Tantsukriitika võimalusi nu_dnc.txt seminari ja festivali Uus Tants valguses

Kaasaegse tantsu festivali Uus Tants raames leidis Haapsalus aset ka kolmepäevane tantsukriitika seminar alapealkirjaga “Re/viewing Dance”, kus kolmel päeval otsiti võimalikke lähenemisi tantsust kirjutamiseks, juhendajaks Norra teatrikriitik ja dramaturg Sidsel Pape.
Seminari korraldas Tartu Ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Loož koostöös Eesti Tantsukunstnike Liidu ja Põhja- ja Baltimaade tantsukunstike võrgustikuga kedja.

Seminarile olid kogunenud teatriteaduse üliõpilased Baltikumist ja Venemaalt, lisaks praktiseerivad tantsukriitikud Eestist. Küllaltki intensiivses tempos arutleti erinevate analüütiliste perspektiivide ja etenduse komponentide rakendamisest tantsuarvustuste kirjutamisel, mis andis osalejatele tõuke kirjutada ka teemadel, mida muidu nii intensiivselt tähele ei pane ega analüüsima harjunud pole. Intensiivne tempo tähendas, et kui hommikuti toimusid seminarid, kus Pape selgitas töötvõtteid ja pandi paika konkreetse päeva ülesanne, siis pärastlõunal ja õhtul vaadati etendusi ja work-in-progress’e, pärast mida tuli juba sama õhtu jooksul esitada nähtud vabalt valitud töö kohta ca leheküljeline tekst. Nagu vestlustest selgus, oli niivõrd kiiresti ja emotsiooni pealt kirjutamine paljude jaoks keeruline, nõudes suutlikkust kohe analüüsida, keskenduda, oma mõtteid koondamata ja läbi seedimata. Mõni osalenu tõi negatiivse küljena välja ka raskuse etendusi sajaprotsendiliselt kogeda ja vastu võtta, sest mõtted püsisid kindlalt juba analüüsi ja arvustuse kirjutamise rajal. Samas tunnistasid kõik, et vahetus ja etteantud raamides püsimine olid arendavad ja innustavad meetodid, aitamaks kirjutajal tekstiloome ja etenduste uusi külgi avastada.
Esimesel tööhommikul jagas Pape juhtnööre lavastuste üksikkomponentide vaatlemiseks ning täpsustas, millistest osadest koosneb asjatundlik ja kõike vajalikku kattev arvustus. Rõhk asetati aistingutele ja tajule, vaatajakogemusele saalis, mida iseloomustab kõrgenenud tähelepanu ja vastuvõtlikkus kõigi meelte sümbioosis. Lisaks kirjeldas Pape ka arvustuste tüpologiseerimisvõimalusi alustades traditsioonilise arvustusega ja lõpetades gerilja-kriitikaga otse teatriruumis ja etenduse ajal. Olulise momendina tõstis ta esile ka etenduse-vaataja suhtlust, seda, mil määral etendus üldse publikuga suhestub ja oma ideid kommunikeerib. Teise seminari teemaks oli vaatepunkt, mida rakendada etenduse vaatamisel, hiljem kirjutamisel, ning mis hõlmab variante soolisuse probleemistikust ja sotsio-poliitilisest raamistust keha kui meediumi teemani välja. Läbi käisid ka kultuuri- ja ühiskonnateooriates kasutusel olevad terminid ja mõisted nagu “habitus”, “duaalsus”, “dihhotoomia”, võimusuhete struktuur ja kultuuriline praktika. Kolmandal hommikul jõudis jutujärg kriitika funktsiooni ja rolli juurde kultuurimaastiku ja tantsumaailma seisukohast. Sidsel Pape rõhutas arvustuste võimalust anda tuleviku uurijatele pilt kindla perioodi etenduskunstist, mille puhul omandab erilise tähtsuse kirjelduse osakaal tekstis. Ajaloo ja info säilimise aspektist on oluline anda ülevaade liikumiskeelest, koreograafiast, kirjeldada kasutatud žestimustreid ja liikumise tonaalsust. Kriitik saab osundada ka aspektidele, mida autor ise teadlikult publikule ei manifesteeri. Üksteise töid lugedes ja kommenteerides jõuti puhtalt arvustuse kirjutamisest tõusvate küsimusteni nagu keelekasutus, teksti iseloom ja kriitiku tööprotsess.

