Dekonstrueeritud “Hingede öö” ehk aastavahetus Derrida jälgedes

 Ristikivi “Hingede öö” näol on tegemist lugejale mõistatusliku romaaniga nii struktuuri kui sisuplaani poolest. Ristikivi on oma teoses tekitanud omapärase atmosfääri, mänginud nii jutustuse kui jutustamise ajaga ning loonud tähenduslikku mitmekihilisust. Et kogu romaan on teataval määral stiililiselt dekonstrueeritud ja kirjutatud mõneti tavatus laadis, on seda sobiv analüüsida võttes aluseks Derrida käsitluse ja terminoloogia.

Aasta viimane öö on Ristikivi teoses täis kummastavaid kohtumisi, sekkumisi ja olukordi, mida sageli peategelane mõistuspäraselt seletada ei suuda. Ometi toimub kõik ühtlases liikumises ning kuigi aeg-ajalt kerkivad esile mõned küsimused, ei katke tegevus – kokkulangevused ja poolmüstiline atmosfäär ongi majale, kus kõik liinid lahti hargnevad, omane. Romaanis käib elu sarnaselt Derrida maailmamõistmisele üldisemalt, kus maailm on täis osasid, sekkumisi, vigasid, erinevaid olukordi, mida Derrida ei vaatle hälvetena, vaid mis kujutavadki endast asjade seisu. Pole mingit neutraalset seisukorda, eeldust, millel kõik põhineb. Igale loovale süsteemile on omane “olemuslik” hälbelisus ehk katakrees. Derrida suunas oma käsitlustes tähelepanu lääne filosoofia represseerivatele-piiravatele mehhanismidele, mis on ajalooliselt mõtlemises mõnigaid aspekte maha surunud või varjanud. Nende esiletoomist võibki vaadelda Derrida poolt kasutuselevõetud oluliseks saanud mõiste “dekonstruktsioon” tähe all, nagu on kogumikus “20. sajandi mõttevoolud” selgitanud Neeme Lopp (Annus, 2009: 701).

Romaanis “Hingede öö” on aeg ja ruum segipaisatud: aeg kui nähtus tundub mitteeksisteerivat, sellele viitavad mitmed kohad, kus kas tegelaste kellad on seisma jäänud, nende numbrilauad udused, kell katki läinud ja muud taolist. Üks fraas kohtuistungil märgib ilmekalt aja rolli: “Aeg ei loe siin midagi. Meie otsused on väljaspool aega, kehtivad mineviku kui ka tuleviku suhtes. Sest me pole midagi muud kui teie enda südametunnistus.” (Ristikivi, 1991: 239). Majas asuvad ruumid oleks nagu liikuvad, osad mingist seletamatust labürindist, mille üle puudub asjaosalistel kontroll. Ruumist, mis enne viis saali, on järgmisel hetkel võimalik pääseda ainult ülesviivale trepile. Ruumide parameetrid tunduvad kasvavat ja kahanevat, nagu näiteks kunstinäituse peatükis kirjeldatud saali puhul, kus uksed tekiks nagu iseenesest. Ruum on romaanis elav, muutuv, aeg ja staatiline, otsekui surnud. Majale on vead ja hälbed loomulikud, see ongi sealne tavaline olukord, mida ei saa võtta segava fakori või veana, seda enam, et sealsed inimesed on taolisesse asja käiku sulandunud ja seda võetakse enesestmõistetavana. Ka peategelane vaatab seda kord juba sisse elanult pelga õlakehitusega: siin majas on kõik muutumises, ent ju on see ette nähtud, ning laseb end voolul kanda.

