Siis ei jää enam ühtegi orja, ei ühtegi orja, ei ühtegi-ühtegi peremeest

Von Krahli kõledas pööningukambris, kust mõni aeg tagasi tulid päevavalgele lapse luud, esietendus monolavastus nimega “Ori”, mille näitlejaks-lavastajaks Ivo Reinok ning kujundusliku ja visuaalse külje eest vastutavaks Jana Solom.

Külmetavi käsi mööda tundmatuid keerdkäigulisi treppe astudes tekkis kohe aimdus, et üsna pea näed kohaspetsiifilise teatri ehedat näidet. Kummargil, et mitte pead ära lüüa, ronis publik kitsastest treppidest aina ülespoole, kuniks hakkasid paistma küünlad, piletikontroll ja sissejuhatavad kujunduselemendid. Esimeseks üllatuseks ilutses  trepi kõrval seinal vanaaegne leinakapp, mis tüüpiline katoliiklikele maadele ning kuhu pannakse lahkunu pilt koos seda ümbritsevate mälestusemete ja põlevate küünaldega. Sedakorda oli mälestusaltarike täidetud elusa näitleja piltidega, mille seas võis silmata ka rokilegende ning Jeesuselegi vihjavat pildimaterjali. Edasi triivis publik juba täielikult koha eripäraga sobituva kujunduse laineharjal, mis rõhutas pööningu erakordsust ja ainulaadsust lava funktsiooni täitva ruumina. Ruumikujundus lõi edukalt õige atmosfääri, mõjudes kiiksuga koduse paigana: poolräämas diivan, kaltsuvaip ja televiisor olid, kuid oli ka sulanud küünaldega peegel, mis tekitas assotsiatsioone altariga ning reisikohvrid, mis viisid mõtted kellegi (koduvaldaja?) lahkumisele või mujal viibimisele. Kogu visuaalne külg oli autentne, toetades tugeva pinnasena lavastuse üldideed ja tonaalsust, huvitavalt ja ajuärgitavat dissonantsi tekitavana mõjus äärmuslikult naiseliku joone (pitskardinad, punased sametkangad, kuivanud roosid) miksimine lohaka ja robustsega nii mööbli kui tarbeasjade ja nõude osas. Hämar küünla- ja laternavalgus tekitas nii intiimsust kui viis tagasi aega, mil elekter oli veel tundmata kauge muusika.

Silma torkaski mängulisus visuaalses plaanis: mäng sümbolitega, vihjed ja vaikivad viited. Kastike surnu mälestamiseks, teler, mis pildi asemel hallikirjut sahinat kuvas ja seeläbi potentsiaalse massimeedia ajupesulaadse orjastamise küsimusi tekitas, kandsid endas jõulist sõnumit ning olid heas mõttes konksuga elemendid. Kolm kohvrit ning peegel küünaldega mõjusid minu jaoks leinaatmosfääri tekitavalt ning vihjasid, et ehk kujutati laval surnu elamist. Ning kui Ori ise Ivo Reinoki kehastuses pimedast urkast välja hiilis, veendusin idees, et peremees on siitilmast lahkunud, veelgi enam.

Seda, mida vaatajaile demonstreeriti, nimetas Kairi Kivirähk Müürilehe artiklis atmosfääriteatriks. Pärast etenduse lõppu nentisin vaikselt ja omaette, et tegu oli pigem šokiteatriga. Lubati juba alguses, et laval tehtav-nähtav ei sobi nõrganärvilistele, kõhedust lisas külm ja tuulest undav etenduspaik, teated väikelapse skeletist ning arvata võib, et suur osa pööningule tulnutest tulid oma mugavatest ja hubastest kodudest välja, nägemaks makstud raha eest midagi raputavat. Kindlasti oli vaatajate seas ka indiviide, kes peavad kaasaegset kunsti purkisittumiseks. On rõõm tõdeda, et antud lavastuses oli latt kõrgemale seatud – situti ämbrisse ja kusjuures publiku silme ja nina all (ja siinkohal ei oma vahet, kas sitt oli mängu või päris). Ei puudunud ka uri- ja onaneerimine ning kogu triangel kandis endas tuntavat rõveduse ja räiguse pitserit.

