Võõrandumine inimesest

Ühes loengus tõi õppejõud näiteks Lembit Petersoni mõtte, mis siiani kõrvus kajab: “Millegi puhastamine nõuab suure hulga puhta vee olemasolu.”

Poliitikud on rahvast kaugenenud – pole ime, et rahvas distantseerub poliitikast. Poliitikast on saanud farss, poliitikuist komejandid, kelle rapsimisele ja tsirkusele rahvusspordile kohaselt kaasa elatakse. Situatsioon ise on minetanud huumori, see on nukker. Fatalistlik küll, kuid sellega olen harjunud. Juhin hoopis tähelepanu enesehävituslikule suundumusele: rahulolematus kajab vastu meediast ja kandub edasi suu-sõnaliselt, levib ühtsustunnet lõhkuv kriitika. Enne raisakullina nokkimist andkem aru, et sama energia kuluks mustusest vabanemisele tegude kaudu.

Ma näen tänavail kurnatud palgetega endassetõmbunud inimesi. Paradoksaalselt suheldakse üha enam, aga läbi interneti. Külasta eakaid sugulasi, räägi sõpradega silmast-silma. Naerata poes müüjale, tervita ja täna teda, sest ta ei ole masin, vaid inimene, kes tahab koju naasta hea tujuga. Paku ühistranspordis endast väetimale istet, aita maha tõsta lapsevanker. Märka ja austa ümbritsevaid inimesi, sest ükskõiksusest on pisike samm hoolimatuseni. Selmet üksi lund rookida, palu üleaedsed appi: koos on lõbusam ja kergem. Need on väikesed asjad, millest saavad alguse suuremad. Valitsust ja ametnikke oskab süüdistada igaüks, aga su kaasmaalased on ju sinu inimesed ka, meie ühisosa on suurem, kui näib. Ürita siis ise parem inimene olla, rohkem anda, vähem karjuda.

Lapsevanem, mõtle, mis on tagajärg, kui sa rügad päevast-päeva, jättes oma lapsele hoolitsuse ja suhtluse aseainena üksnes rahatähti või tehnoloogilisi vidinaid. Psühhoneuroloogilised uuringud näitavad, et lapsest, kel on maast-madalast suhtluse ja läheduse puudus, kasvab emotsionaalselt katkine, hingelise armkoega inimene, kes vahel kahjustab teisigi.1. Kuidas on võimalik, et Eestis aastal 2013 peksab 5.klassi tüdruk teise lapse intensiivi2?! Kuidas keegi vahele ei astunud, kas panna tähele elusolendit ja tema kannatust on ületamatu pingutus? Kiusamisse tuleb sekkuda, ükskõik, kas oled õpilane või õpetaja, koristaja või direktor. Niisamuti on perevägivallaga: kuuldes, et naaberkorteris kedagi väärkoheldakse, helista kõhklemata vastaval numbril, karmimal juhul vali 110. Kõige kiirem abi vägivalla puhul: tegutse ise. Tean, sest olen ukse taga käinud, mis siis, et pidin voodist välja ronima ja külma koridori minema.

Statistika järgi elab iga kuues laps suhtelises vaesuses. Lisaks neile leidub vaeseid, kes on kombeks maha vaikida – kodutud. Nimetud kannatajad, kelle kohta puudub isegi selge statistika, väärivad ometi, et neisse suhtutaks kui inimolenditesse. Teinekord, kui poetad kellelegi paar münti, uuri, kuidas ta tänavale sattus, mis on tema lugu. Vastuseks võib kuulda liigutavaid mõtteid, sest nende silmad on kõike näinud ja neil ei ole enam midagi kaotada. Mõnel neist on haruldane oskus paari lausega kokku võtta kogu inimeksistents. Iga kodutu ei ole padujoodik ja isegi kui on, siis kel on südant vaadata, kuidas inimene hanges lamab? Aga Eestis kõnnivad ringi needki, kes möödusid, kui liikumisvõimetu vanur päevi õues lebas3. Ju ei tahtnud käsi määrida. Mäletan prouat, kes lähenes karjudes, kui aitasin ühel asotsiaalil kokku kukkunud kaaslast pingile tirida: “Issand, need on ju joodikud, ära sina korralik tüdruk neid kantselda, nad kannavad haigusi!” Olen viibinud ka olukorras, kus osatatakse langetõvehoos inimest: “näe, narkomaan”. See paneb juurdlema, kas osa mu kaasmaalastest on päriselt mõistuseta või on see teadlik valik lihtsa elu kasuks? Kuhugi on kadunud võime näha teise pilgus iseenda peegeldust.

