Ehtsusest ja südamelöökidest luules ja laval. NO99 “Iga eht südamelöök”

NO99 kogus oma uue lavastuse tarbeks raha Hooandja kaudu, sest prooviperioodis selgus tõsiasi: näitlejad peavad tõeliseks sisseelamiseks lahkuma kodumaalt, minema sinna, kus neid ümbritsevad vaid võõrad inimesed, kogema üksindust, eemalolekut kõigest ja kõigist. Aluseks võeti Juhan Liivi luule kogu selle terava ja kõrgustest süvikuisse kõikuva emotsioonispektriga.

Ma läksin seekord otsima midagi muud NO majast, kui ma viimastel aastatel näinud olen. Ma väsisin mingil hetkel moraliseerivast sõrmeviibutusest publiku suunas, emalik-isalikust sotsiaalkriitikast, mida saadab riiete seljastkoorimine ja pidev karjuv tekstiandmine. Tahtsin midagi muud, mitte teatraalsust, vaid teatrit selle ehedal kujul. Riideid võeti maha, aga pettuma ei pidanud, pigem vastupidi.

Mulle tundus pärast etenduse lõppu, et sellest lavastusest ei saa kirjutada tüüparvustuse malli järgides: ei saa välja tuua erinevate meediumite põhjendatud/põhjendamata kasutust, ei saa rääkida virtuoossest näitlejatehnikast, hästi läbimõeldud kujundusest ja muudest parameetritest, millega tavaliselt laval toimuvat kirjeldatakse. Mul on tunne, ja see tunne süveneb, et lavalelamist ei saa niimoodi kirjeldada. See tuleb endast vabalt ja voolavalt läbi lasta, otsekui luule, mis puudutab, jääb kajama mõttepudemetesse ja resoneerub su edaspidistes kogemustes ja varjutab hingetõmbeid. Mis ajas tiheneb inimeseks olemise kvintessentsiks. Ma olen harva näinud Eesti teatrilaval sellist pärisust, ehedust ja Elu ennast. Ma olen absoluutselt nõus NO99 dramaturgi, Eero Epneri väitega kavalehel, et teater ei peaks seadma latti elust kõrgemale. Teater peaks ammutama elu nagu hapnikku ja selle voogudesse peadpidi, ilma piirideta sukelduma.

“Emotsioonid koonduvad vahel kõikehõlmavateks selgusehetkedeks. Lumehelbeke langeb tasa, mets kohab, tumedalt, liiv on igav. On tunne, nagu oleks maailm su sisemonoloogi subtiitrid. Luule on selliste hetkede tihendus.” Luuletaja Liiv oli kõike muud kui igav, talle oli antud harvaesinev võime säärase täpsuse ja õige tunnetusega luua kujutlusi ümbritsevast ja seostada neid looja enda intensiivse, samas hapra tundlikkuse ja tajuvõimega. Võib-olla ilu ja kunst päästab, ma ei tea. Aga…luule on igatahes teatavat laadi äraminek, lahkumine tuimast ja ükskõiksest argisusest, mis ei paku piisaval hulgal stimulatsiooni või emotsiooni. Publik läheb tihti teatrisaali sedasama põgenemist otsima, olgu elu või iseenese eest, sest need metafoorid, mida seal serveeritakse, tabavad parimal juhul igapäeva selle koleduses või koletuses, võlus või kauniduses, või valus, langemata sealjuures argibanaalsuse karidele. Mingis mõttes võib nii teatrit kui luulet vaadelda intensiivseimate kunstivormidena, mis on jõulised oma hapruses, alati inimese vastuvõtlikkuse ja empaatiavõime pillikeeltel mängides, kus kunsti kohalolu on niivõrd tugev, et haarab lõpuni välja ja mähib oma ümberütlemiste või näkkulajatamiste kihtidesse.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis neid hetki, kus taban kurgupitsituse ja kõrinöörimistunde tõelusest, mis lavalt ja seal viibijaist saali paiskub, on viimasel ajal vähe olnud. Luulet lugedes tekib mingit sügavamat äratundmist palju tihemini, ootaks seda vähemalt sama tihti ka lavastustelt. “Iga eht südamelöök” lõi aga minu südamega ühte takti, näitlejate mäng oli ehtne, nende südamelöögid päris ning nii mõnegi puhul avastasin ma mõningaid külgi, mida polnud neil varem etendussituatsioonis märganud. Näitleja jaoks on iseenda mängimine võib-olla et üks keerukamaid asju, kuna peab balansseerima kuristiku kohal: olla ise vs mängida iset. Kuigi ma olen kursis erinevate näitlejatehnikatega, tean, et kõik on roll, sa ei saa olla sina ise ja nii edasi, tundus mulle, et seekord demonstreeriti mingit suuremat isiklikkust, langetati rohkem eesriiet iseendalt, oma päris minalt, inimeselt tavaelus oma hirmude ja soovide ja ihadega.