Samas, kas ei ole mõningad elu osad juba oma olemuselt tegelikult esteetilises mõttes rõvedad ja inetud? Ma usun, et inetusel on oma esteetika ja ma usun, et seda on tahtmise korral võimalik laval teistele näidata, nagu teleri vahendusel koju kätte tuua. Ma olen seda meelt, et kui rõveduse kokteili on segatud ka piisake ausust ja pärisust, sel on eesmärk ja sisu, ei saa seda enam puhtesteetilisest kaalutlusest vaadelda ega ebavajalikuks pidada/sõimata. “Ori” ei olnud tavamõistes puhas või kaunis, ent sõnum oli olemas ning see oli tõeline ja siiras. Füüsiliste piiride kompamisel, vaimselt tahtlikult noateral kõndides ja enda emotsionaalsel paljastusel on alati küljes omamoodi ilulipik, mis saab oma koloriidi erksuse just sisulisest poolest ja tahtest seda vildakat maailma uueks ja paremaks luua. Terav, kitsaskohtadele osutav inetus on hoolimata rõveduse oreoolist midagi aktsepteeritavat ja  igikollektiivselt arusaadavat.

Kogu selle ainult-tugevatele-soovitatav kihi all oli peidus ka haprusehetki, neid, kus näitleja koorib ise oma emotsioonidelt pealiskihid maha ning seisab vaataja ees alasti kogu oma tundlikkuses. Selline oli näiteks stseen, kus Ori pakkis ühest kohvrist välja peene pitsi ja volangidega naisekleidi, hoidis seda hellalt enda ligi, asetas diivanile, tõmbudes ise selle peale kerra, otsekui nurruv lähedust nooliv kass. Kuigi sellele järgnes küllaltki toores vahekorra imiteerimine kleiti riietatud poksikotiga, hakkasin mõtlema, kas orja peremees ei olnud äkki armastatud naine. Ning kas kleidi järele õhkamise alt ei kooru välja hoopis allnooti: me oleme oma tunnete orjad? Võimalik, et see sümboliseeris meile nii omast tunnetele allumist, armastuse ja läheduse mingil määral orjastavatesse kütketesse sukeldumist. Ning võib-olla oli mul õigus ning fiktsionaalne maailm oligi lahkunu kodu – ori jäänuk oma lagunenud suhte ja iseenda emotsioonide virvarri lõa otsas.

Samas tõmbas õige pea Reinok kleidi ise selga, võttes sihikule soolisuse ja identiteedi temaatika. Õõtsudes graatsiliselt, samas säilitades ikkagi teatavat lohakas-räpast hoiakut, liikus Reinok kleidis oma “toas” ringi, provotseerivalt publikult suitsu näkku puhudes ja põlvel istet võttes. Kogu tegevust saatev tekst eneseleidmise, oma soovide ja olemuse tundma õppimine, päriselt iseendaks saamine rock-muusika, queer’ide ja popkultuuri valguses andis pinnase, mille najal tõlgitseda seda kummalist, veidi hüpnootilist liikumist laval. Mil määral ja kes olla, miks üldse teravat piiri tõmmata, silte kleepida, kui me kõik oleme lõppeks inimesed? Ja sildid on konservidele. Kuna olen seoses erialaga ka kehalisuse, soolisuse ja seksuaalsuse teooriate ja probleemistikuga tuttav, tekkis minul paralleel transseksuaalide väljendusega eri kultuurides, olgu selleks siis waria‘d Kaug-Ida ja Kagu-Aasia aladel või nn kahehingelised (two-spirited) põlisameerika traditsioonilistes kogukondades. Stseen päädis pinges olekuga näitleja rabelemise ja mähkumisega end kinni hoidva keti keerdudesse, taamalt kajamas sõnad “let me out”. Üsnagi otsene vihjele tundele, mis tabab inimesi, kes tunnevad, et on vales kehas sündinud või kelle jaoks keha ei ole nende mugav ja omane paik ning kes oma mina ja sünnipärast olekut võõristavad ja valeks peavad.

Kett, mis hoidis Orja oma kütkeis oli tõeline, vastupidav ja metallist ning lisas lavastusse ehtsust, pannes Orja küll ähkima, küll lõõtsutama, isegi lämbuma. Taluvuspiiri kompamine oli siinkohal tooniandvaks momendiks, mis pakkus suurepärast vaheldust tavapärasele poolele teele minekuni, mida ma sageli laval kohtan. Külm temperatuur, ja ma mõtlen tõeliselt külm, suust tulev aur, käpikutes ja sallidesse mähitud vaatajaskond ning kontrastiks enamik ajast palja torsoga või üldse pesuväel ringi kooserdav näitleja, kelle kaelal äratuntavad punakaslillad muljumisjäljed, oli kogemisteater ja atmosfääriteater ja piiride peal tantsiv teater. Mulle meeldib, kui minnakse kunstilises soorituses lõpuni välja, andmata armu ei endale ega publikule, mulle meeldib, kui katsetatakse isiklikke piire, mulle meeldib kui teatrit tehakse ihu ja hingega, kui vaja, siis omaenda naha ja karvadega riskides. Mulle meeldib, kui kunstnik paneb end proovile, sest see on arengu tingimus ja tagatis.

