Poliitkultuurist läbi usalduse, eetika ja tähenduse prisma

ERRi portaalis ilmunud artikli http://uudised.err.ee/index.php?06286417 esialgne, toimetamata ja pikem variant:

Ütlen kindluse huvides, et artikli pealkiri on eksitav: olude sunnil tuleb juttu hoopis poliitkultuuritusest. Miks üks noor, poliitikavaldkonnast pigem kauge inimene võtab sõna tänaseks kulunud teemal? Ma kirjutan, sest tänu oma tööle (autor töötab Eesti Noorteühenduste Liidus Varivalimiste projektis) olen kohanud Eesti noorte seas julget pealehakkamist, teotahet ja kõrget ideelendu. Tean, et kodanike hulgas on neid, kelles veel alles inimlikkusest lähtuvad põhimõtted, millest meie poliitkoorekiht kaugenenud on. Ma kirjutan, sest mina kodanikuna olen pettunud.

Ühiskonna aluseks on lisaks paljule muule ka ühised väärtused, teatav kirjutamata ja kirjutatud reeglite koodeks, millest kantud kollektiivne moraal ja eetika. Oma ametlikul kujul saab sellest seadusandlus, vabamas vormis on see viisakas ja arvestav suhtumine kaasinimestesse. Mis saab ühiskonnast, kus eetika ja elementaarne viisakus on jalge alla tallatud? Kus poliitiline vastutus mõistena kadumas? Eetikast on tänapäeval kombeks kombainiga üle sõita, olgu näiteks valimiskampaania, meediavaldkond või suhtlus valijaga. Ja selle kombainiga häid viljapäid ei lõigata. Puudus on väärikast ühiskondlikust arutelust, kus kodanikkond on võrdse partneri, mitte lambakarja rollis. Arusaamatu on ülalt alla vaatamise mentaliteet riigis, kus kehtib demokraatia, sõna, mis algupäraselt tähistab “rahva võimu”. Valija on ideaalis see, kes annab suuna, kes otsustab, ja mis elementaarne – valija on keegi, kellega arvestatakse ja kellest peetakse lugu. Tasakaaluka ja intelligentse, argumenteeritud debati asemele on tulnud ületrumpamisest ja mahategemisest lähtuv tegutsemine, kus nii poliitikute omavahelistes teledebattides kui üldsõnalises suhtumises rahvasse käitutakse lugupidamatult ja lahmitakse emotsioonide ajel. Otse-eetris kaasdebateerija või ajalehekülgedel tavainimeste solvamine on poliitiku puhul vähemalt minu isiklike eetikaparameetrite järgi absoluutselt vastuvõetamatu. Sellise käitumise suhtes peaks kehtima nulltolerants ja sahkerdamisele ja pettustele peaksid järgnema kindlakäelised õiguslikud sanktsioonid.

Sisu või õigemini selle puudumine on samuti suur murepunkt. Karjuv sisutus vaatab vastu valimisreklaamidelt, mis oma läbimõelduses jäävad alla enamikule toote- ja teenusereklaamidest ning mille puhul on vaikivaks kõikehaaravaks omaduseks kujunenud igavus ja ühetaolisus. Möönan, et valimisreklaamil on kindel formaat, kindlad aspektid, mida see peab katma, kuid loosungid võiksid ometi tähendada. Semiootikat õppinuna olen harjunud kõikjal tähendust nägema ja seda otsima. Inimesena otsin samuti sisu ja tähendust, nii raamatutes, kunstiteostes, inimsuhetes kui oma tegevuses. Minus ei tekita reaktsiooni loosungid, millesarnaseid võis näha üle-eelmistel valimistel, lihtsalt teistes värvides ega sõnumid, mis kantud terava vastandumise ja konkureeriva partei halba valgusse tirimisest. Teise näitamine kehvemana ei tee näitajat grammigi paremaks. Lisaks häirivad lubadused, mis kohalike omavalitsuste eel letti lükatakse, ent mille täitmiseks saadav raha ei ole isegi kohaliku omavalitsuse anda või lubadused, mis on juba eelnevalt kinnitatud ja lihtsalt mugaval ajal avalikkuses ära mainitud. Kulunud ja äraleierdatud, ometi nii hinnalised sõnad nagu “efektiivsus”, “tootlikkus”, “ressursid” on oma aja ära elanud, nad on tähendustühjad, kuna heidavad kõrvale inimese elukvaliteedi ja argipäevategelikkuse. Iga riigi baasressurss on ikkagi esmalt ja ainult inimene, kes seal elab. Sisu on oluline arutleva ühiskonna seisukohast tervikuna: oma argumentide esitamine põhjendatult, mitte ainult kuivadele faktidele, vaid oma intelligentsusele ja valdkonna tundmisele, tuginedes on see, mis loeb. Mina kodanikuna eelistan näha kandidaate, kelle sõnavõttudest peegeldub nende erudeeritus, analüüsivõime ja sisuka diskusiooni pidamise oskus. Numbreid ja statistikat oskab ette lugeda igaüks, poliitmaastikul tegutsemise kogemus ja sellest saadavad teadmised on aga see, mis kujundab poliitiku reaalse maine ja tema väärtuse antud valdkonnas.

