Kuidas portreteerida maastikku? Maastikumotiiv semiootikast lähtuvalt

Maastik kujutab endast visuaalset materjali, kommunikatsioonis osalevat interpreteeritavat märki ja entiteeti, mida on võimalik kultuuris eri vahenditega representeerida ja analüüsida. Et maastik ise põhineb nägemismeelega saadaval infol, on huvitav selle edastamine just visuaalsete vahenditega, st kujutavas kunstis, fotograafias, postkaartidel ja muude taoliste meediumite kaudu. Visuaalsel kandjal talletuvad maastiku defineerivad elemendid ehk kõige täpsemini (foto puhul), kuid sellele on teatud kunstivormide puhul omane ka äärmuslik subjektiivsus, nagu näiteks impressionismi puhul, kus kunstnik andis edasi eelkõige isiklikku muljet, atmosfääri, loodusest ja ümbritsevast keskkonnast. Nagu kirjutab Kati Lindström oma maastiku kujutamist käsitlevas tekstis, on maastiku representeerimine alati arbitraarne nähtus1.

Inimestepoolne isiklik tunnetus on maastiku puhul oluline aspekt: maastikku võibki vaadelda kui meie enda loodud mentaalsusel põhinevat ruumilist keskkonda, kus tooniandjateks need silmatorkavamad ja märgilisemad objektid, mis kätkevad endas sotsiokultuuriliselt ning nii kollektiivselt kui ka individuaalselt olulisi tähendusi. Kujutavas kunstis tõusebki esile see tunnetuslik külg, kuna kunstnik valib endale meelepärase ja talle ning maastikule iseloomuliku väljendus- ja vormikeele, millega edastada seda, mis antud keskkonna puhul eriti iseloomulik või omapärane tundub.

Maastik sisaldab endas olulisi, antud kogukonna või kultuuri poolt sätestatud väärtusi, sümboleid ja märke – maastik ise toimib edastajana, meediumina. Teisalt saab maastikku representeerida ning siis kaasnevad juba teised konnotatsioonid, mille puhul saab demonstreerida ka juba varem väljakujunenud ja kinnistunud väärtussüsteeme või ajaloolisi ja ühiskondlikult olulisi märke.2 Maastik on eelkõige sotsiokultuuriline keskkond, mille puhul kehtib põhimõte: pole interpreteerijat, pole ka maastikku sellisel kujul nagu me seda teama ja omaseks peame.

Kunstnik on interpreteerija, kes maastikumotiivi abil kannab edasi kogukondlikku maastikutõlgendust ja -kujundit ning saab ka ise mõjutada seda, milliseid elemente maastikus tähele pannakse ja mis hakkab inimeste teadvuses mingi kindla keskkonna vaatlemisel rolli mängima. Maastik hakkab selle kaudu käituma teatava grupi või indiviidi identiteedi kandjana, visualiseerides oma interpretatsioonides mingeid märgilisi aspekte kindlas kultuuris. Ingrid Sahk on oma eesti kunsti maastikumotiividele keskendunud magistritöös kirjeldanud, kuidas loodus ei ole piltidel neutraalne ega puhas, vaid alati teatud sisuga laetud, väljendades hoiakuid ja eelistusi3.

Eesti maalis on maastikul oluline roll nii seda motiivis kasutavate kunstnike osakaalu poolest kui ka selle motiivi rahvusromantilise ja eesti identiteeti kujundava-hoidva külje tõttu. Kõnekas fakt on näiteks seegi, et 1982. aastal ilmunud suures kogumikus “Eesti maal”, on kaanepildiks valitud Johann Köleri maal “Kunstniku sünnikoht”, mis on selgelt märgilise iseloomuga, olles Sahki sõnutsi “esimese eesti soost kunstniku esimene ja ainuke (ainsana säilinud) Eesti maastik”4. Köleri maal sai omamoodi arhetüübiliseks teoseks, talumaastiku ja looduse suhte ning eestlase kui sellega elu ja töö kaudu tihedalt seotud inimese sümboliks.

