Puhas keha, sõnumitega

Näitus “InkSide-out” on Ungari Instituudis avatud 28. märtsini.

Rita Miklàni fotonäitus “InkSide-outtoob vaatajate ette tätoveeritud naised, lootuses heita valgust naise sügavamale tähendusele tätoveeringu all. Naisele tätoveeringute stereotüüpides. Eriti naisele. Ilusale, tugevale, alasti naisele. Ilma näitemänguta, ilma maskideta, ainult nemad. Paljastades oma tõde1.

Näituse autor on enda sõnul tätoveeringutest huvitunud juba lapsepõlvest peale ning ta enda nahk on samuti kahe pildiga kaunistatud. Kaks aastat Helsingis elanud ungarlanna käsitles tätoveeringute represetatsiooni massimeedias ka oma ülikooli lõputöös ning on näituse koostanud spetsiaalselt Ungari Instituudile, olles valinud modellid erineva kultuurilise taustaga naiste seast.

Tätoveeringu näol on tegemist pika ajalooga kehamuutmistehnikaga, millega eri kultuurides ja eri aegadel kaasnenud mitmed sümboltähendused ja -väärtused. Euroopasse jõudis see traditsioon algselt meresõitjate kaudu, kes nägid tätoveeringuid Polüneesia rahvaste ja teiste põliskultuuride esindajate nahal. Traditsiooniliste kultuuride puhul on tätoveeringute, nagu ka augustamiste, maalingute või armistamise funktsiooniks olnud eelkõige kuuluvusele viitamine: konkreetsed märgid on tähistanud hõimu kuulumist, kogukonnasisest staatust ning kuulunud olulise osana initsiatsiooniriituste juurde. Läänes leidis aset tätoveerimiskunsti muutumine sotsiokultuurilises plaanis, kuna algsetele tähendustele lisandusid juba varjatud, kindlaid ameteid (sõdur, meremees) või positsiooni (vang, prostituut) kujutavad tätoveeringud, mille kaudu kujunesid välja tugevad negatiivsed kõrvalseosed. 20. sajandil muutusid tätoveeringud aegamisi igapäeva ja tavakultuuri osaks. Järgnes samm edasi – kõrgklassi naised hakkasid end tätoveerima ning seda ka fotodel ja piltidel demonstreerima. Tätoveering ei omanud enam negatiivset konnotatsiooni, vaid selle ülesandeks oli nahka ja ihu kaunistada.

1960. aastate popkultuuriga kaasnes ka subkultuuride kujunemine ja väljendumine riietusstiili või soovi korral neetide-tätoveeringutega. Kui kehamuutmistehnika läheb massidesse, võtab selle kiiresti üle mõni subkultuur, mis asetuks otsekui järgmisele taseme, muutes kas laadi või teostusviisi ning tekitades seeläbi vastanduse massikultuurile. Traditsioonilised kehamuutmistehnikad on sirutanud oma haarde paljudesse maailmanurkadesse, samas irdunud traditsioonilisest tähendusväljast ja kasutusest. Tätoveeringuid on antud kontekstis võimalik vaadelda subkultuuriliste markeritena, mis viitavad indiviidi vastandumisele enamuse väärtushinnagutele. Et viimastel kümnenditel on visuaalse info osakaal ja tähtsus märgatavalt suurenenud, omab senisest olulisemat tähendust ka keha ja viisid, kuidas nahka või kudesid modiftseerida. Kehast on praeguseks saanud minapildi väljendaja, visuaalse identiteedi kandja ja kommunikatsioonivahend.

Näitusel “InkSide-out” olid modellid piltidele püütud klassikalistes aktipoosides. Paljude keha katsid lisaks tätoveeringutele ka arvukad needid, viimane toetab tendentsi, mille alusel eelistatakse tihti erinevaid kehatehnikaid kombineerida. Kunstnik pidas vajalikuks rõhutada, et kuigi tegu on tüüpiliste aktifotodega, on ta üritanud vältida tugevat erootilisust, mis iseloomustab näiteks pin-up stiilis fotosid, mida paljud siiani tätoveeritud naisekuju etaloniks peavad. Taolisi fotosid võib tavaliselt vaadelda male-gaze‘ilikust vaatepunktist tehtuna, kuna representeerivad aktikujutist kui seksuaalse tähendusega laetud objekti. Kuna antud näituse puhul on tegemist naiskunstniku fotodega, ei peegeldu töödest tõepoolest erootikataotlust, vaid pigem soovi portreerida naiste isiksust ja vihjata sõnumitele tätoveeringute taga. Näitusel demonstreerib Miklàn naisi nii, nagu nad on, üritades murda stereotüüpe ning tuues publikuni võimalikult kirju kultuuritaustaga inimesi, keda ühendab üks joon – kõik on lasknud oma nahka jäädavalt mõne isikliku tähendusega pildi või fraasiga kaunistada.

