Aeg ja vaatepunkt Arundhati Roy romaanis “Väikeste asjade jumal”

Käesolev analüüs on pühendatud India päritolu kirjaniku Arundhati Roy esikromaani  “Väikeste asjade jumal” aja ja vaatepunkti uurimisele ja kirjeldamisele. Tegemist on mõneti hektilise, pidevalt nii ajalist kui jutustuse rütmi lõhkuva teosega, mis mõjutatud maagilisest realismist. Aja ja vaatepunkti aspekte on siinkohal vaadeldud üldise narratiiviteooria taustal, mis põhineb strukturalistlikul lähenemisel. Et valitud teos on loomult postmodernistlik, on kohati polemiseeritud strukturalismi suunda esindavate autoritega, ja toodud välja lähenemisi, mis on võib-olla paremas vastavuses romaanile iseloomuliku ülesehituse ja stiiliga. Aeg ja vaatepunkt on lähtekohaks, kuna need on teoses dominandid, mis mõjutavad oma eripärase kasutusega kogu teosetervikut ning tähenduse kerkimist vastavalt nendega manipuleerimisele. Roy romaanis on ajal ja vaatepunktil kahtlemata määrav ja teost stiililiselt defineeriv roll. Samuti on need üksteisest sõltuvad parameetrid ning aja kulg on seotud sellega, millise tegelase silme läbi sündmustikku edastatakse.


Põhiliseks teoreetiliseks materjaliks romaani analüüsil on kasutatud Epp Annuse teost “Kuidas kirjutada aega”, sest antud käsitluses on välja toodud mitmeid erinevaid aega ja narratiivi uurinud teoreetikuid ja lähenemisi (alates Augustinusest lõpetades Richardsoni ja Chatmaniga), mistõttu oli võimalik välja valida ideed, mis analüüsitava tööga enim kokku sobiksid. Lisaks sellele on ülevaate mõttes kasutatud ka loengukonspekti ja kursuse materjale. Loomulikult on näidetena toodud ka iseloomulikke katkeid analüüsitavast romaanist.

Teose algus on hägune: tegevus algab siis, kui üks peategelastest, Rahel pöördub tagasi lapsepõlvekoju, meenutades ammuseid juhtumisi, millest koosnevad tegevustiku põhiliinid. Samas seguneb see kiiresti korraks kaksikute sünniga, et seejärel liikuda edasi jutustuse peamisesse olevikku, aega, mil kaksikud on väikesed ning ligi paari nädalat katvasse ajavahemikku, kus toimub süžee seisukohast olulisim. Pidevate vahelepõigete näol läbib raamina romaani siiski jutustamise ajaks suureks, 31-aastaseks sirgunud, Raheli tagasivaade tollasele ja meenutused minevikust. Algus on aga veelgi segasemaks aetud leheküljel 42, kus peategelase mõtete kaudu on autor tõdenud: “puhtpraktilistel eesmärkidel oleks ilmselt korrektne öelda, et kõik algas siis kui Ayemenemi tuli Sophie Mol. Võib-olla on tõesti nii, et asjad muutuvad ainsa päevaga(—)Öelda aga, et kõik algas siis, kui Ayemenemi tuli Sophie Mol, on ainult üks võimalus. Samamoodi võiks öelda, et tegelikult algas kõik tuhandeid aastaid tagasi(—)Et tegelikult algas see tollal, kui pandi paika Armastuse Seadused.1

Loo esituse seisukohast on oluline esituse ja loo enda vastasmõju. Narratiivis sisalduvat lugu võetaksegi antud analüüsivormi puhul kui esitust, kui tähistajat. Narratiiv on Epp Annuse arvates eelkõige ajalise loomusega, kuna igasugused muutused olukorras, mingid liikumised, millel narratiiv kui selline põhineb, on tajutavad eelkõige ajalisel teljel. Tähendusloome põhineb narratiivi lineaarsusel, mille baasiks on aja lineaarsus.2

