Kirju ja vahetu kompott Eesti asja – made in Estonia maraton 2013

16. märtsil kogunesid esinejad ja huvilised taaskord Kanuti Gildi SAALi, et startida tunde kestval etenduskunstide maratonil. Seekord andsid tooni huumor ja sotsiaalkriitika, löövad/loovad lahendused ning väga kirjus kogumis paistsid silma nii professionaalsel tasemel teatrikunstiga tegelejad kui värsked tuuled lavalaudadel.

Alates 2006. aastast on Kanuti Gildi SAAL kevaditi pakkunud soovijaile võimalust oma ruumides lühivorme esitada, tekitades tänu sellele Pikal tänaval üheks õhtuks vaba platvormi ideedevahetuseks ja etenduskunsti maastiku elavdamiseks. Maratoni ilmestabki eelkõige loomevabadus ja mõnus kodune õhkkond, kus esitatava tase küll kõigub, mis formaati ja tingimusi arvestades on loogiline nähe, ent kus piir publiku ja kunstnike vahel jõulisemalt või tagasihoidlikumalt lammutatakse.
Õhtu on pikk, vahepeal saab vahetada muljeid, autorid-esitajad ise muutuvad osaks publikust ja saavad vahetu kontakti teiste töödega – mõne tunni jooksul tekib üliaktiivne ja loovusest pulbitsev interaktsioon, kus võib täiendada isiklikku ideedepagasit või teha korrektiive või järeldusi oma mõtlemises nüüdisaja etenduskunstist. Eesmärk ja tulemus on ühtviisi vabadus, panustamine ehtsasse Eesti asja, mida luuakse igal ajahetkel uuesti, mis sünnib autorite peades, formuleerub laval ja lisab varjundeid värviküllasesse läbilõikesse omamaisest performance’ist.
Küllaltki ulatuslik kõikumine käsitletavates teemades ja teostuslikus kvaliteedis on loomulik, sest ka esinejate nimekirjas võib näha pikka rida nimesid professionaalidest lavadebütantideni välja. Samuti seab lühivorm oma pikkusest tulenevalt mõningad tingimused, mille täitmine osadel esinejatel paremini välja kukub. Ülesastumise puhul, mille pikkus jääb 10 minuti piiridesse, on vaat et kõige olulisem mõelda välja konkreetne ja sama selgelt ka vaatajateni jõudev kontseptsioon, samuti on tähtis intensiivsus. Etendus võiks olla kui kinnastatud löögirusikas, mis tuleb, teeb ja jääb meelde selles tohutus virvarris ja meenub eredama hetkena veel ka siis, kui kell ligineb keskööle ja üle 20 erineva töö juba seljataga. Seekord oli õnnestunud teostusega häid ideid üsna mitu, oli ka paraku etendusi, mille puhul tekkis tunne, et oleks võinud veel ilma publiku osaluseta jõudu koguda ja asja lihvida.