Mulle meeldis antud lavastuse puhul ka liikumine. Selles ilmnes kehakontrollituse kõrge tase, filigraansus ja žestitäpsus isegi minimaalsete liigutuste puhul. Võtame Ivo Reinoki kõrge ja piitspeenikese kuju, graatsilise, kaslaslikult pinges ja heljuva liikumise, segame selle lohaka ja pohhuistliku lavalise olekuga ning tulemuseks on mitmekülgne ning nüansirikas liikumiskeel. Kehavaldamises oli näha butoh’ mõjusid: ilmne kontrollitus lihastes, plastika, kaalutletult ja läbimõeldult sooritatud, sisemiselt tasandilt impulsi saanud žestid, mida kahtlemata on mõjutanud Reinoki kaasalöömine lavastuses “Nibud ehk hetk me elude katkematus reas”, kus koreograafi, tantsija ja tantsuõpetajana lõi kaasa butoh-kunstnik Ken Mai. Keha, mille puhul kõik liigesed-lihased ja nende liikumine selgelt välja paistab,  tõi võimaliku teemana esile ka puhtalt somaatika ja liikumist kätkeva esteetika.

See võitlev ori keti otsas, röökiv, suitsetav, aeg-ajalt laamendav inimene oli ikkagi Ori ning see jäi läbivalt põhiliseks küsimuseks. Alguses kõlanud inglise keelne tekst sisuga “me ei tohiks olla egoistid, elada üksnes iseendale, vaid arvestama ka teisi”, tekitas esmase paradoksi: kuidas nii? Tehakse lavastust orjusest ja siis öeldakse, et ise olemine polegi õige. Lavastus oli tahtmistest. Himudest. Soovidest. Tunnetest, nende allasurumisest. Kõigi teiste käes oleva köie otsa seotusest. Orjusest. Aga mitte ainult. See oli lavastus puhastumisest, vabaduseotsingust, kerguse saavutamise vajadusest ja soovist hingata. Hingata, ilma, et metall lämmataks, nööriks kõri ja paneks taltuma. Tegu oli ühe näitleja isikliku rännakuga, aastate jooksul kogunenud taaga maharaputamisega. Kui inimene on loov natuur ja kui tal on vahendid, on tal ka võimalus oma isiklikke otsinguid kunstiliste võimalustega teistele näidata ja nuusutada anda. Kui hästi läheb, siis neid kuidagi mõjutada, ning minu meelest on selline nähe igati tervitatav. Lõpustseenis, kui võti oli leitud, kael ketist vabastatud, peegli ees olevad küünlad kustutatud, endale peeglist otsa vaadatud, jäi üle vaadata otsa veel publikule.  Kõndides pesuväel, hoides tasakaalu ristikujulistel pööningutaladel ja vaadates silma otsekui mingi Kristuse kujutis, kajasid õhus anonüümsete kõlarite lõppsõna: oluline on leida ja otsida ilu, kas siis läbi kunsti või mille iganes ning olla lihtsalt kena inimene, olla teiste vastu hea.

Aga ilma agata niisama lihtsalt ei pääse. Aga ongi parem, konksud on head ja tekitavad me hallides ajurakukestes mingitki prots(gr)essi. Olles võtme enda kätte saanud ja valmis end varmalt orjusest vabastama, nägin ma üürikeseks momendiks Orja silmis kõhklust. Kas inimene suudab elada ilma orjuseta? Teiste järgi käia on tihti lihtsam ja takistusteta tee, paraku jõuame me siis välja samuti üksnes sinna, kuhu teisedki. Inimene on harjumuse ori. Võib olla ka harjumuse olla ori. Võib-olla on ideaalses utoopias ainult valgustatud iseseisvad ja -mõtlevad inimesed ning ei ühtegi orja, ei ühtegi egoistlikku peremeest. Võib-olla on tuleviku lunastajad ainult ja esmalt iseenese päästjad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s