Juhan Liivi „Rändaja“ kui tüvitekst

Kirjutatud TLÜ-s Rein Veidemanni kursuse “Eesti kirjanduse tüvitekstid” raames.

Juhan Liivi (1864-1913) on iseloomustatud kui “kõige eestilikumat luuletajat”, “eesti kaasaegse luule algatajat“, kelle tekstides ilmneb midagi eestlaslikule elu- ja loodustunnetusele ainuomast, kuid keda on keeruline liigitada luuletuste vormi ja reeglipärasuse abil. Juhan Liiv oli oma ajas erandlik autor, keda saatev klassiku oreool on tugevalt püsinud tänapäevani, kelle tekste aina tsiteeritakse, keda peavad oma eeskujuks väga mitmed eesti luuletajad.

Liivi luule üheks iseloomulikumaks ja tuntuimaks näiteks on luuletus „Rändaja“, mis on saavutanud tüviteksti staatuse ning mis sisaldab mõjukaid ja tähenduslikke kujundeid, mis peegelduvad teisteski Liivi tekstides.Liivi luuletusi hakati avaldama taas alates 1903 lõpust. Noor-Eesti liikumine nägi Liivi oma suure eeskuju ja stiililise mentorina, alates 20. aajandi esimesest kümnendist hakkas Liiv tõusma legendistaatusesse ja alustati tema müüdi loomist. Liivi esimese kogu koostas Gustav Suits pani kokku tema esimese kogu “Luuletused” (1909, 1910), lisaks alustas ta käsikirjade kogumist ja koostas järgmised valimikud juba postuumselt. Juhan Liivi “Kogutud teosed” 1921-1935 koostas Friedebert Tuglas, kes luuletusi mõnikord ka stilistiliselt kohendas. Tekstoloogiliselt autentsed Liivi luuletused on publitseerinud Arne Vinkel “Teostes” (1954) ja koondkogus “Sinuga ja sinuta” (1989), kus mõlemas sisaldub ka luuletus „Rändaja“. Juhan Liivi võib pidada vahest olulisemaks ja edasist kirjandusmaailma enim mõjutanud poeediks Eesti kultuurimaastikul.

Luule spetsiifika kultuurinähtusena on Juri Lotmani artiklikogumikus „Kultuurisemiootika“ avatud autori poolt väitega, et kuna luule materjaliks on loomulik keel, mis on üks rahvuskultuuri olulisemaid faktoreid. Seeläbi muutub keel ja seda kasutav kunstitekst automaatselt ka ühe atnose maailmapildi väljendajaks. Luules on ka eriti selgelt tajutav rahvuskeele formeeriv mõju sekundaarsele modelleerivale süsteemile. (Lotman „Kultuurisemiootika“; 1992: 48) Liivi luules leiab kajastust nii Eesti loodus, kultuur kui igapäevaelu nüansid. Otseselt on tähelepanu pööratud ühiskondlikele hoovustele: tihti kõnetab luuletajamina eleegilises vormis isamaad, pöördudes anonüümsete rahvuskaaslaste poole. Liivi luule joonistab om kaasaja portree, kaasates sinna nii kultuurilisi tendentse kui ajastuüleseid nähtusi ja kollektiivset ühisvaimu.

Rääkides poeetilisest tekstist, rõhutab Lotmangi lisaks konkreetsele teosele ka konteksti ja autori isiku olulisust, juhul, kui tegu on vaatega kunstitekstile kui osale, tekstist endast olulisema väljendamisele (poeedi isiksuse, hingeseisundi, sotsiaalse situatsiooni). (Lotman 1992: 37) Antud luuletus esindab Liivi loometervikut hämmastavalt täpselt, kuna kaasab nii maastiku ja looduse kirjelduse, teatava hingeseisundi kui ka luuletaja enda elutunnetuse, mis kordub mitmetes tekstides ja peegeldab teatud väsimust ümbritsevast („teed ei kusagil“), ka teatavat lootust või püüdu. Seega võib luuletust vaadelda tüvitekstilisena ka ühe olulisema Eesti luuletaja pärandi ereda ja kokkuvõtva näitena. Rändajas resoneerub mõneti Liivi kvintessents ja asetub nii tema luuletuste „Lumehelbeke“ ja „Sügis“ kõrvale.