Epp Annus on oma narratiiviaega uurivas teoses “Kuidas kirjutada aega” arutlenud “Hingede öö” kummalise ja eripärase jutustuse sisese aja üle. Annus leiab, et aeg on kohati sündmustiku toimumispaigas nagu olematu, samas jääb õhku rippuma küsimus, kas ajatu oli ainult surnud mehe maja või kehtis see ka kohtumõistmise maja puhul. Või – kolmas variant – olid nii majad kui tänav väljaspool aega (Annus, 2002: 310). Samas liikus aeg teksti ja kõigi viidete kohaselt ikkagi vähemalt tunni võrra edasi, sest lõpuks, majast väljudes, tõdeb peategelane, et kell on juba 5 minutit südaöö läbi ning algusosas antakse selgelt teada tema majja sisenemise aeg: umbes tund enne kahtteist.

Mõningane ebatäpsus, ajalis-ruumiline pihustumine, nagu käesolevas romaanis silma torkab, on Loppi järgi Derrida arvates keelelisele väljendusele omane. Tema metafüüsilisest mõtlemisest lähtuvalt seatakse iga ideaalne süsteem automaatselt vastavusse teisega, mis ebaadekvaatne ja ebatäiuslik. Derrida rõhutab, et on tähtis mõista, et ideaalsus, kohalolu, asjade fikseeritud olemus kui selline pole olemuslik, vaid on meie ajaloos kujunenud tähendussüsteemile külge poogitud, on kõigest lisandus. Derrida toetus Loppi sõnul ka Nietzsche ideele maailmast kui piiritlematute jõudude mänguväljast, mille loomus on inimeseülene ning mida ei saa teadvuslikult haarata, teadvus on vaid nende jõudude efekt. Peategelane asub teoses tasandil, kus paljud nähtused ja osa sündmustikust jäävad talle mõistetamatuks. Loo edastuse viisist peegeldub autori kõrgem, kõiketeadev positsioon, kes ajab segadusse nii lugeja kui süžee seisukohast ka oma konstrueeritud peategelase. Aastavahetusel aset leidvad juhtumised tunduvad kõik lähtuvat sellest nietzschelikust inimteadmise ülesest jõudude väljast, mistõttu tekitab see tavamõistes nihet ja teatud arusaamatust. Ka tegelased on teoses hägused ja pidevas muutumises, nende rollid on mõistatuslikud, mis ilmneb muuhulgas siis, kui selgub, et algsed omavahelised suhted on tegelikult valed. Näiteks Bella abielu, mille kohta arvas peategelane, et ta abiellub Allaniga, kuid tuli välja, et Bella peigmeheks on hoopis ennist kontserdil närviliselt kella vaadanud noormees.

Romaan, kus kellad ei tööta või pole võimalik aega teada saada, viitab Annuse sõnutsi mõõdetamatule ajale: “Mõõdetamatu aeg dekonstrueerib mõõtmist kui sellist – katkeb aja joonlauafunktsioon, lineaarsus kaob, elult kaob kalendrimõõde, mille roll on ühendada isiklikku, sotsiaalset ja kosmoloogilist aega, mistõttu ei haaku isiklik ajataju enam kollektiivsega. Alles jääb ainult mälu.” (Annus, 2002: 311) Derridalik narratiivimaailma lammutamine, koost lahti võtmine, on Ristikivil õnnetsunud meisterlikult. Kohati tekitab Ristikivi vastuvõtjas muljet ajas liikumises või sellesse kinni jäämisest. Tundub, et peategelane seisab teoses silmitsi omaenese elu möödunud peatükkidega, talle ilmuvad järgemööda inimesed, keda ta on kunagi varem mingis situatsioonis kohanud, kuid kelle kohta ta reeglina ei mäleta enam kus ja millal. Võiks öelda, et peategelane on sattunud kas ajavälisesse kohta või liikunud tagasi vahepeal juba muutunud minevikuseoste juurde. Teose kergelt painav atmosfäär võib olla samuti tingitud mälu kummituslikust rollist: peategelane ei ole oma tegudest, valikutest vabanenud ning need jäävad teda ahelana saatma ka jutustuse olevikus.

