Uitmõtteid teadusest, teadmisest, uskumisest ja nende loomusest

Kirjutatud TLÜ teadusfilosoofia kursuse raames. Mõtted on esitatud pigem hajusalt, ühelt ideelt teisele liikudes ja vahemaandumistega.

Teadmise üks olulisemaid aspekte on seotud objektiivsusega – teadmine on säärane, et see on objektiivne ja tänu sellele usaldusväärne ja tõestatud, kontrollitud ja kindel. Lisaks sellele on teadmine võrreldes näiteks religiooni või pärimusega formaliseeriv, mis annaks ka just kui eeldust olla tõsikindlam, tõestatum, „realistlikum“. Teadmised on seega kivisse raiutud, nende põhjal saab tuletada järgmisi teadmisi, nendele saab toetuda ning vastavate meetodite adekvaatsuses ja täpsuses ei kahelda. Vaatlustest, kogemustest ja uuringutest saadava otsese ja vahetu info sünteesib läbi aga tõlgendav ja assotsiasioone loov inimmõistus, mis tähendab, et meie reaalsustaju ei pruugi olla tegeliku reaalsuse vaste, vaid kujund, peegeldus, tõlgendus sellest. Mõtte katkematu vool, protsess läbi mille saame osa maailmast ja loome seda ise, kujutluste, tundmuste, assotsiatsioonide kaudu.

See omakorda tekitab nihke ümbritseva ning ümbritsevast arusaamise, seaduspärade mõistmise ja selle tunnetamise vahel, püstitades küsimusi stiilis, kas üldse on võimalik maailma tõeline tunnetamine. „Üldiste seaduste või teooriateni ei saa jõuda üksnes loogiliste deduktsioonide baasilt,“ nagu möönab ka Chalmers oma teoses „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks“. (Chalmers 1998: 68) Loengus arutlusele tulnud ideega “kui teadmine on midagi sellist, mida ei saa tõestada, siis empiiriline teadmine polegi teadmine“, seostuvad mul mälu ja kogemuse aspektid. Teadmine seisaks justkui eemal konkreetsest kogemusest, ajal põhinevast tõesstusest, teadmine lihtsalt on. Kindel teadmine on kuidagi ajaväline, sest on saadud teatavate kinnitust leidnud uuringute ja väidete tulemusena, see hõlmab endas tõenäoliselt mitmeid üksteisega seotud kogemusi. Saab küll eristada konkreetset momenti ajaloos, kus keegi midagi avastab, aga see teadmine ise on olemas ka väljaspool seda ajaskaalat ja jätkub säilitatavate allikate ja materjalide toel ka hiljem, sajandeidki hiljem. Kui eeldada, et teadmine on võimalik ainult nii, et sel pole õigustust, siis teadmine ei toetugi millelegi…peale usu. Me usume millegi olevat tõese, niisamuti kui teadmise. „Teadmine“ ja „õigustatus“ langevad mõistetena täiesti erinevatesse kategooriatesse.

Võttes aluseks uskumuse ja teadmise eristamise ja võrdlemise küsimuse nagu Getteri probleemi puhul, võib märkida, et objektiivsest lähtekohast vaadelduna, faktiliselt, teadmine ületab usu, aga subjektiivsest, inimlikust seisukohast on ehk vastupidi. Inimesele on uskumine omane ja ta toetub oma igapäevases käitumises, sageli ka otsuste langetamises, tihti pigem intuitsioonile kui tegelikule teadmisele. Teadmine ja uskumus on erinevad, sest esimene sõltub teistest – on n-ö väljastpoolt lähenetav ja tõestatav, samas kui uskumuse alus tuleb seespoolt, on seotud isikliku arvamusega.

Teadmine ja uskumus on seotud ses osas, kuivõrd pole põhjust uskuda, kui ei taha teada. Inimesed vahel küll teavad, aga ei taha teada, sest see on ebamugav või ebameeldiv, st usutakse edasi midagi, mis pole tõene, kuigi tegelikult on olemas täielik teadmine sellest ebatõesusest. See liigituks siis juba episteemilise õigustuse (õigustatuse ja uskumise poole püüeldes on vaikivaks eelduseks, et eelistame uskumuste tõeksosutumist ja tõesust) ümberpööratud vormiks. On uskumuse õigustamine sarnane tegutsemise õigustamisele? Tuleb aga ette ka olukordi, mil õigustame tegevust uskumuse kaudu.