Valdav osa modellidest oli läinud pigem klišeelikku teed, lastes endale tätoveerida laialdaselt kasutuselolevaid loodusmotiive nagu lilleõisi (“Lotus”) või putukaid (“The Bee Queen”). Mitmel fotol oli kujutatud ka tuntud või vähemtuntud fraase (“Somewhere something incredible is waiting to be known”2) ning sekka oli sattunud ka teiste kunstnike loomingu kujutamist oma nahal (“Hommage à Dali”). Leidus ka üksikuid traditsioonilisi sümboleid, nagu näiteks töös “Mandala”. Valik tundus olevat täiesti subjektiivne, ilma kindla temaatilise liini või kontseptuaalse ideeta. Kunstniku sõnul olid jäädvustatud tätoveeringud pildistatavate endi jaoks sügava tähendusega ja seotud isikliku eluga. Vaatajana oleksin eelistanud, kui iga pildi või modelli juurde oleks lisatud kokkuvõtvas vormis tekstikatke tätoveeringu tähenduse kohta, sest praegusel kujul mõjusid pildid lihtsalt käputäie erinevate ühte saali kokku toodud leidudena, millel puudub selle kandjast tulenev kontekst, seega ka läbiv sõnum. Samuti olid tätoveeringud selgelt erineva kunstilise tasemega ja erinevate meistrite käe alt tulnud.

Fotod mõjusid samas ühtlaselt ja stiili poolest ei eristunud ükski töö. Värvigamma oli soe, rõhudes iga modelli isiklikule sidemele oma nahakaunistustega, otsekui oleksid modellid tabatud üksindushetkel intiimse atmosfääriga ruumis. Fotode puhul oleks autorilt oodanud mingit konkreetsemat suunitlust, samuti mingit omanäolist nüanssi kas modellide poosides või pildistamistehnikas, mis lisanuks näpuotsatäie kunstilisust: pildid olid säärasena lihtsalt konstateeringud, justnagu igapäevaelust välja rebitud ja saali vaatamiseks välja pandud pudemed. Sellest tulenevalt tõusis teravamalt esile näituse taga asuv teoreetiline pool, feminismi ja naise kujutamise temaatika ning tätoveering kultuurinähtusena, lämmatades näitusel fotod kui taiesed. Ka instituudi valgete seintega, steriilse atmosfääriga mõjuv saal ei toetanud üldist kontseptsiooni, mis nõudnuks ehk tumedamat, salapärasemat fooni, et lasta publiku mõtetel naisekeha ja naiseks olemise teedel rännata.

Galeriis jalutades jäi silma seos vastanduva isepäisuse ja kehakaunistamise vahel, eelmise sajandi keskpaigas võib-olla teravamalt just subkultuurilises kontekstis esile kerkinud, ent viimasel paaril kümnendil saanud osaks ka feministlikust diskursusest. Mõne modelli tätoveeringuks olid statemendid või kujutised, mille eesmärk väljendada teatavat mässumeelsust ja vastuhakku, jõulist naiselikku eneseteadlikkust, nagu tätoveeringu “I will survive against the will of my twisted folk” puhul või fotol pealkirjaga “Rebel’s Way”.

Tänapäeva massikultuuris võib täheldada tendentsi, kus keha modifitseerimine ja sellega manipuleerimine on saanud põhivoolust eristumise ja distantseerumise sümbolväärtuse. Mingis mõttes on rohkearvuliste kehakaunistustega naised kahtlemata enesekindlad ja tunnevad end oma nahas mugavalt, kuna julgevad klassikalistest raamidest välja astuda. Samas tuleb tõdeda, et tätoveeritud naiste hulk kasvab jõudsalt: paljude avamisele tulnud naiste särgikaelusest või varrukast paistis mõni pilt, mida jäädvustasid oma kaameratega ka avamisel viibinud fotograafid. Näitusel vaatajaile demonstreeritud naiste nägudest peegeldus sügav rahulolu oma kehaga. Ilma soovita olla keegi teine, ilma soovita mahtuda kultuuris kehtestatud (võlts)ideaalide raamesse. Naised oma nahas, oma lugudega, mis peidetud tindipiltide sügavatesse kihtidesse.

1Tutvustav tekst näituse kohta Ungari Instituudi kodulehelt http://tallinn.balassiintezet.hu/index.php/et/fotonaeitus-inkside-out

2Tsitaat on omistatud Carl Saganile

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s