Eesti maastikumotiiv sai laiema kasutuse 20. sajandi esimeses pooles, kus mitmed autorid, eesotsas Ants Laikmaa, Kristjan Raua, Nikolai Triigi ja Konrad Mägiga, arendasid maastikukäsitluses välja iseomase stiili ning kelle tööl oli oluline koht ka rahvusliku romantismi paradigma kujunemisel. Evi Pihlak on kogumikus “Eesti maal” eelenevate autorite maastikumotiivi kasutust iseloomustanud järgnevalt: Laikmaa on püüdnud ainesele rakendada muljepõhisemat ja erksamat lähenemist, mis viitab seosele impressionismiga, teda kui muljekunstnikku iseloomustavad ka visandid reisidel tehtud eksootilistest paikadest; Raud lähenes sümbolismile, muutes looduspildi igatsuste, eleegiliste unistuste või kartuse võrdkujuks. Triigi töödele on kogumiku koostaja arvates iseloomulik emotsionaalne pingestatus ja väljenduslaadi ekspressiivsus. Maastikužanri silmapaistvamaks esindajaks peab Pihlak Mäge, kelle teostele on omane erakordne värviküllus, värskus ning kes oma eelistatud Lõuna-Eesti heinamaade, järvede ja põllumotiividega, andis Eesti loodusele kindla kunstilise tõlgenduse.5

Eesti kujutavas kunstis väärtustati looduse ja keskkonna suhestatust kunstniku isikliku tundeilma ja kodukoha kujutamisega kaasnevate meeleoludega. Sahki sõnutsi ei kujutatud maastikku objektiivselt, puhta realistliku antusena, vaid kaasnes selle poolt esilekutsutud tunne.6 Siin tõusebki esile ümbritseva subjektiivne representatsioon, mis kaasab indiviidi isiklikku sidet oma keskkonnaga ja maastikutajumisest tõusvaid konnotatsioone. Viimased on sageli ikkagi kultuuri- ja kohaspetsiifilised, mida tõendab asjaolu, et ühe piirkonna ja ühte temaatikat käsitlevate autorite loomes on võimalik täheldada sarnaseid tendentse.

Tänapäeva autoritest, kelle loomingus on maastik hõivanud erilise koha, võib nimetada Aili Vinti (keskendunud meremaalile ja ranna kujutamisele), Lembit Sarapuud (sürrealistlik-sümbolistlikud mütoloogiaainesega tööd), Toomas Vinti (naivismi mõjudega maastikud) ja maastikku kui materjali kasutava landart‘i esindajat Jüri Okast (liivale ja metsalagendikele loodud installatsioonid Kloogarannas).

Kujutavas kunstis ilmneb lähenemise sarnasus kõige selgemini ühe konkreetse vooluga seonduvate kunstnike loomingu puhul, keda seob vormiline külg (stiil, värvikasutus, kompositsioonilised põhimõtted jne) ning ka teoreetiline raamistu. Vooludest ühe ehk huvitaivama maastikumotiivi käsitlemisena võib välja tuua 19 sajandi Prantsusmaal esile kerkinud impressionismi. Voolu suundumus tervikuna oli äärmuseni viidud subjektiivsus: maaliti muljet keskkonnast, seda, mida iga kunstnikusilm hetkes tabas, maalida üritati ka õhku ja valgust. Samas saab välja tuua tendentse, mis iseloomulikud meistritele eraldi, nagu näiteks on sissejuhatuses teosele “The Impressionists by Themselves” kirjutanud Michael Howard, kelle järgi on näiteks Monet’ loodust kujutavaile töödele iseloomulik kekendumine ilmaoludele, Cèzanne’i ja Degas puhul aga märgatav püüe anda edasi puhast õhku7.

Impressionismi puhul oli maastik üks peamisi teemasid ning kogu pildi üldmulje ja tonaalsus sõltub selles looduse ja maastiku representatsioonist. Looduse kujutamises ilmnes täiesti uus, realismile vastanduv, esteetika, mis seadis esikohale maastikuga seonduva emotsionaalse külje ja oli pigem individualistlik kui kultuurilises plaanis sümboolne lähenemine. Maastik esineb siin tänu sellele väga erinevates kujudes, sõltuvalt autorite väljenduslaadist ja isiklikust käekirjast ning maastiku kui sotsiokulturilise märgi roll on mõnevõrra tagaplaanile surutud. Samas tõuseb teose vastuvõtus esile just looduse kordumatus ja puhas, maastiku eripärast ja ilust tulenev, esteetiline nauding. Olulisematest ja voolu defineerivatest töödest võib esile tuua mh Monet’ “Impressioon. Tõusev päike” ja “Eine murul”, Renoir’i “Tuulehoog”, Seurat’ “Pühapäev Grande Jatte’is” (mis langeb küll juba puäantillismi, seega neoimpressionismi alla) ja Cèzanne’i maalid seeriast “Sainte-Victoire’i mägi”, mille hulgast leiab nii töid, kus maastik iseeneses on kandvaks motiiviks, kui neid, kus maastik toetab inimtegevust ja on omapäraselt fikseeritud just taustana.