Teadmine sarnaneb siinkohal objektiivse tõega, langedes täiesti teise kategooriasse kui uskumus, sest kui miski on õigustatud, pole see veel tõestatud. Näiteks võib ehitada üles korrektse loogilise deduktsiooni, kuid lõppjäreldus ei pruugi olla tõeväärtuslik, sest jääbreaalsest maailmast täiesti kaugele. Loogiliselt on võimalik tõestada täiesti absurdseid asju, mis käivad vastu ümbritsevale maailmale ja selle seaduspäradele.

Mulle tundub, et uskumuse puhul võib abi olla diakroonilise telje mängutoomisest. Uskumus saab aluse minevikus, aga tõestuse tulevikus, sedavõrd, kuivõrd uskumused võrsuvad tihti eelnenud teadmiste või sündmuste pinnalt, aga saavad alles hiljem tõestatud. Selle põhjalt jätkates võib ehk olla ka nii, et õigustatud usk on nagu hiljem kinnitust leidnud (õigustuse saanud) arvamus ja teadmine on pigem eelnevalt omandatud teadmine, mis ei peagi enam tulevikus kinnitust leidma, sest on juba kunagi kinnitatud või väide, mis ümberlükkamatuks loetud. Ja mingil ajahetkel võib uskumus juba otsustuse mõõtme omandada – uskumuse staatuse muutumist saab ka ajaliselt kirjeldada.

Kahtlus tundub olevat seotud nii intuitsioonipõhise usu kui ka teadmisega, kuna iga kord midagi arvates ja midagi teada saada soovides kaasneb kahtlus. Kahtlus just sel määral, kuivõrd on aluseks küsimus: iga teadminegi saab alguse küsimisest millegi järele, seejärel juba tõestamissoovist või ümberlükkamise soovist. Võtame näiteks maailma illusoorsuse hüpoteesi. Väide, et reaalne maailm on uni ja surres ärkame, eeldab kahe eri maailma vastakuti seadmist, see tähendab, et eksisteerivad unenäomaailm ja pärismaailm, tõelisem maailm, peame ka aru saama, kummas oleme ja kumb on tõelisem. Aga mis on siis selle arusaamise aluseks? Väide eeldab, et me peame suutma aru saada, kas maailm on tõeline või mitte ja see ju tähendab, et me saame sellest aru ka oma praeguse maailma kohta. Saame ju tavaliselt aru, et ta on tõeline, kui ta tunduks meile kõigile pigem universaalselt illusoorne, siis tekiks, jah, küsimus, kas ehk see pole unenäoline, viirastuslik. Illusoorsuse kahjuks räägib ühtse aluseks võetava tõelisuse kriteeriumi puudumine, sest kes ja kus seda illusoorsust läbi näeb? Illusoorsuses osalejad igatahes mitte.

Teine väide, et maailm on hallutsinatsioon, on ka vastuoluline, kuna siin pole võrdlusalust – kõik on illusioon, järelikult on osa illusioonist ka väide, et ümbritsev on illusioon ja oleme illusioonid ka meie, selle väitjad. Mõtlemise puhul pole samas oluline, kas nähtus eksisteerib reaalselt või ei, sest meie viis mõelda on ikkagi üks ja sama. Peaasi, et eksisteerib mõtleja. Mõeldes millestki mitteolemasolevast, on tegu kujutlusega ja kujutluski on nüüd tänu sellele olemas. Mõtlemine ja kogemus seega seotud – me saame mõelda kogemuse põhjal – seda, mida pole võimalik isegi kuidagi ette kujutada, ei saa mõelda. Füüsikalise maailma olemasolu sõltub sellest, kas ta on meie jaoks tähendus. Me ei saa süsteemist välja astuda, oleme iseenda ja oma mõtete vormi ning meile antud maailmaga piiratud.

