Tankistidest

Ma olen mures. Tegelikult juba pikemat aega, ent praegune saaga on viimane piisk. Ma kirjutan, sest kui ma näen, et keegi või miski ohustab eesti kultuuri, tunnen, otsekui ähvardataks mind, kuna emakeelne ja -meelne kultuur on teinud minust mõtleva inimese, andnud mulle keele ja juured, mis kinnituvad minu rahvuskaaslaste loodud kunstis ja üles ehitatud ühiskondlikus korralduses. Mu kodumaa kultuur on minu silmis üks mu identiteedi aluseid.

Eesti kultuuri ja keele hoidmine on sätestatud meie vabariigi põhiseaduses. Kultuur on mitmekihiline, keerukate toimemehhanismidega nähtus, mille ennustamatuse tõttu tuleb seda kogu selle eripalgelisuses üha uuesti mõtestada, kultuuris loodavate ja ilmuvate nähtuste üle kriitiliselt reflekteerida. See omakorda eeldab sisutiheda mõtte ja väljenduse sümbioosi kultuuriajakirjanduse valdkonnas, mille eesmärgina näen mina mitte meelelahutuse, vaid lugeja mõistusele pureda visatud kondi pakkumist. Sirp on seni seda mulle kui lugejale pakkunud. Oma kaastöödes olen samuti juhindunud põhimõttest avada teemat, tuginedes teoreetilistele käsitlustele, maksimaalselt arvustatava sisuni tungides. Mitte vähem oluline pole kultuuriajakirjanduses vorm: analüüsi tõsiseltvõetavus on minu jaoks korrelatsioonis autori eneseväljendusoskusega, mille all ei pea ma silmas saja võõrsõna kasutamist, vaid suutlikkust edastada soovitud teave omapäraselt ja nõtkelt. Püüdlen selle poole ka oma tekstides ning usun, et vorm võib sisule mõndagi juurde anda – keel ise osaleb tähendusloomes.

Nende kahe aspekti valguses tekitasid minus iseäranis segadust Kenderi avaldus: “Kultuur on ju tegelikult boring ass sh*t, see on ikka üsna museaalne värk ja ma ei usu, et seal nüüd midagi ärevat on1” ning ZA/UM’i lehel toodud visiooni kuju. Ma näen olemuslikku vastuolu Kenderi kultuurimääratluses ja läbi aegade kultuuri uurinud erinevate teoreetikute käsitlustes, kus just nimelt selgub kultuuri paljusus, võime iseennast uuesti taastoota ja sisukus. Kuidas saab inimene, kes ise on igapäevaselt ümbritsetud kultuurist, inimtegevuse toel loodud objektiivsest vaimust, tähistusvõrgust, kollektiivsest teadvusest, semiosfäärist, kutsugem seda kuidas tahes, nimetada seda igavaks? Loogilise järelduse toel julgen väita, et Kender peab seeläbi igavaks kirjandust, muusikat, filmikunsti, kujutavat kunsti, teatrit, inimloomuse väljendusi kui selliseid. On keeruline uskuda, et sellise avaldusega esinenu on sobiv isik kultuuriväljaannet juhtima. Samas on koondatud mitmed valdkonnatoimetajad, kes kultuuri eri ilminguid seni suurepäraselt ja süvaanalüütiliselt käsitlenud. Võib-olla peab Kender siis silmas metatasandi arutlust kultuuri kui sellise üle? Või usub ta kõrgkultuuri ja massikultuuri vastandusse, kus kõrgkultuur n-ö inimest tänavalt ei kõneta ja seeläbi üldsusele pigem kaugeks jääb? Selleks, et teatud teoseid mõista ja tõlgendada ongi vaja teadmisi. Miks peaks latti langetama haritud inimesed, kui nad räägivad oma valdkonnast asjatundlikult? Et kui osad ongi suuremate teadmistega teatud sfääris, siis pärsime neid, et tagumised järele jõuaks? “Museaalsus” on selles avalduses saanud negatiivse konnotatsiooni, kuigi museaalne seostub ka pärimuse, seeläbi kultuuri ja ühiskonna ajalise arenguloo ning kestvusega.