Loodusmotiivid on korduvaks ja tõenäoliselt enim kõnealuseks olnud teema Liivi luules. Liivi ümbrusetaju on ilmutuslik, keskkonna kirjeldused on tekstidesse pikitud kohati õhkavate igatsuste, kohati fantaasiasse kalduvate piltidega. Tema loodust kirjeldav kujundi- ja metafoorikeel on lisaks visuaalsele ka veidi teistsuguse, pigem introspektiivse, inimese ja looduse ühtsusest tuleneva tajumuse kaudu edastatud. Pildid, kuhu kätketud tabavalt nii autori kui luuletuse minategelase või jutustaja seisund ja meeleolu – nii võiks iseloomustada katkeid ja ridu, mis maalivad meie silme ette autentse ja vahetu pildi Liivi kaasaja eesti loodusest.

Tuleku-mineku protsess, maa vs linn, kehtestavad „Rändajas“ teatud opositsioonid, asetades peategelase kuhugi vahepealsusse. Loodus mõjub seal positiivse märgina, võrrelduna väsitava linnaga, kust tullakse näljaselt ja kurnatult. Loodust võib näha kui puhastust, mida toetab maastiku määratlematus, ümbrus on antud kaudselt, see on miski, mis lihtsalt eksisteerib ja on tasapinnaks, millelt kerkib teelolija melanhoolne raskustunne ja tüdinud meeleolu. Ainult tühi talvine laotus, ei ühtki tulekiirt. Avaruse ja ääretuse mõõde, mis on kontrastiks teekäija kapseldunud ja rõhutud seisundile.

Lumesadu on jõuliselt laetud ja sageli kasutatud element Liivi tekstides, vrdl näiteks samuti eesti luule klassikasse kuuluv „Lumehelbeke“. „Rändaja“ puhul ei ole lumesadu rohkem rõhutatud kui esimeses reas, ent ometi tekitab see tervikliku ja alati aimatava fooni kogu luuletusele. Lumesadu võib olla puhtuse sümboliks oma valguse, heleduse ja vaikiva rahuga.Lumesadu võrdub puhastuse, puhtaks või paremaks saamise, kuhugi kindlale pinnale jõudmisega – valge lumi langeb pääle. Luuletuse algusridades „Tulin linnast. Lumesadu./Teed ei kusagil.“ kajastub minu arvates midagi eestlaseks olemisele tüüpilist. Lai valge laotus, selja taga töine päev, kojuminek, väsimus on märksõnad, mis loomult täiesti ajatutena võivad kirjeldada eestlase visa tööhinge nii 19. kui 21. sajandil. Talvine harras vaikus, kus isegi teed pehme lumevaiba alla mattunud on vaatepilt, mida tänapäeval võibki näha üksnes perifeersetes piirkondades, kus asustus on hõre, kus keset põldu on näha vaid ühte talu, ühte tulukest vilkumas. Vaatepilt, mida võib veel näha Eestis.

Rändaja, teelise motiiv peegeldab üksiku inimese kulgu looduse keskel, seda rõhutab ka luuletuse eelviimane stroof, kus selgub, et ränduri perekonnaliikmed on siitilmast lahkunud. Tegu on kellegagi, kes otsib mingit pidet, tasane perenaine koos kodusoojuse ja aknast paistva tulekumaga saab kuuluvustunde tähistajaks. Teatav kaugus, võõrandumine ja aim eksistentsialismi kalduvast nurkast üksindusest on iseloomulik paljudele Liivi luuletustele. Talvine teelolek markeerib teatavat üldeestlaslikku elutunnetust, midagi, mis omane eesti kollektiivsele mentaliteedile. Luuletusest võib välja lugeda ka juurte otsimise või nende puudumise küsimust, mis tõuseb esile nii pereliikmete puudumise näol kui ka kohas, kus ei avaldata ega selgitata rändaja päritolu, ei vastata küsimusele, kust tullakse ja kuhu ollakse teel. Luuletuse peategelane jääb anonüümseks ja salapäraseks, luuletus ise üheks hetkekilluks mingist pikemast emotsionaalsest-vaimsest rännakust, mida peegeldab ka määratlematu ja puhas aegruum. Teada on ainult see, et mees tuleb linnast, aastajaks on talv. Lahke perenaine pöördub tema poole sõnaga „võõras“, kelleks peategelane jääb luuletuse lõpuni välja.
Samas vihjab luuletus otseselt ka identiteedile, kollektiivsele kuuluvusele ja eestlaslikule talurahvale, talukultuurile, kus oluliseks oli majapidamine, argieluga hakkama saamine raskuste, isandate julmuse ja orjapõlve kiuste.