Ja siis see i-m-e-l-i-n-e sisseminek kuhugi ajaruumi välisesse maailma, mida nägi Liiv oma kujutlusis, ning mida üritas edasi anda oma luules. Algusstseen. Liivi luuletuste lugemine, ei, mitte lugemine, mitte rahvateatri stiilis etlemine, isegi mitte tüüpiline pähe õpitud teksti meisterlik esitamine. Rääkimine. Ma tean, et isegi kui kõik inimesed publiku seast ei näinud Liivi luulega maalitud pilte, siis näitlejatel oli ainult see silme ees, veel enam, sel momendil nad elasid selles maailmas, hingasid luuleridade hapnikku, peegeldasid seisundit, olles sillaks tänapäeva teatrisse emotsiooni otsima tulnud inimese ja ühe kirjandusgeeniuse omamoodi maailma vahel. Täiesti arusaamatu, kuidas mõned vaatajad tagareas sahistasid ja köhisid – ma ei julenud tol hetkel hingata, seegi tundus liialt vali.

Kas inimene ostab pileti ja võtab pimendatud saalis paariks tunniks istet seepärast, et ta otsib midagi realses maailmas kadunut, ammukaotatut? Kas me oma suhtlemises oleme ühel saatuslikul hetkel lasknud lahti tõelisest kontaktist, sellest kõigest, mis ühendab, et me peame ehtsust otsima kohast, kus idee ja teooria järgi pole miski päris, kõik üksnes teesklus? Mul on aeg-ajalt enda ümber vaadates hirm, et siirus, ausus ja intensiivsus on inimestest ja elust õnnetul kombel välja imetud. Ainult üksikud helged hetked, ülejäänu on hall ja kõle, maitsetu ilma näota linn, kust viimse raasuni minema pühitud see, mis kunagi oli ja tähendas. Ja et ma elan oma elu uneskõndijate, tuimade kehade rägastikus. Juhan Liiv kirjutas viimsetest inimestest. Vara kirjutas. Aga tüüpsituatsioonid kipuvad ajastute vahel rändama. Sinna südamikku sihtis ka NO99 lavastuse teravaim nool. Pärismaalased kasutasid jahipidamises tehnikat, mille puhul immutati ja määriti nooleotsad tuimestavate ainetega kokku, et saak ei saaks põgeneda, kaotaks jõu. Kunst võiks sihtida ja peakski hoopis seda tuimust oma täies elujõus kontsentreeritud teravikuga.

Etenduses oli mitmeid sõna otseses tähenduses kauneid stseene, visuaalses aspektis, alustades Raudsepa meditatiivselt üksildase tantsuga seina suunas, lõpetades noastseeniga Mirtel Pohla ja Risto Kübara esituses, kus näidati helitult, puhta liikumisega habrast piiri läheduse ja hoolivuse ning võimaliku puruksrebimise vahel. Eheda kontakti varjudes hiilib inimhävituse hind. Katsu siis väriseva käega seda lähedust hoida ja süvendada, kui giljotiin kaela kohal kõlgub.

NO-le omaselt pakuti sekka ka naljaprismat ja huumorihetki, aga minu arvates väärib sügavat austust oskus jätta sellest kõigest läbikumavaks allhoovuseks siiski need suuremad teemad. Mingid elemendid ja võtted viia absurdi ja naeruväärsusse, aga siis järsku, vaheda lõikega tuua publik tagasi sisulisse sügavusse, lavastajad ja trupp valdab viimatimainitut oskuslikul moel.

Sellest heas mõttes skisofreenilisest lavastusest paistis läbi hulluse ja geeniuse õhkõrn piir.  Vahel on see piir üldse küsitav. Kas on tüüpiline pidada hullumeelseks inimest, kelle tundeskaala otsad asuvad kaugemates äärmustes kui keskmisel pintsaklipslasel? Kunstnik, veel enam loov geenius on kahtlemata õrn inimhing, kes vahest põgenebki oma loodud loomeilma ilmetu argisuse eest, kuna ta vastuvõtlikkuse määr on ebatavaliselt kõrge ja siseilm hullumiseni tundlik. Loomise seisund ise on juba nagu afekt. Tõmmata piiri normaalsuse ja hullumeelsuse vahel oleks tegelikult oma subjektiivsuses ise hullumeelsus. Lavaline skisofreenia demonstreeris tavaliste nüüdisaja teatri vahenditega elu. Seda, kuidas asjad siin ilmas tegelikult käivad. On lausa naljakas, kuidas naljaga saab portreteerida eksistentsialistlikke küsimusi, millele ühest vastust pole. Ning kuidas absurd toob sind lähemale su enda elu absurdile, ent samas tõelistele tunnetele. Suhetele inimeste vahel. “All the world’s a stage and all the men and women merely players”. Shakespeare. Kuivõrd ma ka vanameistrit ei austaks, ei ole elu tegelikult teater, elu on hullumise ja plahvatuse vahepealsed õnne- ja õnnetusehetked kogu oma segipaisatuses ja pärisuses. Elu peitub igas ehtsas südametukses. Minus, sinus ka, armas lugeja. Näitlejates, luuletajates. Isegi hulludes.

Lõpliku tõdemusena: mul on tohutult hea meel, et juba oma olemuses teeseldud kunstivorm nimega teater, suudab olla veel tõeliselt päris kohas ja ajal, kus ripub ähvardava noana pea kohal õhus küsimus: ons miski enam eht. Kummardus tegijatele, siiras, ja ma loodan, ehe, tänutunne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s