Aja puhul võibki Annuse järgi põhivastandusena välja tuua liikumise lineaarses ajas, kestuse vs paigalseisu, momendi.3 Mõnede teoreetikute arvates on ajatunnetuse keskmeks n-ö igikestev olevik, seda esindavad nt Augustinus ja Bergson, kelle järgi on aja keskpunktis mineviku mälestuste ja tuleviku ootustega täidetud olevik.4 Sel juhul ilmneb aeg äärmuslikus subjektiivsuses, mis seab põhiliseks individuaalse ajatunnetuse, inimene on pidevalt “kohal”, tajub küll aja liikumist, ent aeg on tema jaoks ikkagi katkematult edasijooksev, teadvuse ja tajuga seotud, lint. Või nagu kirjutab Annus: “minu olevik ei ole hetkeline. Olev, olnu ja tulevane pole üksteisest lahutatud, nad moodustavad pidevjoone, kestuse. Minu elu on pidevus, mille keskpunktiks on pidev, lakkamatu, alati liikumises olev olevik.5

Neid aspekte võib täheldada ka romaanis “Väikeste asjade jumal”, kus ajaplaani iseloomustavad eelkõige dünaamilisus, pendeldamine ajas (segatud on minevik-olevik-tulevik), kuid emotsioonide ja tegevustiku edastamine toimub siiski jutustaja ja tegelase vaatepunkti olevikust lähtuvalt. Aeg ja jutustamise rütm on küll jõuliselt lõhutud, ent lugeja tajub läbi jutustajapositsiooni pidevat kohalolu, seda, kuidas mälestused ja ootused kaasnevad praeguse hetkega, sellega, millele jutustus siin ja praegu keskendub. Autor on oma teoses ühendanud kõik ajad, üks romaani eesmärke on kindlasti olnud näidata ka inimeste mineviku valikute ja otsuste mõju nende tulevikule ja väärtuste kaasnemist läbi aja (kaksikute hirmsad kogemused lapseeas on nad narratiivi raami ajaks, täiskasvanueluks, muutnud võrdlemisi haprateks ja pidetuteks indiviidideks).

Narratiiv on aja korrastaja rollis, see võib kas tegelikkust korrastada või vastupidi, selle näilist organiseeritust dekonstrueerida, ajastruktuure lõhkuda. Paul Ricoeur on oma teoses “Aeg ja narratiiv” (“Temps et récit”, 1983-1985) täpsemalt käsitlenud narratiivi ülesannet inimliku ajalise eksistentsi korrastajana. Lood aitavad selgemalt määratleda ja organiseerida inimlikku aega, aeg muutub inimesele läbi narratiivi hõlmatavaks. Selle abil on võimalik tajuda ka aja kulgu, sündmuste liikumist ajalises plaanis.6 Aeg ja manipulatsioonid sellega on põhiliseks vahendiks, kuidas Roy oma romaani tegelikkuse lugejani toonud on.

Ajal on eriline roll nii struktuuri kui sisu osas, mida näitab seegi, et aeg oleks teoses justkui iseseisev osaline, tegelane, kes mõjutab. Seda tõendab ilmekalt mälu ja meenutuste tähtsustamine sündmustiku käigus, kus tähelepanu on pööratud minevikule, ajale, mis juba möödas, ent mis mõjutab toimunu kaudu ka olevikku ja tulevikku. Näiteks on Roy kirjutanud lõike, mis käsitlevad aega mingi erilise entiteedina, nagu “neil varastel vormitutel aastatel, mis mälu oli alles äsja loodud, mil elu oli täis Algusi ega tundnud Lõppe ja Kõik oli Igavene.7“. See kirjeldus viitab aja kulgemise paratamatusele ja selle mõjule inimsaatusele, mis parameetritega “igavik”, “hetk”, “algus” ja “lõpp” läbib ühtlase tooniandva niidina kogu romaani ning mis näitab aja võimu ka süžeeliinis.