Loodusteaduste ja vaimuteaduste vahest mõeldes tuleb pähe erinevus sellelt pinnalt, et loodusteaduste mõiste on pigem definitsioon, vaimuteadustes aga suhe, lisanduvad „väärtuse“ ja „tähenduse“ mõisted. Kuna viimane tegeleb ja pöörab suuremat tähelepanu üksiku arengule – sellega seostub ka kahetine, sisu ja vormi suhe. Seda seetõttu, et psüühiline valdkond ei ole veel vaimuteadused, vaid see tuleb võtta koos materiaalsega, kehaga, nii loodusteadustes kui vaimuteadustes on oma koht materiaalsel ja empiiriliselt tajutaval. Mõlemad haaravad universaalset, ent erineval viisil. Nagu on Rabindranath Tagore teose „Aednik“ eessõnas Tagoret tsiteerinud Ain Kaalep: „Meie mõistus otsib asjade paljusele sisemist, ühtset printsiipi; ta püüab üksikasjust vabaneda ja tungida asjade tuumasse, kus need on üks. Aga vahe on see: loodusteadlane otsib isiklikkuseta ühtsusprintsiipi, mis laseb end kohandada kõigile asjule.(—) Ent taidur tunnetab omapärast, individuaalset, mis on universaalse tuumas. Kui ta vaatab puud, näeb ta puus ainulisust, mitte üldist tüüpilisust nagu botaanik, kes kõik jaotab klassidesse.“ (Tagore : 11-12) Vahe ongi selles, kas uurida üksikuid objekte kui teatud tunnuste kogumeid või pigem neid eraldi individuaalsete ja omapäraste objektidena, asjadena iseenestes.

Kursuse käigus leotud tekstidest imponeeris mulle vahest enim Fayerabendi „Meetodi vastu“ just seetõttu, et seal toodi välja midagi, mis jääb tihti teadustest rääkimisel rõhutamata, ent mida tuleks pidevalt meeles hoida, nimelt metodoloogiate piiratus. „Iga metodoloogiline reegel on seotud kosmoloogiliste eeldustega, nii et seda reeglit kasutades peame enesestmõistetavaks, et eeldused on õged. Falsifikatsionism peab enesestmõistetavaks, et loodusseadused on nähtavad,…empirism peab enesestmõistetavaks, et meeltekogemus on parem maailma peegelpilt kui puhas mõte.“ (Fayerabend; ilmumisandmed teadmata) Teadus on lihtsalt üks inimese poolt välja kujundatud mõttesüsteemidest, mis võib olla täpseim, mis meil seni välja töötatud, kuid mis ei pruugi olla parim.

Tabavalt meenutab arusaama teadmisest Vladimir Uspenski Teoses „Jalutuskäigud Lotmaniga: „üks suur teadlane (pakun, et see oli J. L ise – V. Uspenski) ütles omal ajal, et teadus ei liigu mõistetamatult mõistetava poole, vaid mõistetavalt mõistetamatu poole. Kuni me asume teaduseelses olukorras, on meile kõik mõistetav, kuid teaduse esimene tunnus on mõistetamatus.“ (M. Lotman (koost.) 2010: 403-405) Teadus püüab haarata kogu oleva tervikut ja just seetõttu jääb teadusfilosoofiagi osalt hämaraks valdkonnaks, mis end päriselt kätte ei anna ja oma olemust lõpuni lahti lõigata ei lase. Teadus üritab kõik viimseni osadeks lahti võtta, lõpuni ära selgitada. Filosoofias on aga teatav annus vabadust jätta mõned otsad lahtiseks, mõnedele küsimustele lõplikult mitte vastamata. Filosoofias on veel lubatud juhuslikkus ja kombatavus, piirid ei ole nii jäigad kui end teaduseks nimetavas süsteemis.

M. Lotman kirjutab oma teoses „Struktuur ja vabadus“, kuidas Juri Lotman nägi 20.sajandi lõpul ette, et spekulatiivse filosoofia aeg on ümber saamas, teadmisi ei tohiks enam rajada juba formuleeritud alustele, vaid teadusfilosoofias kajastub uurimistulemuste üldistus. (M. Lotman 2012:137) Metodoloogiline lähenemine on kujunemas avatumaks: piire tuleks lahti hoida, lubada ka progressi ning mitte hoida kramplikult küünte ja hammastega vanadest traditsioonilistest, kõigutamata postulaatidest. Seda enam, et teadmine, kuigi faktilist tõestust ja kontrollitavust otsiv, on siiski loova algega ning tulevikku projitseeritud. Teadmisi soovitakse ära kasutada tulevikus, tuleviku huvides, kuigi need tõukuvad minevikust, mälust, ajaloost, varasematest avastustest jm.