Või nagu on sõnastanud Annus: “Kogu romaan on täis vihjeid O minevikule. Mälu ei eraldu majast, minevik ei lahustu toimuvast, vaid selles aset leiabki. Peategelane liigub omaenese mineviku sees. Kui see aeg katkeb, jääb alles kaks aega: nüüd ja alati” (Annuse kursiiv, Annus, 2002: 312-313) Kohe raamatu alguses tuuakse sisse kaks erinevat narratiiviaega, jutustamise ja jutustuse nüüd-aeg ja selle taga kõikehõlmav alati-aeg:”See lugu, mida ma nüüd tahan jutustada…” (Ristikivi, 1991: 5) Jutustus on siinkohal jutustamisega samaaegne, kuna peategelane, kes on ühtlasi romaani fookuseks ja vaatepunktiks, kirjeldab toimuvat järjekorras, faabula ja süžee on siinkohal kattuvad. Nii on Annuse arvates loodud pidevus: kõik toimub mingis ühtlases katkematus voolus, üldises olevikus. Jutustamise tagant aimub samas mingit muud ajatunnetust, mis on peidus sõnade taga. (Annus 2002: 312-313) Viimast võib pidada autori teadlikuks võtteks, mille kaudu ta sisendab vastuvõtjale võõristust, üritab teda mingil määral reaalsusest distantseerida ja luua muljet n-ö ajalis-ruumilisse ussiauku sattumisest.

Derrida ideede kohaselt eelneb teksti kirjutamisele juba mingi “algelisem kirjutamine”, tähenduseelsete paigutuste ja liigenduste ruum, mis alles teeb võimalikuks tähenduste asetumise mingile põhjatule pinnale (Annus, 2009: 699). Käesolevast romaanist õhkub tugevalt sedasama eelkirjutust: autor ei sekku kordagi sündmustikku oma konkreetse vaatega või väärtuste esitamisega, ent tema kohalolu jutustuse ülese positsioonina on pidevalt tuntav. Tähendusteke on Ristikivil seotud selle müstilise liigenduste ja tähenduseelsete paigutuste ruumiga, kus asetsevad nii peategelasele kui lugejale tundmatud seosed. Autor teab seda, mida meie ei tea.

Samas on romaanis arvukalt tekstisiseseid viiteid, mis vihjavad peategelase minevikule, tema kahtlustele ja intuitiivsele teadmisele sellest, et inimesed ja asjad, millest jutt, on talle kuskilt kuidagi tuttavad. Mitmekihilisus ja detailirohkus on teosele omased ning loovad pinnase, kuhu vastuvõtja võib vastavalt oma oskusele autori kavatsusi tunnetada ja läbi näha sukelduda ning asuda ujuma teose veidra ja kummastava esituslaadi voolus. See pinnas võib ollagi põhjatu, sest teades näiteks Ristikivi biograafat ja eluseiku, võib lugeja võrrelda peategalase saatust autori enda omaga, tõmmata paralleele võõrriigis resideeruva pagulaseestlase seisukorra ning surnu maja keerisesse tõmmatud peategelase mõlgutuste vahel. Viiteid mõistes on võimalik siduda nii autori kui peategelase mälu. Või soovi korral ja sügavamate taustateadmiste puudumisel jääda üksnes sinna aja- ja ruumivaakumi asuva jutustuse tasandile.

