Puhastav psühhoos

Krahli-Kane’i komplektist. Külastasin 14.oktoobri etendusi.

Hea etenduse ajal istud toolil kas nagu nõeltel või, vastupidi, oled vapustatult istmesse naaldunud, sest ebamugavustunne ja lavalt kiirgav ausus seavad sind vastamisi omaenese südametunnistuse peegelpildiga. Parim kunst venitab su inimlikkust, süvendades skaalat, milles oled võimeline mõtlema ja tundma. Parim kunst põletab.

Psühhootiline puhastus

Ma ei ole kunagi olnud teab mis šoki- ja in-yer-face-teatri austaja: kogu see teatraalne keha ja objektide deformatsioon, hävituse laine, mis sellega kaasneb, mind eriti ei puuduta. Tänasel päeval jätab pigem täiesti külmaks ja paneb pead vangutama – “jälle kistakse alasti, röögitakse ja visatakse näkku” – seda on nähtud rohkem kui küll juba Eesti performance‘i kõrghetkil, mis paratamatult andis mingil perioodil tõuke meie teatris äärmusliku ekspressiivsusega näitlejate ja publikuga manipuleerimise katsetamiseks. Etendusõhtu esimene pool pungitas intertekstuaalsetest vihjetest performance-kunstile, väärt leiuna jäi meelde Kane’i tekstis antud päevalille kasvamise lahendamine viitena Ene-Liis Semperi omaaegsele tööle, millest viimane vilksatas hetkeks ka videomontaažis.

Võikus oli lahendatud kujundlikult, metafoorselt: näitlejad sooritasid oma aelemised ja visklemised ennastunustavalt, aga ebarealistlikkuse tähe all. Sümboolne tekstipõletamine pööras pahupidi eelnenud tekstitruuduse ja laustsiteerimise ja tõestas samuti “Puhastatud” esmaetendamiste ja tänapäevase vahelist distantsi. Mida ette heita: tekstiesitus mind ei kõnetanud. Miskipärast ei olnud usutav, mis eriti veider, tundus, et ka näitlejad kõneletavasse eriti ei uskunud. Ei olnudki see tõenäoliselt mõeldud kirjutatu otsese lajatamisena, selleks on aastanumber vähe teine ja näidendi kirjutamisest saadik hulgake vett merre voolanud, aga kohati kuivasid väljaöeldud sõnad saalis lihtsalt ära ja muutusid rabedaks. Loodav teatraalne maailm segunes ekraanidel aga palju usutavamalt päriseluga, õnneks kerkis esile ka õnnestunult veenvaid momente: isiklike lemmikutena tooksin välja homopaariga seonduvad hetked Ashilevi ja Kalli esituses, lisaks lapsemeelset kehastava Kartau alandamise stseeni.

Rattasõidud Kalamajas, stseenid näitlejate kui tavainimeste eludest tekitasid seina laval karjuva näitleja karakteri(te) ning tema päriselu vahele. Kasutades rõhutatud kujundlikkuse ja markeeritusega praeguseks pigem seljataha jäänud destruktivistliku teatri vahendeid, kruvis Ulfsak lavastusele peale metatasandi vindi, mis tõi esile surmataju ja hävituse sildi taga varjuva lähedusotsingu. Üldinimlikule ja ülevale allhoovusele langes rambivalgus üksiti nii tegevuse tonaalsuse ja väljenduslikkuse muutumise kui ka sümbolite (sõrmus, päevalill, valgustatud luuk, kommikarp) kaudu. Ratastel kulgemist, F-hoones einestamist ja noorte inimeste isiklikku elu kajastav videopilt lubas ajalise nihke kaudu 90. aastail kirjutatud tekstile pigem kaugenenud pilk heita. Etendusõhtu esimeses osas oli video toel rõhutatud ajalisel distantsil eraldaja roll, teises pooles kaotati aeg täiesti – see jäigi määratlematuks hullumajalikult valgete seintega peidetud toas, kus kõik kulges skisofreenilis-hüplikult vastavalt portreteeritava meelele.

Soe ja kaunis pala “Armastus päästab maailma” mõjus ehmatava valekuulutajana eriti selle valguses, mis pärast järgnes: see suur armastus ei suuda kõiki päästa, võib-olla see hoopis hävitab teatud inimtüüpi. Samas võib siin näha kahe vastandliku printsiibi esitamist lavalise vägivaldsuse ja sandistamise ning siiralt puhta ja helge laulu kaudu: Kane’i mõttemaailmast sirgunud rõvedad ja julmad kujutlused näidendis moonutavad ja suruvad alla ilusat tunnet, millesse ta kõigest hoolimata uskus. Ja egas hävituse mentaliteet ole tänapäeva ühiskonnas kuhugi kadunud, pigem tuleb seda juurde. Kuid mulle tundub, et see on rohkem afišeerimata, rafineeritud julmus, mida näkku ei karjuta ja mis jääbki varju. Otsida “Puhastatust” konkreetset vihjet ühiskonnale oleks aga pigem üleinterpretatsioon ja jäägu see praegu arendamata. Kiidan Kaljujärve helikujundust, misläbi esimeses osas vargsi ilmunud motiiv teise osa lõpus võimendudes ülenemisele vihjas ja kahe lavastuse seostamisele kaasa aitas. “Puhastatu” häiriv lõpuheli, tegevuslikkuse aspektis rahunenud näitlejad. Kas helgus roogiti välja või jäi end aeg-ajalt ilmutanud päristunne lõkke julmadest leekidest põletamata?
Vägivallas alandatud armastus.