ZAUM’i visioonis väidetakse, et uues Sirbis seatakse sihiks stiil, poeetiline väljendus, mis haaraks lugejaid. Visiooni enda keelelises antuses ma paraku erilist stiili, voogavust ja verbaalset taset ei märka: silma torkavad inglise keele mõjuga lausekonstruktsioonid, kohmakus ja ujuvus. Õnnepalu on üks meie kirjanduse väärtuslikumaid pärle ja mul on hea meel, et ta Sirbi toimetusse kutsuti. Aga ta ei lähe sellise skandaali keerisesse, täiesti loomulik käik. Vastakaid tundeid, et mitte öelda hammaste kriginat tekitab mus tõik, et ZAUM’i keskkonnas postitavate ning ka mainitud visiooni autorite suled asendavad Doris Kareva, vahest ühe sügavaima keelevaistu – ja tunnetusega tänapäeva autori. Martin Luigat tutvustatakse kui kirjanikku, kena, mulle kirjanikud meeldivad. Sõna “kirjanik” on minu mõtteis aga olnud alati pigem tiitel kui ametinimetus, pigem ära teenitud kui ande esialgsete märkide tulemusena saadud. Ma ei soovi tulevasi toimetuseliikmeid laita, lihtsalt ootan neilt nii jõuliseid ümberkorraldusi arvestades tugevat taset, sest “vana” Sirpi silmas pidades on vaja hakata üle hüppama väga kõrgest latist.

Visoonist loen välja, et Sirp muutub ajakirjanduslikumaks ning süvaanalüüsidest enam antakse ruumi tüüpajakirjanduslikele artiklitele. Paraku on Sirbi nišiks (koos Teater.Muusika.Kinoga) olnud just nimelt päevalehe tasemel kultuuriajakirjanduse ja akadeemiliste väljaannete (Looming, Vikerkaar, Akadeemia) vahepealne roll, mis pakub veidi põhjalikumaid arvustusi, ka teoreetilist esseistikat mitmetelt oma ala spetsialistidelt. Visioonis äratoodud vihje, et leheruumi täitmisega saavad toimetajad hakkama ka kõrvalise abita, on küsitav, sest Sirbi tasemel kultuurileht peab pakkuma arvamuste paljusust ja sisulist, reaalsetele teadmistele ja valdkondlikule kogemusele tuginevat, teksti. Kas usutakse, et uued toimetajad suudavad võrdse kvaliteediga käsitleda eripalgelisi kultuurivorme nagu kirjandus, arhitektuur, film jm? Sirp on minu jaoks olnud otsekui pelgupaik, mille külgedele põgeneda massajakirjanduse allakäigu ja pealiskaudse sisutühjuse eest. Ma loodan kogu südamest, et Eesti meedias valitsevale meelesuretusele uus Sirp järgi ei anna, ning säilitatakse terav ja vahe sõnastus ja oskus süüvida põhjani. Kujundada leht, kuhu tahaks kirjutada Viiding, on ju iseenesest kaunis mõte, hoolimata sellest, et Viiding end publitsistika kirjutamisest pigem distantseeris.

Natuke tekitab minus küsimusi ka punkt videomängude kohta: videomängud on kultuuri osa, ent ma ei ole kindel nende väärtuses viimase arengu seisukohast, arvestades kaasnevat mõju inimestele. Videomängude graafikat võib küll kunstina käsitada, ent selle valguses, kuis lugesin Hiina noortest, kes müüsid oma kolm last, et saadud raha eest internetikohvikus videomänge mängida, paneb seisukoht nina kirtsutama.