Nähtu eredama osa esindajatena tooksin välja eelkõige tööd, mis lisaks läbimõeldud teostusele pakkusid ka mõtteainet koos nauditava irooniamaiguga: Sandra Jõgeva “Poliitiline karjäär”, Oksana Tralla, Flo Kasearu, Marianne Männi, Margit Säde, Riina Maidre, Veronika Vallimäe ja Anneli Pilpak “Bänd”, Evi Pärn, Aleksandr Hobotov ja Mart Vainre “Legitiimsus, eks?” ning Mihkel Ilus ja Riina Maidre “Kuningas Kanut IV ja Martin Luther”. Kõigis neis oli olemas tugev idee, mis arusaadavalt ja ilmekalt vastuvõtjani edastati, kasutatud oli vajadusel toestavaid meediume nagu video või heli ning põhjendatuna mõjus ajakasutuski.
Jõgeva esitas ausa ja koomilise portree kohaliku poliitika asjaajamistest, avalike kampaaniate naeruväärsusest ning liikmete värbamisest. Nähtud videoklipp kaubanduskeskuses naistevastase vägivalla tantsuaktsioonis osalejaist mõjus lausa tragikoomilisena, arvestades erakondade trafaretseid püüdlusi endale iga hinna eest tähelepanu osta. Kokkulepped stiilis “tule osale üllas ettevõtmises” lõppevad varem või hiljem kutsega liituda erakonnaga ja väikse vihjega, et küll siis õige pea riigikokku parema elu peale ja haljale oksale saab. Jõgeva demonstreeris suurepärasel viisil poliitika halja oksa haprust ja oma poliitilise “karjääri” esimesi samme, mida antud kontekstis saatis Mpubliku rõkkav naer. Olukord reaalelus on aga kurb ja tõsi – esituse tutvustamine stand-up tragöödiana oli igati õigustatud.
Ühistöös valminud etendus “Bänd” püstitas küsimuse lapseootel või äsjasünnitanud emade osalusest ühiskondlikus elus ja igapäevastes tegemistes. Laval tehtu mõjus nagu irooniast läbiimbunud beebikoolina, kus emad püüdlikult hääleharjutusi tegid, samal ajal mudilased lavakardinate vahele peitu pugemas. On ühiskonna silmis võimalik ja aktsepteeritud n-ö kiire tagasitulek? kas emad peaksid aja rahulikult maha võtma, selmet pea otse pärast sünnitust hambad ristis taas tööle ja tegevusse tormata? – olid mõtted, mis laulutunni meloodiaid saatma jäid.
“Legitiimsus, eks?” oli lihtne ent mõjusa teostusega satiir riigiettevõtete või erasektori juhtide rahast täispumbatud elumulli pihta. Evi Pärn, kes eheda pintsaklipslase kombel pompöösse laua taga istudes ja lulli lüües häälekalt süüa-juua nõudis ja linnupoja kombel suu ammuli kelneritest alluvate toodud paremaid palu sisse ahmis, pakkus ilma vinti üle keeramata illustratiivse pildi juhtivkohtadel olijate elust. Taustaks projitseeriti tõusvas joones vastavate ametipostide täitjate nimesid koos nende sissetulekuga, finaaliks 7000-8000 euro piirimaile jäävad palganumbrid. Lööv ja mõjus lajatus aktuaalse murepunkti pihta.
Vaimulikuks ja kuningaks kehastunud Riina Maidre ja Mihkel Ilus pidasid rahuliku dialoogi vormis eneseironiseerimise piiri kombates ning kunsti ja võimu vahekorrale tähelepanu osutades maha humoorika vestluse “Kuningas Kanut IV ja Martin Luther”. Siingi ilmnes tendents läbi naljaprisma nii mõnigi oluline kitsaskoht päevavalgele tuua. Mungaks või kuningaks riietunud kunstnik, kes laval lausub sõnu stiilis “kui ma oleksin kunstnik, siis ma arvaksin, et mul on raskem elu kui teistel” tekitas kahtlemata huvitava metatasandi, tõustes antud etendussituatsiooni ülesele kõrgusele ja tekitades tunde, et seda dialoogi võiks kuulata pikemaski vormis. Arvestades seisukohta, et teatavat laadi reformatsioon kuluks võimu ja kultuuri suhtele ära küll ning küsimusi kultuuri juurde loovate inimeste elu-olu kohta on uuritud ja puuritud läbi aegade, tekitades kollektiivses teadvuses kujundeid küll nälgivast luuletajast, küll pööningukorterist külmetavast kunstnikust.
Kui eelnevalt mainitud tööd rõhusid ideele, torkas silma ka ülesastumisi, mis üllatasid positiivselt oma nauditava visuaalse küljega. Karoline Suhhov ja Katrin Kreutzberg demonstreerisid duona õhtu kõige tantsulisemat tööd “KAT ja KAR teevad”, mida iseloomustasid plastiline ja viimistletud liikumiskeel, lõpuni väljaarendatud koreograafilised lahendused ning nauditav kontrast ja peegeldusefekt kahe keha sümbioosis. Muusika Chromaticsilt ning hea valguslahendus lisasid ka meditatiivse aspekti ning varbaga veiniklaasi tõstmine tõi mikstuuri juurde kergelt muigava huumorinoodi. Oleks tahtnud isegi veiniklaasi tõsta ja autoritega kokku lüüa – aplaus, tehtud, teie terviseks ja aitäh, et ei seatud eesmärgiks üle oma varju astumist.
Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia eriala lõpetanutest koosenv BOX RM lõi saalis kollaaži kohapeal sooritatud liikumisest ja Pärnu mudaravila varemetes aastaid tagasi tehtud tantsuperformance’i videosalvestisest. Õhtu teine tantsumeediumil põhiev töö, mis sooritatud ka professionaalselt ja kontseptsioonitundliku tervikuna. Viktoriaanlikud kostüümid ja omaaegseid seltskonnatantse kujutav paroodiamoment algusosas tõi igatahes naeratuse näole ning videoklipis nähtud etendus viis publiku edukalt hoopis võõra ilmega ruumi, luues aja- ja ruumivälisust ning tuues kaasa tervitatavat dünaamikat muidu valdavalt kohapõhiste ja siin-praegu etenduste reas.
Kogemuslikus plaanis tekitas publikus teravaimat reaktsiooni ja saalis omaäraseima atmosfääri Hannes Aasametsa ja Mihkel Maripuu “Full color realistic target”, kus täielikus pimeduses hakkasid noormehed lae alla kinnitatud kiikedel äkitselt üle saali ja istmeridade täie hooga kiikuma, pannes nii mõnedki ahhetama või ehmatusest karjatama. Kui lisati veel strobovalgustus ja helitaust, oli etenduse sisseminek täielik ja viis minutit kestnud rütmiline kiikumine hakkas juba transitaolist seisundit esile kutsuma. Säärane raputus ja niivõrd võimsa energiaga laetud esitus kulus marjaks ära ja enamgi veel – tekitas paljudes siirast vaimustust ja üllatust, kuidas niivõrd lihtsast ideest on võimalik tingimuste ja tehnikalahenduste ärakasutamisel saada tugev annus head performance’it.
Märkimist väärib veel Kaarel Nõmmiku aus ja ehe monoloog “Fopaa ehk mõningaid mõtteid eluolust” elust ja inimestest, taas iroonilis-koomiline ristpiste nähtustesse, mis moel või teisel mõjutavad meid kõiki. Jutt, mis puutus alkoholismi ja elupõletavatesse eluviisidesse, oli huvitavaks võrdluseks mitmele etendusele, kus laval pudeleid avati, joodi või publikut šampusega pritsiti ning oma ilustamata pärisuses mõtlema-naerma-pead vangutama pani.
Von Krahli “Algupärand” heitis paroodiavõtmes kinda meie kultuuri alustekstidele ning segas nopped Vilde, Tammsaare ja teiste monumentkirjanike loomest kokku ehteestlasliku huumoritunnetusega. Ehe näide heas mõttes efektide ja kaunistustega koormamata etendusest, kus kõik läbi mõeldud, idee suudetakse viia vastuvõtjani ning pole vaja laskuda äärmuseni viidud kontseptuaalperformance’i rajale, mis ei pruugi publikuni jõudagi.