Puhastav psühhoos

Need noored, elu kõiki rõõme nautivad inimesed seati lõppakordis vastakuti võõrandunud indiviidiga, kes oma tundelis-vaimse puuri võimenduseks turvakaamerate vihku oli seatud. Lava- ja videokunstniku koostöös loodud jälgimise atmosfäär toetas vastandumise efekti. Ennist laval röökinud ja väänelnud noored sisenesid kombekate ja kasitutena saali, võtsid psühhiaatrite rolli, esitasid neile mõistmatus ja kaugeks jäävas situatsioonis abitult siplevale “haigele” asiseid küsimusi ja panid diagnoose. Samas jäi tekstis kõlama minategelase usk, et see ei ole haigus, vaid seisund, mis talle sama omane kui hingamine, ning millest ravikuuri või teraapiaga ei vabane. Ületamatu konfrontatsioon maailma ja teiste inimestega, apaatsus ja ülitundlikkus vaheldumisi.

Kane’i näidendite kontekstis on usutav, et mõni inimene ei suudagi tavamõistes eluga hakkama saada ja suhestuda, see ei ole ainult mööduv kapriis või haigus, kergelt plaastriga kinnilapitav haav. Näiteid leiab kohalikust kultuuristki. Mõni jääb maailmale võõraks selle eest või tõttu, et ta on võimeline tundma ebainimlikus skaalas. Või ehtinimlikus, mis on sotsiokultuurilise evolutsiooni käigus järjest tõrjutud ja pisendatud küll ravimite ja arstide kaasabil, küll väljendatud tabavalt vaheda kunsti näol, sest muidu oleks inimkond juba ette sunnitud end “elust surmale välja kirjutama”. Seeläbi said tähendustatud ka kaadrid lõbusaid noori piiluvast hoopis teisest puust mehest esimese poole videopildis. Ja sai teine pool omakorda silla esimesega stsenograafia kaudu: tegevus toimus Taavi Eelmaa isiku ja individuaalse mäluga seotud ruumis (fotod, isiklikuna mõjuvad esemed) sarnasena ruumidele videos, kus kujutati noorte eraelu. See kannatusega täidetud ruum oli tolleks kolmveerandtunniks ühe inimese pärisosa. Kodu, millest saanud vaimuhaige palat. “Puhastatus” sõlmimata jäänud niidid seoti nüüd terviklikuks sõlmeks. Elujaatavad noored näitlejad-psühhiaatrid vaatasid lõpusteenis psühhoosiohvrit kummastunult, äkki koguni ilmutuslikult. Lavale oli toodud nende esitatud plakatlikust, ent ometi võikast vägivallast, väärastunud armastusevastasest “ravist” midagi suuremat ja võimsamat. On kõnekas, kuidas eelnevalt terroristliku ja sadistliku ainuvõimu haaranud, positiivseid tundeid veriselt tampinud Tinkerit esitanud Abel sai nüüd järsku armastatu rolli. Armastus päästab? Kui mitte kõiki ja maailma, siis vähemalt mõned indiviidid.

Tiheda teksti poeetiline küllus tõusis Eelmaa kähinates, sosinates ja sülgepritsivas eksalteeritud kõnes tõeliselt esile. Säärane esitus toetub kahtlusteta lausa hirmutavalt suurele empaatiavõimele, mis omadusena on üks näitleja professionaalsuse ja veenvuse põhitingimusi. Ole nii empaatiline kui tahes, teise inimese valukingad sulle jalga ei mahu. Kui just ei oska olla näitleja asemel olija. Laval loeb sisse- ja läbielamisvõime, seades vastakuti kogemuse ja värskuse, mälu ja õpitu, jäävad alla viimased. Kuidagi olid Ulfsak ja Eelmaa suutnud sinna ängi ja käegalöömist täis toauberikku tuua inimliku kannatuse tuuma kogu selle psühho(pato)loogilise orkaaniga. Eelmaa sisendusjõud muutis piirile viidud inimese seisundi sedavõrd ehedaks, et pani korduvalt mõtisklema, mis vahendid prooviperioodis kasutusele võeti, et emotsioone nii veenval viisil ekraani vahendusel (!) publikuni tuua. Ning et tõsta kogu selles meeleheite mustas augus esile ikkagi killuke valgust, habrast õrnust ja südametukset. Puhas kunst, nagu Von Krahlis juba ammu sätestatud.

Valus ülenenud armastus.

Mul ei ole ammu eesriide langemisel (antud juhul lammutamisel) füüsiliselt kõhe olnud. Valgeks läinud saali vaikuses võis kuulda ravimatus depressioonis ja armastuse puuduses rabelevate südamekeelte katkemist. Ma loodan, et see räsitud ja rapitud, ent siiski ilu ja armastust uskuv inimene, kes oma venitusarmidega hinge näidendilehtedele kildudeks kirjutas, sai läbi oma valiku mingil ärapidisel moel lunastatud ja päästetud. Puhtaks selle maailma saastast, millele ta lõpuni võõraks jäi. Tänu “Psühhoosile” sai igatahes puhastatud ka “Puhastatud”. Puhastustuld jätkus usutavasti ka publikule. Nüüd tahaks tegijatele korralikult aplodeerida, eile saalis kõrvetada saanuna oli veidi kummaline plaksutada.

2 thoughts on “Puhastav psühhoos

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s