Ajaga seostuvad mitmed omapärased võrdlused ja metafoorid, mh “kolmkümmend üks. Ei vanad. Ei noored. Arvestatavalt suretavas vanuses.8” Ning täpselt nii, nagu autor on teoses ajaga ümber käinud, tahab ajaga mängida Rahel, üks kaksikutest ja autori lapseiga kujutav tegelane: “Raheli mängukellale oli aeg peale joonistatud. Üks tema ambitsioone oli saada endale niisugune kell, kus võiks aega muuta, kui aga tuju tuleb (tema meelest oli Aeg eelkõige just selleks mõeldud)”9. “Aja” kirjutamine suure algustähega ning soov seda muuta tähistavad selles lauses otsekui autoripoolset tendentsi võtta aega kui eraldi tegelast, määravat jõudu, ning kommet seda teoses pidevalt katkestada ja omatahtsi ümber vormida.

Genette, üks tuntumaid strukturalistliku narratiivi- ja ajateooria autoreid, on eristanud ajaplaanis diskursust ehk kõnet ehk jutustamise aega ja lugu ehk narratiivi aega. Narratiiv sünnib selle esitamise käigus, st esitus ja selle laad vormib esitatava ainese, nagu märgib Annus10. Jutustuse ajamõõtmes on Genette toonud välja erinevaid aspekte, eristades jutustuse ja jutustamise aega: kestvus, aja kulgemise kord, nn “jutustamise olevik”. Genette on kasutanud ka anakronismide mõistet, mis tähendab mitmeid viise, kuidas narratiivi ajast hälbida, sündmustikust etteruttamise või tagasivaadete toel, mida saab jagada: retrospektiivseteks (jutustuse ajast minnakse välja, ajas tagasi, jutt võib esmalt rääkida ka varasematest sündmustest, tagasivaatav) ja prospektiivseteks (sündmustest, mis juhtuvad hiljem, räägitakse ette, etteruttav). Sündmuste kestvusega on samuti võimalik manipuleerida, kasutades selleks võtteid nagu pidurdus (sageli kirjelduslik, sest need pidurdavad sündmuste kulgu, sündmustikku sekkumine ja peatamine), kokkuvõte (sündmuste summaarne ja pressitud edastamine, ülevaatlik, sündmuste kestus nende suhtes tugevalt lühendatud, väikese mahuga anataks edasi palju korraga) ning ekvivalentsus (tekib kokkulangevus jutustamise ja tegevuse aja vahel, dramaatiline stseen, narratiiv jutustava loo sees) ja sagedus (kui mitu korda ühest ja samast sündmusest räägitakse, sündmuse ja sellest jutustamise kordade vahe, kas pöördutakse tagasi ja kui tihti).11

Jutustuse aeg on teoses pikk, kuna narratiivis toimub liikumine tegelaste lapsepõlvest täiskasvanuikka, seega aastate lõikes. Jutustamise aeg on aga sellega võrreldes lühem, ebaproportsionaalne, kuna 23 vahepeal möödunud aastat ei ole pea üldse puudutatud ning samas on paarinädalase perioodi üksikuid sündmusi lahti kirjutatud pikemalt. Mõnda hetke, mis reaalelus lühike, on teoses kirjeldatud detailselt, mistõttu on see narratiivis veninud – näide Genette’i pidurdamisvõttest. Selle iseloomustamiseks võib tuua Sophie Moli saabumise saaga alates lennujaamasõidust ja sellega kaasnevatest seikadest kuni jõudmiseni majja ja piduliku vastuvõtmiseni, mille ette valmistanud kaksikute vanemad sugulased kohapeal. See haarab romaanis üle kümne lehe, kuid tegelik aeg, mida edastatakse, mahtus mõne tunni sisse. Vastanduvalt on üleminekud Raheli täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel kohati mahutatud ühesama lõigu piiresse, mida saab vaadelda Genette’i “kokkuvõtte” mõiste all.