Lugedes visioonidokumendist: “Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje,” vajus mul õudusest suu lahti. Kas dokumendi autor(id) andis(sid) endale ikka aru, milline sisu siin peitub, kuidas seda kõige tõenäolikumalt tõlgendada saab? Lause annab üheselt mõista, et isegi kui vanker on läinud vett vedama ja luik, vähk, haug eri suundades veavad, siis naeratame ja silume asja ära. Eelnevalt on mainitud dokumendis ka seda, et ühiskonnas on levinud poliitikute dehumaniseerimine. On küll, aga kus suitsu, seal tuld. Kas seltskond arvab, et poleemikat tekitatakse põhjuseta? Sirpi tahetakse tuua epistolaarne žanr, kus on vaba mõtteavaldusplatvorm ka poliitikutel. Väga üllas idee, aga on noil siis reaalselt midagi asjalikku diskussiooni pakkuda? Rahvas on vihane, sest suur osa poliitikuist demonstreerib järjekindlalt oma rumalust ja oskamatust mõelda kaugemasse perspektiivi kui järjekordne valimiste viisaastak. Kirjutagu, palun, aga kui Sirbis läheb samasuguseks poliitiliseks demogoogiaks ja eneseõigustamiseks, numbrite pritsimiseks, nagu praktiliselt igas debatis, siis mille jaoks paberit raisata. Sellepärast dehumaniseeritaksegi, et poliitikud isegi ei otsi enam (!) kodanikkonnaga kontakti, diskussiooni asemele on tulnud tankiga ülesõitmine. Poliitikud sülitavad oma suhtumise ja tegudega au, vastutustunde ja südametunnistuse pihta. Sama mentaliteet on nüüd kahjuks kandunud ka kultuurijakirjanduse väljale.

Tundub, et Kender ja co on hetkel tankirooli lükatud, mängud käivad kõrgemal tasandil (kultuuriministeerium, nõukogu, juhatus) ja inimesed, kes tõesti tahavadki kultuurilehte teha, ei ole aru saanud, et nad on sattunud marionettide rolli. Sirp on finantsiliselt virelenud, nüüd on selgunud, et “õige” st mugava inimese leidmisel, leitakse ka seni puuduolevad rahalised vahendid.2 Tarandi juhtimisel ilmus Sirbis mitmeid valitsuse otsuseid ja tegutsemist kritiseerivaid väljaütlemisi. See on ebamugav, tõde on valus. Eks ole seegi valus, kui sa tead, et oled halvasti käitunud ja sulle su väändunud dorian greylikku peegeldust näidatakse. Eetikat ja inimlikkust tallates on nüüd sekkutud, millega aga tõenäoliselt ei arvestanud ei Kender ja co ega kõrgemad instantsid, on vastukaja. Parem oleks, et seda jätkuks kauemaks – need, kes arvustavad kultuuriinimeste traditsioonidest kinni hoidmist ja skandaali tekitamist – mõelge hetkeks, mis toimub. Kultuurile, mis on Eesti riigi ja rahvuse tuum ja alustala, on taaskord kott pähe tõmmatud! See jätkab tendentsi, mille märke võime näha juba pikemat aega. Mis edasi? Kott tõmmatakse hiiliva ülbusega pähe demokraatiale: Rahvusringhäälingut puudutav eelnõu saab tänase valguses hoopis uued varjundid. Küsimus ei ole ühe ajalehe uuendamises, küsimus on võtetes. Küsimus on selles, et inimesed teadvustaksid olukorra võimalikke tagajärgi ja oskaksid näha kardinate taha. Kisa-kära, mis selle ümber tõstatunud, labastab tervikpilti – tuleb näha allhoovust.

Sirp ei ole lihtsalt ajaleht, sellel on tugev märgiline tähendus meie kultuuriruumi kontekstis ning lahvatanud skandaal osutab millelegi väga kahtlasele. Sirp on omamoodi sümbol, monument meie kultuurile ja kogu mu austus kuulub inimestele, kes on selle monumendi hoidmisega vaeva näinud ja sinna panustanud. Kahju, et Eestis käib kultuuri viletsemine kõrvuti riigi valitsemise ja kultuuripoliitikaga. Põhjendatud muutused ja ajaga kaasaskäik on tervitatavad, ülbus ja matslik hoiak mitte. Nihilistid võite te olla, ZAUM’ikud, aga palun, ärge olge rumalad. Jään ootama uut numbrit ja mu ootused on oi kui kõrged.

1Tsitaat pärineb EPLi intervjuust http://www.epl.ee/archive/article.php?id=67097902

2Artikkel, kus selgub, et Lang ja Klaas kohtusid ühe kultuuriajakirjanikuga, et teha talle pakkumine ja vihjasid, et uuendustele ja sobivale kandidaadile ka rahad leitakse http://uudised.err.ee/index.php?06291276

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s