Luuletuses on oluliseks momendiks söögipoolis, täpsemalt leiva lauale toomine. Siin kulmineerub kodusoojus, mida otsib külmetav teeline, see markeerib semantilises plaanis mitmetasandilist päralejõudmist, soovide täitumist. Leib on meie kultuuris vahest üks sümboolsemaid ja olulisemaid toiduaineid, kultuur väljendub kõigis oma sümbolkihtides ning rahva toidulaud käitub kui identiteedi kinnistaja. Austus musta leiva vastu, leivategu, leivaga seostuvad kõnekääänud ja vanasõnad, nagu „leib on vanem kui meie“, viitavad selle märgilisele tähendusele eesti argikultuuris ja talupoegkonna seas. Leivaga on ajalooliselt olnud seotud kindlad kombed, näiteks leivale suu andmine, leiva lahti lõikamine peremehe staatuses inimese poolt jm. Leib kui põhitoidus ja armulaua element (ülekantuna Kristuse ihu) on oluline kristlikus traditsiooniski – „meie igapäevast leiba anna meile ka tänapäev“. Ning kristlus on omakorda seotud eestlasliku hariduse, rahvustunde ja identiteediloome esilekerkimisega 16.-17. sajandil.

Rändaja motiiv on tähendusliku kunstilise kujundina saavutanud intersemiootilise (lähtun Peeter Toropi toodud terminist teoses „Kultuurimärgid“ –verbaalsete märkide interpreteerimine mitteverbaalsete märgisüsteemide abil; Torop „Kultuurimärgid 1999: 143) ulatuse, leides lisaks kirjandusele kasutust ka filmis, muusikas ja teatris. Selle näiteks sobib film Nipernaadi, mis omakorda tõukub Gailiti vastavast teosest ning mille rändurist nimitegelane on saavutanud legendaarse staatuse meie kinoklassika tegelaskujuna. Samast filmist pärineb ka „Rändaja õhtulaul“, kus võib näha vihjet nii pealkirjas kui sõnades „ma kõnnin halli lõpmata teed, kesk nurmi ja…“. Siingi on nagu Liivi luuletuseski korraga kohal nii teeloleku üksindus kui ka looduse ja rännaku kirjeldus ning üldine looduse avaruse ja suuruse taju edastav atmosfäär. Viimane meie kultuuriväljal silma torganud Liivi isikust ja loomest välja kasvanud kunstitekstiks on NO99 teatris loodud lavastus „Iga eht südamelöök“, mille algimpulsiks Liivi loovisiku problemaatika ja tema luule erakordne emotsionaalsus, mis haagib end rahvustunnetuse ja ühiskondlike murepunktide külge. Lavastus seob Liivi kujundid, emotsioonid ja impulsid tänapäeva kontekstiga, viies vaataja tagasi ühe ehtsa südamelöögini, puhta emotsioonini, puhta inimlikkuseni. Lavastus räägib ehtsusest ja südamelöökidest luules ja laval ning on ammutatud just Liivi luulest.