Meeleolud maratonilt olid värvilised ja kirjud: palju oli mängitud absurdi piiriga, kohtas sotsiaalkriitikat ja vahetult siirast koomikat, mistõttu segati SAALis kokku üks õige Eesti kompott kohalikest toorainetest. Etendused katsid kogu meediumiteskaalat, kasutades ära video, helikujunduse, tantsu märgisüsteemid ja puistades siia-sinna ka puhast minimalistlikku monoloogi ja piirideta kontakti publikuga. Meediumitevahelisus ja mäng ruumi ja tehnikavõimalustega lisasid põnevaid lahendusi ja dimensioone.Nii mõnelgi juhul oli idee ja sõnum kandikul ette toodud, vastukaaluks leidus ka kunsti kunsti pärast. Siiski oleks eelistanud paljude lühivormide puhul saada kätte tugevam ja läbimõeldum kontseptsioon, mis veel hiljemgi arutlema paneks. Kogu maratoni siht ja suund on aga tekitada vaba pinnas kunstiidude võrsumiseks ning see oli kahtlemata õnnestunud. Niivõrd pika etendusõhtu jooksul lammutati fiktsionaalne sein looja ja publiku vahel lõpuni maha ning kulutatud ajast jäi meelde kajama väärt noppeid, suurepärane inspireeriv atmosfäär ja sihipäraselt veedetud tunnid Pikal tänaval. Tasus finišeerida ja järgmise ühismaratonini!

2 thoughts on “Kirju ja vahetu kompott Eesti asja – made in Estonia maraton 2013

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s