse looja ei ole tõesti püha lehm ega tasu talle ülemäära teab mis tiitleid külge pookida. Jah, isegi kunstnik võib pliidi ääres seista ja kartuleid koorida. Lihtsalt mõnes on inimeseks olemise ime ja imelikkus kuidagi ootamatult toredas korrelatsioonis. Mõnes on oskus mõjuvalt edasi anda, mis omakorda tuleneb ehk sellest, et ta oskab tähele panna, koguda ja mõista. Mitte tingimata lõpuni aru saada elust, maailmast, inimeste käitumisest või emotsioonidest. Aga vähemalt püüda mõista. Motiive, küsimusi, allhoovusi, mingi talle tundmatu seisundi võimalikkust, teise hullust ja arutust, lootust ja armastust. Tundub, et empaatia ongi faktor, mis nii tegija kui kogeja mingis ühises situatsioonis korraga elama ja surema paneb.

Ma ei tea, kas ja kui palju ma tulevikus kellegi loodud kunstist kirjutan. Kas tahan või pean. Aga need mõned korrad, kus seda ette on tulnud, võib laias laastus jagada plaani täitmiseks ja võlaks. Plaani olen täitnud siis, kui pole olnud tunnet, et mulle midagi päriselt anti. See hõlmab kahtlemata ka fakti, et tegelikult anti ja autor panustas, tegi asja hingega ja nii edasi, aga…võib-olla lihtsalt ei andnud see tehtu mulle seal ajas, seal kohas. Viga ongi vast minus endas, elatud aastate vähesuses ja teadmiste piiratuses. Siis ma vahendan lihtsalt, mida nägin, võtan tükkideks lahti, vaatlen eri aspekte, küll ühe ja teise kandi pealt, olen objektiivsem.

Võlg on see, kui ma ei hakka mingit objektiivsust isegi teesklema. See on see, kui ma tunnen, et mulle anti midagi ehedat, midagi kaduvat, aga ometi püsivat. Midagi, mida ma päriselt ka tahan ja püüan mõista ja mäletada. Võlg on võlg autori või esineja, selle inimese ees, kel oli ma ei tea kust võtta määratu julgus astuda mingi isikliku teadvusetüki, idee, tunde, seisundi, hirmu ja ebakindlusega võõraste, potentsiaalselt hukka- ja mittemõistvate, silmapaaride ette. Minul sellist kindlust ei ole. Ja sellepärast olen vapustatud, kui ma tajun lavalt kiirgavat kellegi pärisosa. Ma olen vahel näinud, kuidas lavalolija nahk sätendab. Võiks arvata, et higi mõttes. Ei. Higi asemel voolab pooridest välja sisemus. Süda kajab naha pinnal. Ja kui mõnikord kellegi nahk sätendab, loodan, et sealt kiirgabki siis südant.

Sellistel puhkudel tekib mul aukartus ja austus. Tunne, et mina olen võlgu teise tunde eest, selle võimaluse eest minna ja kuulata ja näha, kuidas ta on ennast rohkem või vähem laiali laotanud. Isegi kui see ei võta tegijalt mõtterahu ega võta tükki küljest, siis mingit iselaadset energiat ja riskivalmidust nõuab see kindlasti. Võlgujäämise tunde puhul, isegi siis, kui ma võib-olla võtan töö tekstis tükkideks, tajun tegelikult selles kõiges mingit uskumatut terviklikkust ja proovin leida impulsid, millest lähtus autor, püüan leida kujundeid, isegi üksikuid sõnu, mis annaks kellelegi kolmandale omakorda midagi. Kui hästi läheb, siis võib-olla ka autorile endale. Ma olen täiesti teadlikult munadeta, mitteobjektiivne, müstifitseeriv publikuliige, kes vahel midagi kirja paneb. Mulle ei meeldi sõna “kriitika”negatiivse konnotatsiooni tõttu ja ma üritan seda vältida. Arvustus on vähe parem sõna. Aga mul on kuklas hingamas väike hääl, mis ütleb, et kui miski mind puudutas, siis ma ei tohi leppida arvustamise, kirjeldamise ja analüüsiga, vaid pean ennast sinna teksti lahti ja ära kirjutama. Kui vaja, siis ennastki natuke alastusse ja haavatavaks kirjutama. Sest mida ootab looja? Mu senine kogemus ütleb, et tunnet: „mind on mõistetud“. Tunnet, et ta kõnetas. Et sõnum jõudis kohale, et peale tema on mõni inimene veel võimeline midagi sellist kogema või mõtlema. Tunnet, et ta ei jäänud oma alastuses sinna saali üksinda võõraste pilkude ette seisma. Ning lootust, et tänu tema tööle hakkas keegi omakorda edasi mõtlema.

Kui ma koju minnes aiman, et mul tekkis tõeline kontakt mingi mulle lennutatud idee, lahenduse, tunnetus – või väljendusviisiga, siis ma olen puudutatud ja natuke kõrvetatud. Ning nähtu saab tänu sellele tähendustatud.

Lõpetuseks toon ära ühe lõigu tekstist, mille kirjutasin pärast üht etendusõhtut ühes Tallinna teatris. „Hea etenduse ajal istud toolil kas nagu nõeltel või, vastupidi, oled vapustatult istmesse naaldunud, sest ebamugavustunne ja lavalt kiirgav ausus seavad sind vastamisi omaenese südametunnistuse peegelpildiga. Parim kunst venitab su inimlikkust, süvendades skaalat, milles oled võimeline mõtlema ja tundma. Parim kunst põletab.“

Pärast seda põletusakti läheb süütaja näiteks vanni või teki alla. Ja pole olemas midagi tavalisemat.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s