Derrida tegeles ka kohalolu probleemiga, milleni jõudis Husserli fenomenoloogia kaudu: subjekti “enese-jaoks-kohalolus” on võimalik objektiivsus, muidu ilmub maailm meile pidevalt fenomenide kaudu nagu viivituse või vahendatusena. Husserli uurimus esindas ta jaoks traditsioonilist metafüüsilist mõtlemist ehk logotsentrismi, kus ideaalne tähendus väljendub “enese-rääkimas-kuulmise” süsteemina (le système du s’entendre-parler). Siit omakorda jõudis Derrida tõdemuseni, et lääne filosoofias on alati tegeletud vahendamatute ja kohalolevate efektidega, nt elava inimese hääl, mitte selle surnud üleskirjutus, püsivad ideaalsed tähendused, mitte mälu ja tulevik (Annus, 2009: 705-706, viidatud Powell 2006: 54). Antud romaanis tunduvad need kaks aspekti aga omavahel segunenud olevat, mistõttu ei heideta kõrvale ka potentsiaalset teist aega, möödanikku ega keskenduta nii ainuliselt olevikule. Teose alltekstis jääks surnud üleskirjutuste või meenutustena otsekui kajama peategelase tummad arutlused minevikusündmuste ja -kohtumiste üle, need kõik ilmuvad talle aga oleviku fenomenidena. Fenomenoloogia tegeleb inmese kohaloluga ajas ja ruumis, tema otsese maailma ja selle füüsilise tunnetusega. Romaani peategelane vaatab ruumides ringi, näebki materiaalseid artefakte, mingeid fotosid, pilte, ning talle meenuvad need hoopis teistes situatsioonides, ajas, mis juba tema elu minevik. Teatrisaalis esitatakse tema enda noorpõlves kirjutatud näidendit, sõnad tulevad talle viirastustena meelde ja viivad ajas tagasi. Minevik ja tulevik ei ole olevikust konkreetse piiriga eraldatud: peategelase kohaololu on küll olevikus antud, ent lugemise käigus ilmneb, et mingis mõttes viibib ta teose jooksul ka möödanikus ja eksleb mälestuste labürindis.

Oma Derrida-käsitluses kirjutab Lopp, kuidas Derrida diskursuses on kujutlus fenomenide kohalolust pealesurutud ning teispool seda on reaalsus, mille kohalolu pole tagatud, vaid mis on kummituslik. Selle moodustavad jäljed, mitte algsed tähendused. Tähendus on siiski alati siin, olemas, kuid kummitusena, sellest pole võimalik vabaneda, ta jääb kummitama. (Annus, 2009: 714) See kummituslik reaalsus ongi teoses pidevalt läbi kerge loori aimuv minevik ning teadmine, et selles majas asutakse vaakumis. Peategelane kohtub just jälgedega, tähendused tekivad ta teadvuses vastavalt sellele, mida miski talle meenutab. Tähendused tõukuvad omakorda möödanikust ja spetsiifilisest jutustuse sisemisest olukorrast, kus sisalduvad võimalikkused ning erinevad ajad ja segipaisatud ruumiline korrastatus. Lugeja jaoks on segadusttekitav kirjutusstiili ja võttestiku abiga tekitatud alatine ootusetunne: midagi juhtub kohe-kohe, süžee jõuab murdepunktini, kus otsad kokku sõlmitakse ja saladuskate paotub, ent tegelikult ei jõua romaan sihile, lugeja jääbki ootama. Sellele vastab aga teose enda painav, kummitav ja peategelast armutult endasseimev atmosfäär ja tunnetus.

Nagu kirjutab Annus, on Ristikivi loonud oleviku, mille kõrval pole teisi variante, on vaid olemise paratamatus. Teised inimesed ja ruumid on küll võimalikud, ent põhi jääb siiski stabiilseks. Ristikivilikus igaveses kohalolus puudub aga mina ja maailma ühtsus, see on kohal-olu ilma rahul-oluta. See on vägisi olemine, maailmas, mis ebatäiuslik ning paigalseisev ja kus sinna heidetu ei saa midagi teha. Liikumist ei toimu, teksti nüüd-ja-alati struktuur on painajalik. (Annus, 2002: 320) Peategelasele on maja ja selle aegruumi reeglid peale surutud, ta on heidetud oma sealsesse kohalollu ning ainus võimalus on kõigega kaasa minna vaikselt oma mälukihistustesse suubudes. Maja kui jutustuse põhiline universum saab selleks keskseks paratamatuks olevikuks, kus kõik toimub kindla korra alusel ja kus peategelane pidevat võõristust tunneb. On selge, et majast väljaspool võtab kogu linn vastu uut aastat ja elu kulgeb vanaviisi, maja aga pole sellest sõltuv, seal tegutsetakse ja elatakse omatahtsi, nähtamatule seadustikule alludes.

