Keelekasutuse probleemistikust kunstikriitikas

Keelekasutuse probleemistikust kunstikriitikas

Asjalik artikkel intervjuudega spetsialistidelt, kus uuritakse süvenevat tendentsi kirjutada kunstist võimalikult keerulisest, minnes süvitsi kunstiteoreetilistesse diskursustesse. Seetõttu kunstimaailm distantseerub oma publikust, paljud näitusetekstid ei ole enam üheselt mõistetavad ja valitseb n-ö siseringi keelekasutuse hegemoonia (kasutades just selle keele terminit). Kas on lootust sellest pääseda, miks see vajalik/ebavajalik on ja muust sellega seonduvast saab lugeda Guardiani artiklist.

Mu isiklik väike arvamus on, et tuleb säilitada tasakaal akadeemilise ja keerukama keele ning tavapublikule arusaadavama keele vahel. On mõisteid, mille vältimine on praktiliselt võimatu, kui tahetakse anda otsest selgitust oma tööle või adekvaatset tagasisidet mõne kunstniku loomingule. Samas on äärmiselt totter kasutada õpitud teoreetiliste tähendusüsteemide termineid, ilma nende konteksti tundmata ja lihtsal eesmärgil – näida haritud ja asjatundlikum, viidata oma kuulumist kunstikriitikute poolkinnisesse universumi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s