Narratiivne aeg võib aga olla üles ehitatud viisil, mida Genette’i poolt välja toodud skeemid ei pruugi piisavalt täpselt kirjeldada. Näiteks demonstreerib Richardson, kuidas uuema kirjanduse poeetika pärsib Genette’i kolme parameetrit, millega lugu mängib. Ei saa enam rääkida loo korrast, kordusest ega ka aja kestvusest, sest poeetika otsib võimalusi, kuidas tühistada mimeeetilist aega. Säärast lähenemist toetab ka struktuur. See on omane teostele, kus, nagu analüüsitavas romaaniski, lõpp ja algus kogu aeg liiguvad, vahetuvad, toimub ajaline ringlemine. Romaanis leiavad määravad sündmused aset lühikese vahemiku, paari nädala, jooksul, kuid selle perioodi sees tiirutatakse ajaspiraali mööda ringiratast. Kord naastakse kaksikute lapsepõlve, siis kandutakse 23 aastat edasi aega, mil nad sünnipaika naasnud on, lisaks põigates nende ema üleelamistele eksabikaasa juures. Eri hetked võetakse luubi alla eri pikkuses ja domineerivaks võtteks on katkestus jutustamises ja ajarütmis.

Poststrukturalismis toimus ka Genette’i poolt toodud kordumise mõiste kahtluse alla seadmine: kui kõik kordub, siis seda ei saa enam võttena võtta (Richardson). Kui kordumine ja tsirkulaarsus ongi aja mudeliks, siis ei saa kordumisest kui kirjandusvõttest enam rääkida.12 Kasutades Genette’i mõistet “sagedus”, võib tõdeda, et Roy on kirjutanud tiheda sagedusega teksti, kus mõnda sündmust kirjeldatakse mitu korda, tavaliselt siis eri vaatepunktist. Kordustega toimubki lineaaraja lõhkumine ning on küsitav, kas seda kui teose põhilist meetodit saab enam võtteks pidada, nagu on väitnud Richardson. Selline stiil tundub põhjendatav vaatepunktide vaheldumisega, mispuhul kaasenvad vastavalt erinevatele tegelastele iga sündmusega erinevad tunded ja erinev fookus.

Vaatepunkti all mõistetakse narratiivianalüüsis üldiselt seda, kuidas narratiiv on üldplaanis esitatud ja kuidas see esitusviis jutustuse sees kombineeritud. Põhiküsimuseks on see, kuidas millestki jutustatakse ja midagi näidatakse. Otsene kõne on sealjuures peamine vahend, mille kaudu vastuvõtja nagu kuuleks jutustajapositsioonist antud kõnet ja mis viib jutustamise situatsioonis lugeja süžeele ja tegelastele kõige lähemale.

Jutustamise delegeerimine mingile tegelasele loos on kirjanduses levinud poeetiline võte ning seda on kasutatud ka Arundhati Roy. Autori vaatepunkt siin enamjaolt ülekantud ja varjatud, sest sündmustiku käiku edastavad kordamööda erinevad peategelased ja autor kõrvaltvaatajana kirjeldab toimuvat üksikutes kohtades. Karakterite vanus ja eripära moodustavad põhja, millelt jutustust tõlgendada: on selge, et kuna teose põhiosa on lugejani toodud kaksikute silme läbi, on see mõjutatud lapselikust maailmanägemisest ja tundmustest. Rahel ja Estha panevad tähele üksnes neile olulisi detaile, nagu näiteks seda, millise hääletooniga täiskasvanud midagi ütlevad: “niisuguse tujuga kasutas Chacko alati oma Kõva Häälega Ettelugemise Häält. Tema toas oli samasugune tunne nagu kirikus”13.

Ümbritseva keskkonna, inimeste ja tegevuse kirjeldus on tänu lastele kui jutustajapositsioonile veider, ebaharilik. Kogu romaani läbivad iseloomuliku joonena kummalised lapselikud, ent erakordselt tabavad võrdlused ja metafoorid. Kaksikud näevad asju ilustamata, nii, nagu need on, ning nende emotsioonid on esitatud puhtade kirjeldustena, kus inimeste omadusi, käitumist ja n-ö suurte inimeste asju on öeldud koguni ebaviisakalt ja toorelt. Näidetena sobivad siia lõigud, kus kaksikud kinno suunduvad: “…kuidas Julie Andrews mäe otsast alla tuleb ja ikka suuremaks ja suuremaks muutub, kuni terve ekraan on täis tema häält, mis on nagu külm vesi ja hingeõhku, mis lõhnab nagu piparmünt”14. Ning üpris julmalt kirjutatud koht: “preili Mitten kaebas baby Kochammale, et Estha on kasvatamatu ja lapsed loevad tagurpidi.(—)Mõni kuu hiljem sõitis piimaauto üle preili Mitteni ja ta suri ära. Kaksikute arvates tasus tähele panna seda õiglast tõsiasja, et piimaauto tagurdas15“.