Võttes aluseks derridaliku dekonstruktsiooni mõiste, on “Hingede öö” näol tegemist ümberpööramisel ja avatusel põhineva teosega. Lopp on kogumikus “20. sajandi mõttevoolud” teinud kokkuvõtte dekonstruktsioonist ja Derrida tekstimõistmisest, tuues välja, et traditsioonilite kontseptsioonide puhul tuleb mõelda, mis jääb nendes avatuks, tuleb mõelda võimalikkustele, mis selles struktuuris küll pidevalt kaasatud on ja toimivad, aga mis kuuluksid nagu mingisse senitundmatusse korrastusse – see ongi dekonstruktsioon (Annus, 2009: 708). Ristikivi kirjanikukäekirjast tulenev avatus on antud teose puhul silmatorkav, sest valdav osa sündmusteahelast on sidumata: kõik on võimalik ja tundub, et põhjus-tagajärg seos on süžees võrdlemisi lõtv. Asjad leiavad aset, lihtsalt niisama, see saab teose lõpuks selgeks nii peategelasele kui vastuvõtjale. On märgatav looülene tasand, see tasand, kus autor on tahtlikult tekitanud kummastust ja vastuolulist lugemist, tekst kui mehhanism kaasab endas selle konkreetse romaani näitel mitmeid võimalikkusi.

Sellega on seotud Derrida destabiliseerumise loogika, mille põhjal kaovad tähendussüsteemidelt pidepunktid ning pööratakse ümber binaarsed opositsioonid, taolised metafüüsilised opositsioonid, millel põhineb enamik meie arusaamu nagu substants/vorm, subjekt/objekt, meeleline/mõistuslik, ruum/aeg, kõne/kiri jne. Nende mõistete ümberpööramisel avanevad mõtlemises uued võimalikkused, mis enam vanade opositsioonide raami ei mahu. Derrida sõnutsi tunnetab lugeja lahtihargnemist, kui võtab ette need mõisted. Tekstis saab lokaliseerida momente, mis on teksti esmases tähendussüsteemis fikseerimata, momente, mis astuksid justkui end ümbritsevast süsteemist üle ja avavad juurdepääsu teksti sees peituvale teistmoodi korrastusele. Tekstides peituvad seega varjatud kohad traditsioonist väljamurdmiseks. Dekonstruktsioon kätkeb seega endas kõikide võimalikkuste avanemist tekstis. (Annus, 2009: 709-710)

Mõistatuslik aastavahetus hakkabki lahti hargnema alles siis, kui lugeja on lasknud loo loogikal oma mõtlemisse siseneda, tajub ümberpööratust ja segadust tahtliku, eesmärgipärase võttestikuna ning aktsepteerib seda kui signifikatsiooni tekitajat. Ristikivi on nõudlik autor, kes tahab lugejalt tüüpilisest narratiivsest mõtlemisest lahtilaskmist ja kohandab vastuvõtu oma loogika ja stiiliga. Surnud mehe majas on põhikorrastused nagu ruum/aeg, meeleline/mõistuslik ümberpöördunud ning teos esitab väljakutse lugejapoolsele avatusele, raputades meid lahti traditsioonilisest mõtlemismehhanismist. “Hingede öö” laseb ja isegi sunnib ridadevahelt lugema, sellest paistab läbi minevik, autori enda elukäik ning peategelase elu möödunud sündmused, mis kõik esitatud ühes kummastavas dekonstrueeritud narratiivimikstuuris. Võrreldes Ristikivi tausta peategelase võõrsil viibimisega, võib antud teosele omistada ka kergeid autobiograafia sugemeid. Ent seegi lisab mõistatuslikule ja kihilisele romaanile oma panuse ning, kasutades Derrida sõnu: “Autobiograafiline on saladuse paik, surmani edasi lükatud, osa paradoksaalsest kogemusest. See on absoluutselt ainuline, ei avalda ennast, ei saagi ennast avaldada, sest vastasel juhul ei oleks see enam saladus (Annus, 2009: 722, viidatud Derrida 2000: 30-31).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s