Palju on räägitud kriitiku positsiooni vahendavast rollist, kus arvustuste kaudu pakub kriitik tavapublikule otsekui tõlget nähtud tööst või teosest. Siinkohal tuleks aga märkida, et igasugust kunstiteost defineerivaks jooneks on selle võime tekitada mitmekülgset interpretatsiooni: tantsuetenduse vastuvõtt on alati subjektiivne, kandes endas vaataja mälu, kultuuri- ja etenduskogemust, loetud tekste, unustada ei maksa ka maitseeelistust. Sellelt pinnalt tundub loogiline, et lisaks teatavale vahendatusele, avardab kriitik tõlgendusruumi, pakkudes välja mingeid assotsiatsioone ja konnotatsioone, mis temal etenduse pinnalt tekkisid. Tantsukriitiku positsioon võiks ideaalis paikneda vahendaja-tõlkija piiri peal, vältides sealjuures “õigeid”, ümberlükkamatuid sedastusi teose sõnumi koha pealt. Ja hõlmates eesmärki tõlkida liikumine ja koreograafia, tavamõistes tantsu puudumise korral teisedki märgisüsteemid, verbaalsesse vormi. Igal kunstivormil on oma väljakujunenud keel ja väljendusvahendite arsenal, kuid oskuskeelt ei saa vastuvõtjat arvestamata kasutada ning siin astubki mängu tantsukriitik, kes tõlgib keerukamat sorti erialakeele tavavaatajale mõistetavaks tekstiks.
Kuna kriitiku töövahendiks on sõna, on oluline tähelepanu pöörata viisile, kuidas tantsust kirjutada, kuidas panna kirja liigutust. Sealjuures määrab objekt ise tihti kirjelduskeele, st kunstiteos ärgitab teatud moel või teatud stiilis kirjutama, luues vastavuse teose ja retseptsiooni vahel. Kehalist meediumi aktiivselt kasutav etendus pakub võimalusi mängida pildiliste metafooride ja kujunditega, tuua oma kirjutisse rütm, mis sammub ühes taktis laval nähtud rütmidega. Kriitika on tekstina samamoodi looming – ei maksaks unustada, et heal tasemel kirjutatud arvustus on ise samamoodi elav ja hingav mehhanism. Lisaks tuleb hallata erialast sõnavara, nii tantsuteoreetilist kui, teose vaatlemiseks üldises plaanis, ka sotsiokultuurilise sfääri leksikat, kuna iga tantsuetendus paigutub teatud positsioonile kohalikus kunstisfääris, haakudes tihedalt ajalis-ruumilise, poliitilise ja sotsiaalse konteksti elementidega. Oluline on sisseelamisvõime – uurimisobjekti jaoks õige keele ja lähenemise leidmine, tähenduse genereerimise mehhanismi avastamine iga üksiku lavastuse või koreograafi(a) puhul. Tantsukriitika ülesandeks võiks lavastuse käsitlemisel seega olla ka konkreetse idee ära tabamine, millest teos algupäraselt välja on kasvanud.
Asjatundlik tantsukriitika pakub võimalust laiapinnalise diskussiooni tekkeks, elavdades autori suhet publikuga, tekitades dialoogilist suhtlust ja andes tagasisidet lavastuse loomisprotsessiga seotud inimestele. Samuti kindlustab see tantsu positsiooni kultuuris üleüldiselt, toob selle pildile, ärgitab sellest mõtlema ja õnnestunud juhul annab konstruktiivne tagasiside autorile võimaluse oma tööd ka kõrvalpilguga vaadata, näha kitsaskohti ja mõningaid detaile lihvida. Mõelda ka põletavale küsimusele: kuhu edasi? Teravapilgulise arvustaja puudumisel on oht käegalöömise mentaliteedile – “kuna keegi adekvaatselt ei kommenteeri ega dialoogi ei teki, võib latti langetada, saab vähesemaga ka läbi.” Publiku nõudmised võivad samamoodi langeda.