Laste teadvus paneb tähele mingeid detaile, mida täiskasvanud tegelased oluliseks ei pea, nad vaataks nagu maailma lahtisemate ja kõigile potentsiaalsetele küsimustele avatud silmadega: “Ta mõtles, misasi see küll oli, mis pani kiilaspäised palverändurid nii ühtemoodi oksendama, ja kas nad oksendasid kõik koos, üheainsa märguande peale (muusika taktis, bussibhajan‘i rütmis) või oksendas igaüks omaette, ükshaaval16“. Lisada võib ka siira lähenemise nähtustele, mis täiskasvanute maailmas on pigem tabu ja kutsuksid esile häbiga toonitatud vaikimise: “Estha pani tähele, et juuksed on tal peas lokkis ja hallid, karvad käsivarteta kaenlaaeukudes tuttis ja mustad, aga kubemes mustad ja traatis. Üks mees ja kolme sorti karvad. Estha imestas, kuidas nii. Ta katsus mõelda, kelle käest küsida17“. Viimase näite puhul võib toonitada fakti, et kui täiskasvanu pööraks kirjeldatud mehe puhul tähelepanu tõenäolisemalt tema invaliidsusele, siis laps libiseb sellelt üle ja arutleb tema keha katvate karvade teemal.

Vaheldumisi lapsesuuga, on jutustusel siiski ka looväline fookus, kus juhtumusi kirjeldab keegi kõrvalseisev isik. Sündmusi esitatakse heterodiegeetilise jutustaja poolt ilma selget seisukohta võtmata, kuid ikkagi teatud kindla, kogu teost ilmestava autorile omase stiiliga. Näiteks epiloogis, kus kõrvaltvaataja pilk saadab Ammut tema retkel jõe äärde, kus ta kohtub Veluthaga ja nende esimest koos veedetud ööd. Või neutraalsel toonil, ent sama kirjelduskeelt jätkava kirjutusviisiga edastatud Velutha perekonna saatust ja konservivabrikus asetleidvaid sündmusi.

On oluline märkida sedagi, et Raheli tegelaskuju näol on tegemist Arundhati Roy lapsepõlve-minaga ning Ammu, kaksikute ema elukäik on väga sarnane Mary Roy, Arundhati ema omale. Ka on Arundhati väitnud, et paljud tema lapsepõlvesõbrad, kellega ta kodu juures asuva jõe kaldapealsetel mängis, pärinesid paravanide hulgast nagu Veluthagi (paravanid ehk puutumatud, india traditsioonilises kultuuris seisustevälised inimesed, kelle õigused olid võrreldes ülejäänud ühiskonnaliikmetega äärmiselt piiratud, õigemini, nad ei kuulunudki ühiskonda). Seeläbi lisandub vaatepunktile veel autobiograafilisuse element ja jutustaja oleks Genette’i terminite kohaselt aeg-ajalt hoopis homo- ja autodiegeetilisel positsioonil.

Epp Annus kirjutab oma teoses “Kuidas kirjutada aega”, et strukturalistlikul narratiivianalüüsil on kaks põhilist seisukohta: narratiiv on struktureeritud nagu keel ning loo struktuur peegeldab tegelikkuse struktuuri (Mieke Bali järgi). Strukturalistid leidsid sarnasuse keele ja narratiivi ühises aluses: nii nagu keel toetub teatud struktuuridele, teeb seda ka narratiiv. Oluline pole üksikelement, vaid seotus, koht kontekstis.18 Antud romaanis mõjutab narratiiviga mängimine ning aja ja vaatepunkti pidev vaheldumine oluliselt teosest arusaamist, sest tänu sellele kerkivad esile peenemad detailid ja varjatud kaastähendused. Loo esitamise struktuur peegeldab seda tegelikkust, milles loo karakterid elavad, ja kogu Roy poolt loodud fiktsionaalset maailma. Et tegemist on poolautobiograafilise romaaniga, on fiktsionaalsel maailmal omakorda seos ka autori reaalse lapsepõlvega Indias.