Kaudseid või otseseid viiteid Liivile ja tema luulele leidub arvukalt nii Noor-Eesti poeetide seltskonna kui ka teiste, hilisemate luuletajate töödes: Luik, Rummo, Kareva jt. Nende töödest võib leida lausa nimelisi viiteid ja otseseid pöördumisi Juhan Liivi luuletajaisiku kui eeskuju, inspiratsiooniallika poole, on ka tekstimotiivilisi äratuntavaid viiteid, olgu need siis stiililised või tsiteerivad. Ene Mihkelsonil on näiteks luuletus, mille atmosfääriks linnakeskkond, kirjeldatavaks momendiks samuti inimese teelolek keset põlde ja loodust. See jõuab küll juba välja sõja ja okupatsiooni teemani, kuna allhoovuseks pidev sõjaohu tunnetus ja rahva ajaloost tulenev hirm. Linna ja maa vastandus, talvise maastiku ja miljöö edastamine – ka need elemendid võivad viidata luuletusele „Rändaja“ või Liivi pärandile tervikuna.

Liiv positsioneerub meie kirjanduses poeetika klassikuna ka luulekeele uuendaja kohale: paljud tema luuletused on saanud klassikaks, ent stiililised võtted ja liivilik luulekeel mõjusid oma ajas ja kirjanduskontekstis kohati väga värskelt ja on andnud siirdeid hilisemate autorite võttekasutusse ja kujundikeelde. Liivi luule kuulub kohustusliku elemendina koolide kirjandustundides käsitletava hulka, mitmed tekstid õpitakse pähe või need kuluvad pähe tsiteerimise ja viitamise kaudu kirjandusalastes artiklites, esseedes. Lisaks jookseb Liivi luule liin läbi meie viimase kolme sajandi luulesfääri otsekui majakas, mille poole paljud autorid endiselt tagasi pöörduvad, kust leitakse inspiratsiooni, metafoore, mille erilaadset tunnetust püütakse sisse tuua oma töödesse.

Liivi kui luuletajat ja tema loomet võiks tänase Eesti kultuurimaastikul iseloomustada tekstikatke Ojasoo-Semperi lavastuse „Iga eht südamelöök“ kavalehelt: ”Emotsioonid koonduvad vahel kõikehõlmavateks selgusehetkedeks. Lumehelbeke langeb tasa, mets kohab, tumedalt, liiv on igav. On tunne, nagu oleks maailm su sisemonoloogi subtiitrid. Luule on selliste hetkede tihendus.“ Luuletaja Liiv oli kõike muud kui igav, talle oli antud harvaesinev võime säärase täpsuse ja õige tunnetusega luua kujutlusi ümbritsevast ja seostada neid looja enda intensiivse, samas hapra tundlikkuse ja tajuvõimega. Liivi klassikuks kujunemises mängib kindlasti rolli ka tema keeruline saatus ja tema isikuga kaasnev põhimüüt „hullust luuletajast“, kes küll kujutas end ette Poola kuningana, küll võitles haiguse ja depressiooni mustade süvikutega. Väidetakse, et oma parimad luuletused kirjutas ta just üksikutel selgetel hetkedel pärast vaimset murdumist. Kogu Liivi luulest paistab paistab läbi hulluse ja geeniuse õhkõrn piir. Vahel on see piir üldse küsitav. Kas on tüüpiline pidada hullumeelseks inimest, kelle tundeskaala otsad asuvad kaugemates äärmustes kui keskmisel pintsaklipslasel? Kunstnik, veel enam Liivi sugune loov geenius on kahtlemata õrn inimhing, kes vahest põgenebki oma loodud loomeilma ilmetu argisuse eest, kuna ta vastuvõtlikkuse määr on ebatavaliselt kõrge ja siseilm hullumiseni tundlik. Loomise seisund ise on juba nagu afekt.

Liivi-müüdis räägitakse, et kogu oma elu oli see luuletaja rändur, kes käis sõprade juurest sõprade juurde, pidevalt peatumata, otsis alati midagi. Või kedagi. Pidet, tuge, kodu? Oleks kena mõelda, et luuletus „Rändaja“ on oma elus välismaailmale võõraks jäänud autori  püüdlus ja igatsus kodutunde järele. Noil harvadel selgusehetkedel, kui miski luules nii teravalt kõnetab, tundub ikkagi, et luule on me elude tihendus. Elu on teelolek, mis peitub igas ehtsas südametukses.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s