Kriitika ja vastuvõtu funktsiooni kultuuri enesekirjelduse kujunemisel on oma sõnavõttudes Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika põhimõtetele toetudes toonitanud Peeter Torop, tuues välja, et kultuurinähtuse või kunstiteksti eksisteerimine sõltub tõlgendustest, mis sellega kaasnevad. Objekt on tänu kirjeldusele tajutud objekt ning kriitik seob oma nägemuse kaudu uuritavat kultuuri terviksüsteemiga. Teose interpretatsiooni ja mõtestamise puudulikkuse puhul on oht uue teksti mittemärkamisele, avalikus plaanis libisetakse sellest lihtsalt üle ning lavastusest saab n-ö valge laik etenduskunsti kirjul kaardil. Ühe lavastuse retseptsiooni paljusus toob kaasa lootuse, et teose sisu kaetakse mitmetasandiliselt ja -külgselt, vastavalt sellele, kuivõrd erinevaid nüansse märkavad kriitikud. Arvustused annavad oma panuse kogu tantsudiskursuse üldisesse arengusse, sillutades iga kord teed uute ideede võrsumiseks. Kultuuri taastootmine põhinebki ühiskonna vastuvõtuprotsessil, sest uusi teoseid luuakse alati kultuurilise mälu ja varasemate teoste pinnalt ning kriitikute ja ajakirjanike võimuses on seega kaudsel moel kunsti kvaliteeti tõsta. Kommunikatsioon ei tohiks lõppeda vastuvõtjaga, vaid kultuuri sees edasi kestma.
On rõõm tõdeda, et kaasaegne tantsukunst on järjest rohkem kõlapinda saamas ja publikule lähemale jõudmas ning viimastel aastatel loodud tööde seas võib märgata niivõrd erinevaid teemapüstitusi ja stiililist lähenemist. Kirjusust ootaks ka kriitikalt: erinevad vaatepunktid, taustad või erialad aitavad ehk kaasa tantsu positsiooni tugevnemisele, külastatavuse suurenemisele, tantsu kui kunsti suuremale väärtustamisele kohalikul kultuurimaastikul. Lisaks teatriteoreetikutele või ajakirjanikele võiksid pastaka haarata ka tantsust huvitatud või sellega sügavalt kursis olevad antropoloogid, filosoofid, sotsioloogid, semiootikud, meediateoreetikud, seda enam, et lavastuste temaatiline ring ja kasutatavad tehnilised lahendused katavad niivõrd avarat pinnast. Rääkimine sõnades millestki, mida iseloomustab suhtlus esmalt kineetilisel, kehalisel ja visuaalsel tasandil, toob endaga kaasa tantsu kui kunsti arengu, tuues seda rohkemate inimesteni, vajadusel mõista ning tõlgendada aidates. Sisuline kriitika on kui abikäsi loojale, mis aitab reflekteerida, loodut teisest vaatepunktist tajuda, publikuga ühendada ning seeläbi kõrgemal tasandil sidusust tekitada. Jääb üksnes loota, et nu-dnc.txt seminari laadseid kokkusaamisi toimub tulevikus üha enam – tugev pinnas Baltikumi ja Põhjamaade ühise tantsukriitika võrgustiku loomiseks on kedja writing movement’i näol loodud. Hea tants väärib, et sellest kirjutataks argumenteeritult ja kaunis keeles.

One thought on “Tantsukriitika võimalusi nu_dnc.txt seminari ja festivali Uus Tants valguses

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s