Olen viimastel kuudel tõsiselt kaalunud jalgadega hääletamist valimaminekust loobumise näol ning sama juttu olen massiliselt kuulnud erinevate ealiste ja sotsiaalsete gruppide esindajatelt oma tutvusringkonnas. Põhjus on lihtne: olukorras, kus kõik suuremad poliitilised jõud ja parlamendierakonnad on moel või teisel jäänud vahele petuskeemidega, skandaalide ja kokkuvõtvalt lihtsalt JOKK-poliitikaga, ei näe tavaline kodanik enam potentsiaali ega valikuspektrit. Esindusdemokraatia puhul antava mandaadi sügavam tähendus kätkeb usaldust inimese vastu, keda valitakse. Usalduse kaudu langeb valitud esindajale suur vastutus. Kuna tajutakse, et erakondade esindajad ei ole oma ülesannete kõrgusel, minu jaoks – nad ei suuda kanda neile pandud ühiskondliku vastutuse koormat – on kadunud mu usaldus ja seeläbi võin oma hääle seekord andmata jätta. Oskamatus ja soovimatus valida viib ühiskonna laiaplaanilise kriisi lävele, mille valguses on poliitilised jõud sunnitud läbi viima korrektuure oma tegevusplaanides.

Eelnev on nending, ammuteada probleemide uuestiütlemine. Aga selleks, et midagi päriselt liikuma panna, on vaja lahendusi ja toimivad lahendused tulenevad süsteemi enese loogikast, sünnivad seespoolt. Lahendused Eestis peavad minu silmis tõusma eestimaalasest. Sellest inimesest, kes on valiku ees: minna Soome või rabada, et lõpetada äraaetud hobusena; maksta ära kommunaalid või osta süüa. Ma tahan elada oma kodumaal, ma tahan elada emakeelses kultuuriruumis, lugeda ja kirjutada selles rikkas keeles, tahan suhelda inimestega, kellega jagan ühist maailmamõistmist, ajalugu ja pärimust. Ma tahan elada kodumaal, kaotamata eneseväärikust ja tunnet, et mind ja mu panust väärtustatakse. Lõplikult välismaale parema elu peale minek oleks minu jaoks allaandmine.

Ainsa lahendusena näen kannapööret üldises mentaliteedis: kui harjumuspäraselt valitakse maailmavaadet, erakonda ja selle lubadusi, siis oleks ehk ratsionaalsem valida indiviidi. Inimest poliitikunahas, iseoma südametunnistuse häält kuulda võttes, otsides kandidaati, kellest pole veel kadunud inimlikud põhiväärtused. Selleks tuleb olla kursis ümbritsevaga, tuleb sukelduda paljude arvates räpasesse poliitmerre ja seal ujuma õppida. Mida haritum on valijaskond, seda keerulisem on teda ajupesta. Intelligentsed, analüüsivad ja oma arvamusega inimesed ei moodusta anonüümset lambakarja, kellele võimalik häbitult ülalt alla vaadata või keda hingepiinata jalge alla tallata. Kui kodanikud näevad endal vastutust, on nõus selle võtma, saama isiklikult asjatundjaks ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel, on võimalik süvendada ka meie väikses riigis osalusdemokraatiat. Seetõttu kutsungi üles iga Eesti inimest, olgu ta noor või vana, rääkigu mis keeles tahes, mõttega ühiskonnas osalema. Külastama näiteks Mõttetalgute, Rahvakogu ja Arvamusfestivali laadseid üritusi, kus on võimalik intelligentses keskkonnas üksteist mutta trampimata lahendusi leida. Ja ise mõelda, kaasa rääkida, koos olla. Kodanikualgatused, kogukonnaseltsid ja muud ettevõtmised demonstreerivad soovi midagi ise ära teha ja võimet panustada terve elukeskkonna loomisse. Varemgi on ühtekuuluvustunne ja aktiivsete mõtlevate inimeste koondumine Eestit edasi aidanud, küll konkreetse ja selgepiirilise vastandumise kaudu. Ehk aitab see ka juhul, kui kriis on vaikiv ja rahulolematus valitseb mitte väliste, vaid sisemiste jõudude suhtes? Võib-olla nii me jõuame ükskord aega, kus saame Eesti üle igas mõttes ja päriselt uhked olla, sest see on meie loodud, meie kujundatud. Praegu on paraku lihtsalt piinlik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s