Ma tahan näha karjääripoliitikute asemel neid, kes teavad, mida tähendab töö. Kes mõtlevad end oma kodanike sekka, varjumata numbrite taha kabinettides. Kui teie silme all rahvas kodumaalt põgeneb, siis “meetmete rakendamisest” ei piisa – teil ei ole varsti enam kedagi valitseda. Usun, et riigi- või volikokku võiks pääseda see, kes on rohkem ühiskonnale andnud, jättes kõrvale kohanumbri partei nimekirjas. Ma tahan pukis näha intelligentset, analüüsivõimelist ja vajadusel enesekriitilist inimest. Praegu näen ma hulka lipsustatud tühje kesti, keda hoiavad koos ametimapid, toetused, nõukogud ja kantseleid ja kes ise kramplikult oma soojast kohast hoiavad. Riik on rikas, kui seal elavad õnnelikud inimesed. Praegu oleme killustunud, seeläbi haavatavad, igaüks ajab oma rida ega huvitu toimuvast. Levinud hoiak “ah, mis nüüd mina, küll keegi teine” kätkeb endas tohutut ohtu. Loomulikult on aktiivseid inimesi, kes panustavad kogukonda, on haritlasi ja kultuuritegelasi, kes võtavad sõna ja teevad midagi, hoolimata kaela pihta sadavaist kriitikanoolist. Intensiivsemalt tuleks kaasata neidki, kes mugavalt tuimad.

Me oleme Põhjala rahvas, tuulte ja külmade räsida, kel käed-jalad külmetavad. Meie silmist peaks kiirgama sellevõrra suurem soojus. On võimatu nõuda suure pildi peale mõtlemist, kui igapäevamureks on ellujäämine. Aga kapseldudes ja isikliku heaolu mulli peitudes, on keeruline jõuda helge tulevikuni. Jõuda üldse mingi tulevikuni. Kus on eestlaslik eneseteadvus, koos- ja isetegemise jõud? Vastutuse äralükkamine on kerge, aga mis oleks, kui õmbleksime oma noore traageldatud riigi kokku? Nähes maailma lõhkuvat ükskõikset hoolimatust tahaks nagu silmi sulgeda, aga ma oskan seda ainult parandada, alustades iseendast. Ja see võiks olla igaühe isiklik ristiretk. Tiivanukid meie selgadel on mälestus (või ennustus?) parematest aegadest.

1Toetun arvukatele arengupsühholoogiaalastele sõnavõttudele ja artiklitele, kus väidetakse, et just lapseeas kogetud kaitstuse-, läheduse- ja turvatunne paneb aluse indiviidi kujunemisele, tema võimele täiskasvanuna inimestega usalduslikke suhteid luua; Briti sotsioloogide esindajatest nt Anthony Giddens ja tema “ontoloogilise julgeolekutunde” teooria

2Viitan Sõmeru koolis aset leidnud juhtumile

3Viitan meedias poleemikat tekitanud loole, kus väikealevis lebas haige, liikumisvõimetu vanur asotsiaaliks peetuna päevi abi saamata õues ja keda lõpuks tabasid vakladest saadud vigastused

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s