Lisaks metodoloogiale ja teooriale on suhe teadjaga, uurijaga on vahest üks teadmist defineerivamaid momente, sest kuigi objektiivsus on seatud eesmärgiks omaette, sõltub iga tulemus mingil määral siiski uurijast, kui mitte vahenditest, siis vähemalt tema iseloomulikust arutluskäigust, lähenemisest, ka maailmavaatest, mille põhjal teeb otsuseid, mida välja jätta, milliseid faktoreid kõnekaiks pidada. Chalmersi pakutud idee sellest, et teoorias esinevate mõistete tähendus sõltub teooria struktuurist ning nende täpsus omakorda teooriate täpsusest ja sidususest (Chalmers 1998: 119), tundub küllaltki hea tähelepanekuna. Teooriad aitavad kujundada mingit ühtset voolu, ilma milleta hulbiksid üksikuurijad nagu orienteerita ujujad külmas maailmameres. Teooria on kimp, mis moodustub juba kogutust, aga mille piirid ja tuum on pidevas muutumises, see areneb kooskõlas sellega, kuidas kujuneb ja mis suunda liigub ümbritsev ja teadlaste ümbermõtestatav maailm. Distsipliinegi on nii aukartustäratavalt lai spekter, et tundub, nagu oleks kõik läbi uuritud, iga objekt juba ammu kuhugi liigitatud, lahterdatud jms.

Aga mulle näib, et need kõige põnevamad ja siiani veidi hämaraks jäänud nähtused, need, mida seletada ei osata, on end sisse seadnud piirialadel, kuulumata päriselt ei ühte ega teise valdkonda. Seda kompenseerib omakorda faktor, et piirialadel on teadlaste käsutuses erinevad lähenemisviisid, mitu metodoloogilist instrumenti, mida lahkamiseks kasutada. Näiteks kosmoloogia, geneetika, neuroteadused, biokeemia, mis tänu vahendite väljatöötamisele on alles väga intensiivses arengujärgus ja kus toimub iga päev midagi. Need valdkonnad ühendavad endas varem pigem eraldi seisnud traditsioonilisi distsipliine nagu füüsika, keemia ja bioloogia, ning sealsed avastused võlgnevad oma osa erinevatele perspektiividele, erinevatele raamistikele, kuidas maailma näha ja mõtestada, kuidas uurida keskkonda, organisme, keemilisi ühendeid jm. Humanitaariast võib sellise teaduse näiteks tuua kognitiivse lingvistika, mis on oma algusajast saadik kombineerinud lingvistilisi teooriaid üha uute psühholoogia- ja tajualaste uuringutega ning mis seeläbi on suutnud terviklikumalt ja mitmetasandilisemalt selgitada maailmataju ja keele, ka mõtlemise vahelisi seoseid.

Teaduslik mõtlemine lähtub ideaalist olla usaldusväärseim selgitaja, baas, millelt midagi teada ja millele saavad toetuda muud liiki teadmised. Selle eelduseks on usk (!) universaalsetesse kosmoloogilistesse eeldustesse ja printsiipidesse, usk sellesse, et üldse saab olla midagi kõikjalkehtivat ja üldist, vankumatut fakti. Teadmine on kui garantii, tõe olemasolu tagatis, mille kaudu saab inimkond heita pilku kõige oleva südamesse, mõtestada maailma, saada selgitusi ja seeläbi selgitada ka omaenda eksistentsi. Teaduslikkusele kui kriteeriumile või hegemoonilisele positsioonile juhib tähelepanu ka Chalmers oma sissejuhatavas peatükis teosele „Mis see on, mida nimetatakse teaduseks“. Väärat, kuid levinud arusaama teaduslikkuse erilisusest seostab ta teadusliku meetodi kui mingi kindla tõestuse ja läbiproovitud vahendi, millele omistatakse võimet selgitada adekvaatselt uuritavaid objekte ja nähtusi ning konstrueerida tõsikindlaid postulaate. Sellisel teel saadud teadmisi toetab põhiliselt empiirika, samas kui viimasel ajal on leitud, et teadus ei saa tugineda ühele alusele, millest saab aimu vaatluse ja eksperimentide teel, ega mudeldatud järeldusprotseduurile (deduktsioonile/induktsioonile). (Chalmers 1998: 16-18) Niisiis on äärmiselt keeruline, et mitte öelda võimatu, kirjeldada mingit teadusliku meetodi põhiolemust või tuuma, mis sisalduks igas teaduslikuks peetavas distsipliinis või uurimismeetodis.

