Inimkatsed tõelaboris

26. veebruaril esietendus Kanuti Gildi SAALis tantsulavastus “ZUGA teab tõde”, kus viis autorit otsisid loomeprotsessist seda miskit, mis ühendab, koostegemist kõigi selle varjunditega, võttes luubi alla pigem liikumise kui tunded.

ZUGA ühendatud tantsijad on tantsukollektiiv, mis loodi 11 aastat tagasi Tiina Mölderi, Kaja Kannu ja Jarmo Karingu poolt. Aastate jooksul on esinetud erinevais kooslustes ja tehtud mitmeid põnevaid töid. Nagu lavastuse tutvustusest lugeda võib, armastab ZUGA protsessi ning toob protsessi ka etendusele kaasa. Tegevusaastate jooksul on pälvitud mitmeid auhindu teatri- ja tantsuorganisatsioonidelt. Seekord olid laval Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas, Karl Saks ja Tiina Mölder.

Ajendatuna pealkirjast olgu kohe öeldud, et iga inimese tõlgendus on subjektiivne ja ainult tema ise kannab vastutust oma mõtete eest. Nii ei paku see kirjatükk ühte õiget lavastuse interpretatsiooniviisi, veel vähem ühte lavastuse tõde. Nii palju, kui on tõdesid, on ka tõlgendusvõimalusi. Neid saab üksnes otsida.

Lavale oli toodud mitu meediumit, osalt tulenevalt ka kunstnik Liina Keevalliku nägemusest, mille põhjal olid saali seinad kaetud kiledega ning publiku vastasolev sein filmilindi ribaks muutunud. Viimasele projitseeriti slaide kriipsujukude ja skeemidega, mis kujutasid endast kohati lavategevuse ja -liikumise mudelit, kuid toetasid illustratsioonidega ka alguses kõlanud lugu kasesõidust. Filmiriba näol loodi saali nagu eraldatud katseline ruum, kus uuriti inimest, tema lähedusvajadust ja kontaktiloomisvõimet. Kostüümi osas toetas kunstniku nägemus üldist suunda: alguses tantsijaid katnud paksud vammused ja kasukad heideti aegamööda seljast, püstitades küsimuse sellest, kas külmas keskkonnas on inimlik lähedusevajadus suurem. Kiledega piiratud alal demonstreeriti üksteise järel eri iseloomuga lähedust ning kokkupõrkeid, mille tonaalsuseskaala oli lai, ulatudes õrnusest jõulise vägivallani välja.
Koreograafias portreteeriti just läheduse füüsilist aspekti – me ei saa näha teise inimese, ammugi veel autori, mõttemaailma, ent võime tabada üksikuid momente kehade omavahelisest interaktsioonist laval. Erineva liikumiskeele ja koreograafilise käekirjaga kunstnikud kujutasid seiku kontaktiotsingust, pidevalt üksteise kehadega manipuleerides. Kõik olid kõigi lükata-tõmmata, visata-tõugata, märkasin tantsijate käevartel sinikaid tõenäoliselt prooviperioodist ja möödunud esietendusest, mis lubas aimata, et tegevus polnud teeseldud, publikule sobivamas pehmes kastmes serveeritud, vaid igal žestil oli taga reaalne jõud ja laval näidatud liikumine kõrge intensiivsusega sooritatud. Vägivallast jäi mulje, et üksteisest ei hoolitud ega hoitud, aga…kas pole vägivald samuti omal veidral kombel mitte läheduse märk? Puudutuse iseloom on erinev, ent eesmärk sama: leida kontakt teise inimesega, manipuleerida oma kehaga mingil määral teist. Niisiis võib vägivalda vaadelda kui teisele kehale keskendumise akti, tähelepanu pööramist kellelegi teisele, äraspidist hoolimist.
Põhiliseks liikumismotiiviks etenduse vältel oli vaheldumine: kõik otsisid omavahel kontakti ja silmsidet, neid takistasid ülejäänud lõppematu ringina. Keegi tabas kellegi pilgu, siis juba tõmbas kolmas esimese eest või lükkas ta kõrvale ja stseen jätkus juba uute osalistega kiirenevas tempos.
Pealkirja järgi otsiti tõde. Selge on see, et tõde on ühe inimhinge jaoks kogu oma olemuses tegelikult üsnagi udune ja haaramatu mõiste. Tõde on alati subjektiivne, alati muutlik, jookseb otsijal eest, vahetab kuju ja peidab end kõrvalise alla. Sel moel, kuidas laval vaheldusid inimesed ja otsiti silmsidet, kontaktikinnitust, vaadatakse näkku ka tõele. Elu jooksul paljastub mitmeid väikseid tõdesid, millest osa heidetakse kõrvale, osad trügivad ise eelnevad eest ja asuvad millegi asemele, vastavalt sellele, kuidas muutuvad indiviidi väärtused ja arusaamad maailma asjadest või sotsiokultuuriline keskkond tema ümber. Tundub, nagu oleks kontakti leidmine oma isikliku suure Tõega inimese jaoks oluline eesmärk, mille nimel tuleb läbi teha üks pikk asendus- ja vahetusprotsess.
Kõik laval toimuv põhines inimkontaktil, tehti katseid selles, kui lähedale võib minna, mil määral teist keha manipuleerida, kui palju väntsutamist taluda. Näidati viise, kuidas sellises koosluses üldse kontakti tekitada, veel enam hoida. Ja neid viise leidus tõepoolest alates aegluubis puudutusest sõrmeotsaga kuni käsivarrest haarates vastu seina viskamiseni välja. Üksteise järel joonistusid välja läheduse- ja vägivallamomendid, mis kehalises mõttes suurt kontrasti tekitasid ja tänu stseenide pikkusele kohati meditatiivsenagi mõjusid. Kui kaks tantsijat otsivad ruumis eri iseloomuga viise, kuidas teineteist puudutada, võib seda vaatama jäädagi, sest sel momendil kujuneb saalipõrandal välja ajast ja ruumist kõrvalejääv mikromaailm.
Kontakti aspekt peitus isegi kasutatavas helikeeles, mille lahendus oli originaalne ja mõjus värskena. Nimelt oli lava eesmisse serva asetatud pingul keel, mis puute peale reageeris, tekitades olukorra, kus sõna otseses mõttes sai kehaga pilli mängida. Tiina Möldri keelele astudes kõlasid konkreetsemad ja jõulised helid, elektrooniliste pultide lisandudes keele kahte otsa jäi alles kõlapõhi, kuid keelt käte või sõrmedega puudutades sai varieerida nii tumedaid, bassiseguseid ja madala sagedusega helisid kui ka heledamaid, elektrikitarri meenutavaid, kõlasid. Keel toimis samas valgustatud teena, mida mööda ühes stseenis astusid Reitsniku jalad, meenutades kollakat laserikiirt ja jättes mulje, otsekui tuleks valgus keele enda seest.

