Luuletuse analüüs luule heuristika seminariks

Doris Kareva, kogust “Aja kuju” (alaosast “Nullpunkti peegeldus”), ilmunud 2005

Luuletusele langeb lugeja vari.

Mida sa õieti ütlesid: Vaas on siin

või Taevas on sinine

Keeles õitseb kõikvõimalikkus,

meel kuuleb vaid, mida tahab

või kardab.

Kurt kurdab.

Vaas on siin ja Taevas on sinine

mõnes mõttes on üks seesama.

Mõnes mõttes ja mõnes inimeses

on mõistatus mõistetavus,

tähendus sädelus.

Sädelus lähendabki.

Lähedus tähendabki.

Luuletuse esimene rida viitab lugemissituatsioonile, sellele, et järgnevalt uuritakse teatavat laadi kommunikatsiooni teksti ja lugeja, ka autori ja lugeja vahel. See määrab hilisema, teksti mõistmise ja metafooride tasandi.

Luuletuses jääb lahtiseks, kes täidab minahääle funktsiooni: on see kõige esmasema tasandi autor, kelles ühes isikus nii autor kui minajutustaja; kas tegu on teise luuletaja luuletust lugeva luuletajaga, kes võtab lugeja rolli, või ehk hoopis lihtsalt kõige üldisema lugejaga, kes üritab kuidagi mõtestada äsjaloetut? Samas ilmneb hilisemates ridades üldistustasand, mis lubab arvata, et autor laiendab üksiku luuletuse lugemisest tingitud sisemist arutlust üldinimlikule suhtlussituatsioonile ja tekstitõlgendusele kui sellisele. Hääl on pigem heterogeenne, kuna läbivalt ei saa osutada ühele konkreetsele häälele,vaid dispositsioon muutub üldisest tõdemusest sihipäraseks (tuleb sisse arutlus kahest lausest) ja liigub seejärel jälle üldisemaid jooni väljatoovale tasandile (“mõnes mõttes ja mõnes inimeses…”).

Kasutatud on otsekõne vormi, küsimused saavad seeläbi pöördumisteks mingi kindla isiku poole. Hääl on neutraalne, ei saa väita, nagu oleks tegu kahtlemata mees- või naishäälega. Ühtlasi ei saa hääle kaudu määratleda narratiivset aegruumi: kirjeldatud ja edastatud mõtisklus võib toimuda ükskõik kus ja millal, luuletuse aega võib võrrelda ühe vaakumliku hetkega, mis omasoodu kulgeb. Ajadimensioon ilmutab end alles luuletuse teises pooles, kui tänu kokkuvõtlikule inimsuhete iseloomustamisele, mis omakorda viitab mälule, aimub minevikutasand.

. Tegu on vabavärsilise luuletusega, kus kohtab paarisriimi kokku neljas reas: “kurdab/kardab” ja “lähendabki/tähendabki”. Samas on luuletus heakõlaline, rütm ja kõla tulevad välja just kõneaktis realiseerituna suuliselt esitades. Rütmis on arvukalt katkestusi lüürilise väljenduse vahele pikitud proosalausete näol, mis terviklikku tekstipilti rikkumata siiski harmooniliselt voogavasse stiili sobituvad. Stroofid on autorile omaselt ebakorrapärased, värsimõõdu regulaarsust välja ei joonistu, kuid kõla põhjal ja sõnakujude kattuvuse tõttu väljendub siiski teatav korrastatus. Seda eriti kohtades, kus (taas karevalikult) on keelega äärmiselt tundlikult ümber käidud ning homonüümia ja sõnatüvede sarnasusega mängitud. Selline stiil loob võimaluse kuhjata kokku keeleliselt rikkaid tähistajaid, kus erineb ainult üks täht ja kus sõna sisu ongi võimalik ainult ühe tähe abil tuvastada. Nii ilmnevad pea täht-tähelised nüansid: “…on mõistatus mõistetavus”, “…lähendabki/Lähedus tähendabki…”. Siin ilmneb suurepärasel kujul Saussure’i idee, et keeles põhinevad tähendused just erinevustel – me tajume sõna tähendust, kuna see eristub ülejäänud sõnadest kas või minimaalse tunnuse (foneem) alusel. Kareva ilmutab taaskord teravat keelevaistu ja sügavat tunnetust nüansside ja peensuste tabamisel – luuletus sõna otseses mõttes kõlab kaunilt.

Keeletunnetus ilmneb ka kahes lauses, mida on otsekõnes tsiteeritud ja mis näitavad lugejapoolsest tõlgendusest (või valesti kuulmisest) tingitud paljusust: “Taevas on sinine” ja “Vaas on siin“. Süntaktiliselt on need kaks praktiliselt lihtsaimad konstruktsioonid, mida eesti keel võimaldab, samas on need loomult kardinaalselt erinevad, kuna üks seob omadust väljendades predikaadisubjektiga, teine aga on aktiivne ja sihitud tegevuslikkusele. Lisamõõtme annab seegi, et tähemärkide poolest sisaldub teine lause esimeses, moodustades kõlalise paralleeli, vahe seisneb väldetes ja häälikupikkuses. Kohas, kus autor kirjutab: “Vaas on siin ja Taevas on sinine/ mõnes mõttes on üks ja seesama” tundub, et lisaks ühe sisaldumisele teises ja kõlast tulenevale sarnasusele on vihjatud ka sellele, et mõlemad on põhiolemuselt sarnased, kuna kätkevad äraseletamist. Mõlemad on laused ehk mõtte ja sisu keeleline realisatsioon kirjas või kõnes, tähenduse meeltega haaratavasse vormi panek.