Järgides ranget teaduslikkuse määratlust ja pidades teaduslikuks üksnes midagi, mis on verifitseeritav ja läbini kontrollitav, tundub kogu teaduslik lähenemine kui selline kalduvat loogilisse positivismi. Nii muutub kitsaks ka teaduse mõiste ning valdkondade sfäär, mida üldse teaduslikena arvesse võetakse ja aktsepteeritakse. Deduktsioon on loogiliselt kehtiv, ent see ei arvesta kaht olulist juhtu: erandit ja tõesust reaalses maailmas. Järeldus võib olla kehtiv, aga tõesus kategooria järgi hoopis vale, sest saadud järeldus lähtub üldisest eeldusest, arvestamata erandite olemasolu ja juhuslikkust, mis eksisteerib väljaspool filosoofilise loogika ja lausearvutuse piire. Loogikast ja vastavatest artlustest ja järedustest saavad seeläbi üksnes elu ja maailma ideaalmudelid, ideaalsed selles mõttes, et need on tõesed kunstlikes tingimustes, kus juhusel pole rolli ja kus järeldused on plaanipärased. Need on teoretiseeritud, ent praktikaga vahel mittekattuvad mudelid. Ometi mahuvad teaduse alla nii ennustatavus, kui selle vastand, eksperimendi ja vabaduse teel saadud ootamatu tulemus, sest teadus on pidevalt arenev ja dünaamiline terviksüsteem, kogum teooriaid ja praktikaid, institutsioone ja perspektiive. Põhimõte on siiski üks: vaadelda, uurida, analüüsida, mõõta ja lahti seletada ümbritsevat maailma ja selle protsesse. Seda kõike selles maailmas olija, subjekti, silme läbi. Chalmers näeb teaduseid kui struktuure (Chalmers 1998: 118), teadus on korraga nii struktuur, mis raamistab hulka teooriaid ja teadmisi, samas on selle struktuuri sees olev vabadus ja võimalus katsetada see, mis viib edasi distsipliini või valdkonda tervikuna. Niisiis pendeldaks teadus justkui pidevalt kindlaksmääratuse ja avatuse printsiipide vahel.

Relativism, objekti ja meetodi seotus, tundub olevat ainuõige variant, sest, kehtestades sõltuvusliku suhte uuritava objekti ja uurimisviisi vahel, tagatakse spetsiifilisem lähenemine, et tabada objekti kogu selle antuses, toimemehhanismides ja omadustes täielikult. Nii induktsioon kui deduktsioon võivad osutuda ebapiisavaks, eeldusel, et teaduse kriteeriumiks on täielik tõestatus, kuna nende aluseks on üldisus, mõlemad jätavad välja erandi. Noil teil saadud järeldused võivad küll enamikul kordadest õigeks osutuda, ent siiski jääb eksimusprotsent. Teaduse ja teadmise ideaal sellist asja aga endale ei luba. Deduktsiooni puhul sõltub selle kehtivus paljuski sõnastusest – kui eeldustes kasutada väljendeid nagu „kõik“ (lausearvutuses siis vastavat kvantorit), võib tekkida moment, kus deduktsioon kehtib, kuid ei vasta tõele. Kindlam oleks kasutada väljendeid nagu „paljude puhul“ või siis määrata subjekt konkreetse isiku või objektina, et ei tekiks mitmetimõistmise võimalust.

Teadus võikski pürgida selle suunas, et väidetav oleks üheselt mõistetav, ilma kahtlustest ja moodustest teisiti tõlgendada. See omakorda aga sõltub nii uuritavast, situatsioonist kui uurijast, mis kõik kokku moodustab harva, kui üldse, objektiivse pinna, millelt midagi käsitleda. Teadus lähtub ikkagi tegelikkusest, samas on viimane niivõrd muutuvate tingimustega kastipaigutamatu ja mõõdetamatu entiteet, et ükskõik, kuidas teadus ka ei pingutaks, lõpuni tervikut haarata jääb tõenäoliselt utoopiliseks unistuseks. Kohati tundub, et teadus ajab taga midagi, milleni jõudmiseks puuduvad vahendid, sest teaduselgi on piirid ning piire võib nihutada, aga siis seisaksime vastamisi juba järgmise küsimusega: mida pidada teaduseks? Ja nii jõuabki teadusfilosoofia ringiga tagasi küsimusteni omaenda olemasolu ja teadmise kohta.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s