Romaani lõpp on selgelt markeerimata ja segatud erinevate perioodide sissetoomisega, kus alustatakse raamiks oleva 31-aastaseks saanud kaksikute tegevusega ning seejärel liigutakse kiiresti tagasi lapsepõlve, räägitakse Sophie Moli saabumisest nende majja . Viimaks, epiloogis, kirjeldatakse kaksikute ema Ammu silme läbi tema armuvahekorda Veluthaga, mis jäi kaksikute vaatepunktist täiesti välja ning leidis aset kuskil põhisündmustiku vahepealses osas. Viimased peatükid kinnistavad lõplikult jutustamise katkendlikku rütmi lugeja jaoks ning aitavad luua teose üldist, esmapilgul närvilist ja lohakat, ent tegelikkuses vägagi kaalutud, aja ja vaatepunkti poolest erilist atmosfääri.

Aja ja vaatepunkti vaba kasutamisega on Arundhati Roy suutnud luua ühe viimaste kümnendite omapärasema romaani, mis fiktsionaalsust ning autori enda reaalseid mälestusi teoselõnga sisse hajutades võib lugejas tekitada kohati tõeliselt maagilise tunde. Aeg on ses mitmetasandiline, liikudes edasi-tagasi ja vahel spiraaliski, vaatepunkt on vaheldumisi neutraalne, täiskasvanulik, siis aga jälle lapselik ja ehmatavalt aus. Rütmilisi katkestusi ja jutustamise stiili iseloomustab näiline segadus, ehk lohakuski. Tundub nagu Roy oleks kirjutanud ülejala, ambitsioonitult, kogemata, kuid ometi tabavatele ja kaunitele metafooridele ja võrdlustele komistades. Aeg töötab vahel tegelaste vastu, vihjates mingile pidevalt pealetükkivale paratamatusele, saatusele, mis kaasab väikeseid asju, tehes nendest suured. Vaatepunkt ja lapsesilm avab siira, metafooridest ja otsekohestest ütlemistest tulvil loomaailma, kus mälestused segunevad tulevikuga ja ajal on väärtus, mis ulatub kaugele minevikku. Sinna, kus tuhandete aastate eest otsustati “Armastuse Seadused. Seadused, mis ütlesid, keda tuleb armastada ja kuidas. Ja kui palju.”

1A. Roy “Väikeste asjade jumal”, Tänapäev, Tallinn, 2004, lk 42

2 E. Annus, “Kuidas kirjutada aega”, sarjast Oxymera, 5, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Tallinn, 2002, lk 32-33

3Vt eelmist, lk 143

4Vt eelmist, lk 153-154

5Vt eelmist, lk 155-156

6Kaudviide P.Ricoeur 1983, lk 12, 17, 105; E. Annus, “Kuidas kirjutada aega”, sarjast Oxymera, 5, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Tallinn, 2002, lk 159-160

7A. Roy “Väikeste asjade jumal”, Tänapäev, Tallinn, 2004, lk 12

8Vt eelmist, lk 13

9Vt eelmist, lk 47

10Vt eelmist, lk 50

11Antud tekst Genette’i teooriatest pärineb kirjandussemiootika kursuse loengukonspektist ja -materjalist

12Vt eelmist

13A. Roy “Väikeste asjade jumal”, Tänapäev, Tallinn, 2004, lk 64

14Vt eelmist, lk 68

15Vt eelmist, lk 69

16Vt eelmist, lk 70

17Vt eelmist, lk 73

18E. Annus, “Kuidas kirjutada aega”, sarjast Oxymera, 5, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Tallinn, 2002, lk 30-31

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s