Mis juhtus pärast etendust?
28. märtsi õhtul toimus pärast etendust vestlus autoritega, kus tõusis tugevalt esile kunstiteose vastuvõtu probleemistik oma mitmekesisuses. Tihti võib olla, et vaataja haarab kinni mõnest nüansist ja omistab sellele tugevalt laetud tähenduse, konstrueerides selle ümber koguni terve lavastuse narratiivi. Selgus väga huvitavaid tõlgendusi alates etnograafiaprismast kuni puhtalt vägivalla uurimiseni välja ning vaatajad osutasid nii mõnelegi detailile, mis autorite endi arust sisu koha pealt pigem marginaalset väärtust omas. See tõestas taaskord, kuivõrd on kunstile omane mitmeplaaniline interpretatsioon, tänu millele avardub ka tõlgendusruum võib-olla isegi kaasaegse tantsu üldisemal metatasandil.
Autorid rõhutasid koostöö olulisust, ideede kokkusulatamist loomeprotsessi nõus ning igaühe isiklikku vastutust kollektiivse sees. Mulle vaatajana tundus koostegemine tooniandvana nii eelnevas protsessis kui selles, mis lõpuks lavalt paistis. Jäi mulje, et proovi- ja ettevalmistusperioodist lõigati välja üks fragment ja esitati lavastusena. Ometi mõjus lavalt nähtav jätkuvusena, muutumata eraldatud tükiks, ning oli tihe nii liikumiskeele kui tähenduste skaala osas.

Lavastus inimestest ja inimestele, mille üheks keskmeks ja aluseks kahtlemata võimalus panna hulk indiviide ühist asja looma, on mingis mõttes kergema vastupanu teed minek. Homo sapiens sapiens on üks äärmiselt sotsiaalne loom ja suhted liigikaaslastega on määravad nii igapäevaelus kui pikemas plaanis, mistõttu tundub, et koostöö, kontakti saavutamine ja hoidmine oleks justkui äraleierdatud ja tavalised teemad. Ent kuidas saab ammendada midagi niivõrd mitmetasandilist nagu inimene koos teistega? Ega ei saagi. Ühe kommunikatsiooni sees on tohutult palju tahke, ühes läheduses varjundeid, ühes koostöös sadu teid, vastavalt iga üksikinimese mõttekäigule ja loomusele. See, kuidas tuua kokku autorid, valida suurest ideederägastikust need kõige-kõigemad, mida publikule näitamiseks lavale tuua, on iseeneses väljakutse. Kuidas portreteerida lavastust väljatoovat loomingulist kollektiivi, kus igaüks saabki vastutada ainult enda eest ja kus igaühe lähenemine ideele ja eesmärgile on samuti individuaalne? Keeruline. Siin tulebki mängu võimalus näidata ühes lavastustervikus erinevaid külgi, erinevaid tõdesid, millest igaüks teistega võrdne. Ja just siin seisnes minu jaoks lavastuse jäämäe veealune osa. Autorid ei tea tõde, ei saagi teada, kuid kokku pandi ideedeväli, mis jättis ka publikule tõeotsinguteks üksnes juhtnöörid, mitte ette mahamärgitud raja. Tõde peitub lõppeks paljususes.

Etendust näeb veel 9. ja 10. aprillil Kanuti Gildi SAALis, 25. aprillil Tartu Uues Teatris ning 26. aprillil Viljandi Kultuuriakadeemia Black box’is.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s