Stiilis pole märgata liigset ilutsemist, kujundeid on pigem vähe, ent see-eest on need mitmekihilised ja semantiliselt tihedad. Tähendus ei lase end kohe aimata, vaid on otsekui keerdunud luuletuse erinevatele tasanditele, kujundite kaudu luuakse väga avar tõlgendusruum ja interpretatsioonivõimalus. Metafoor leidub juba esimeses reas:”luuletusele langeb lugeja vari”, mis viitab mälule, lugejapoolsele hinnagule, mis tuleneb isiklikust kultuuripagasist, tekstislepist. “Keeles õitseb kõikvõimalikkus” seob keele kui süsteemi loodusliku kujundi kaudu lugeja oskusega sõeluda tekstist välja see, mis teda enim kõnetab, millega ta suhestub ning mis olulisim ja eredaim tundub. “Meel kuuleb vaid, mida tahab/ või kardab.” Esmalt suhestub lugeja sellega, mis on talle oluline, mis tema jaoks tähendab. Ja kurt kurdab, sest talle jääb tekst kaugeks, tähendused end ei ilmuta, kurdil puudub võime kuulda tekstis peituvat sõnumit. Kõikvõimalikkuse printsiip vastandub nn hermeetilisele tekstile, kus tähendus ja sisu on üheselt mõistetav ja selge.

Luulet ennast kui kunstilist teksti iseloomustab tähenduse hajumine, tihedakoelisus, valesti mõistmise kergus või vastupidi valesti mõistmise puudumine, sest kõik tõlgendused on lubatud. Kogu luuletus on mingis mõttes kujundlikult mõistetav, kuna teksti ja keele omadusi kantakse üle inimestevahelisse suhtlussituatsiooni, kaasates minategelase minevikukogemusi, mille põhjalt tehakse üldisi, inimolemust puudutavaid järeldusi. Seeläbi on tekst seotud inimesega, mis haakub jadaga tekst-lugeja-maailm(kultuur), kus iga element on võrreldav teistega. Kui luuletuse esimeses pooles keskendutakse teksti-vastuvõtja dialoogile, siis teises kahe indiviidi kommunikatsioonile, äratundmisele. Seesama äratundmine, et miski öeldus kõnetab võib tabada nii teksti lugemisel, kui vestluses elava inimesega. Ja mõnda inimest on võimalik lugeda nagu luuletust.

Viimast toetavad ka väljendid “mõistatus”, “tähendus”, mis on kõige otsesemalt seotud just keelega, kuid mis luuletuse lõpuosas saavad võtmemärksõnadeks, mille kaudu jõuda inimliku suhtluseni, kontaktini, ühisosani ja mõistmise kirjelduseni. Kuna puuduvad otsesed ajaloolised viited kontekstile, ka pärisnimed, võib näha luuletuses teatavat universaalsuse taotlust: proovitakse sõnadesse panna üldinimlikku. Luuletuse taha saab luua konteksti selle kaudu, et kirjutamise, luuletajaks olemise ja luule temaatikat on Kareva käsitlenud korduvalt. Küll aga on need olnud mõtisklused inspiratsiooni, luuletaja rolli, ka vahendajaks olemise teemadel, mistõttu võrdleb ta siin esmakordselt otseselt teksti ja inimest, keskendudes esimest korda tõlgenduse ja öeldu/kirjutatu mõistmise probleemistikule.

Luuletuse kolm viimast rida on minu nägemuses ringjalt seotud: tähendus on sädelus (see, mis on ilus ja kõnetab, moodustab tähenduse), sädelus lähendab (tekitab kontakti, ühise arusaama, äratundmise) ja lähedus omakorda tähendab (ehk on see miski, mis on üldse oluline). Selles kogumis võib näha ka korreleeruvat ümberütlemist, kuna põhimõtet korratakse erinevaid väljendusi rakendades. Seega võivad need kõik olla üksteise parafraseeringud. Väärib märkimist, et “tähendus” on siin laetud sõna, hõlmates paljutähenduslikkust ja jättes palju vaba ruumi erinevatele interpretatsioonidele. Samas on”tähendus” mõistena keeruline, sest seda on õpris võimatu rahuldavalt defineerida. Käesolev luuletus ise oma lahtiste otstega illustreerib teemapüstitust ja algimpulssi, millest selle kirjutamine tõenäoliselt tõukunud.

Jätkates luuletuse ideed on see analüüski minu kui lugeja varjust tugevalt mõjutatud ja sellele on võimalik läheneda hoopis teisi radu pidi.

2 thoughts on “Luuletuse analüüs luule heuristika seminariks

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s