Tulles nii ajas kui ruumis lähemale, võiks ära märkida kaks isikunäitust, mis praegu Tallinna galeriides avatud, ning kus teemaks maastik ja selle kujutamine, lähtudes kunstniku nägemusest ja seostest mingi kindla maastikuga: Jaan Elkeni “Strawberry Fileds Forever” G-Galeriis ja Anna Hõbemäe “Maastikud” Tallinna Linnagaleriis. Neist esimene tegeleb autori lapsepõlve ümbritsenud Siberi miljööga ning on keskendunud just keskkonna sümboolsele ja isiklikule tajumisele. Elken on oma jõulise ekspressiivsusega täidetud suureplaanilistele lõuenditele toonud Siberi rõske ja külma atmosfääri, tühjad põllud ja üksikud hooned kesk ääretut ja lõpmatuna näivat talve. Antud näitus ilmestab kunstniku isiklikku suhet mingi keskkonnaga, viidates maastiku osale identiteediloojana, samuti teatavale ajaloolisust kandvale aspektile. Küüditamise temaatika ja Siber kui paljude eestlaste elukeskkond on Elkeni näituse puhul omandanud huvitava subjektiivse ja isikliku sümboltähenduse, mis kannab endas kogu kunstniku lapseiga Siberis, raskustega toimetuleva pere eluolu ja maastikku ning mis peegeldab kahtlemata rusutud inimeste meelelaadi.

Teine näitus keskendub Hõbemäe enda sõnul värviprobleemile ja selle lahendustele maastiku kujutamisel. Nagu ta on kirjutanud näituse tutvustavas tekstis, ei ole eesmärgiks olnud edastada objektiivset, detailset kuvandit, vaid klassikalise käsitluse asemel on ta abstrahheerinud maastiku mõisted nagu “silmapiir”, “maa” ja “meri”8. Hõbemäe tööd on laia värviskaalaga ning keskenduvad maastiku portreteerimisele harmooniataotlusest ja kunstniku kui loova indiviidi subjektiivsusest lähtuvad. Mulle vaatajana tundus, et dünaamilise kompositsiooni ja simultaankontrasti abil on autor loonud tööd, mis võimelised tekitama igas inimeses absoluutselt erineva maastikunägemise ja toovad silme ette loodusmärgid vastavalt igaühe enda maastiku- ja kunstikogemusele.

Maastiku tajumine on individuaalne, sest iga inimene paneb selles tähele erinevaid aspekte ja detaile, luues konkreetsest maastikust oma mentaalse kujundi. Samas kaasnevad maastikuga ka kollektiivse tasandi seosed ja kultuurilised sümbolväärtused või hoiakud, mida maastik esitab ning millele saab maastikku esitades viidata. Maastik osaleb ka isikliku või kogukonna identiteedi loomisel, mida saab kujundada erinevate meediumite kaudu. Kujutav kunst on üks omapärasemaid ja autentsemaid maastikumärgi kandjaid kultuuris, mille puhul kaasneb olenevalt autorist ja üksikust tööst kas puhtalt kunstniku enda subjektiivsus ja emotsioone hõlmav loodus- ja maastikutunnetus või sootsiumi kuvand kindlast maastikutüübist. Olles visuaalne, võimaldab maastikumotiivi kasutav kunst anda edasi maastikku sellele omasel ja ehedal, pildilisel kujul, kaasates vastavalt autori soovile looduse erinevaid ja kirjusid külgi ning taasluues maastiku semantiliselt laetud üldkujundit meie teadvuses.

1Kati Lindströmi loengumärkmete materjal, saadaval https://moodle.ut.ee/mod/book/view.php?id=44106, ptk “Landscape and Representation”

2Vt eelmist

3Ingrid Sahk “Loodus pildis. Maastikumotiivid eesti kunstis 1890-1919”, Tartu, 2005, lk 3

4Vt eelmist, lk 86

5Evi Pihlak (koost.), “Eesti maal”, kirjastus Kunst, Tallinn, 1982, lk 6

6Ingrid Sahk “Loodus pildis. Maastikumotiivid eesti kunstis 1890-1919”, Tartu, 2005, lk 93-94, kaudviide A. Laikmaa artiklile “Vene kunst Düsseldorfi näitusel”, olevik, 1898, 21. juuli

7Michael Howard (toim.), “The impressionists by Themselves”, Conran Octopus, London, 1991, lk 8

8Tekst pärineb näitust tutvustavast tekstist, Anna Hõbemäe, “Maastikud”, lk 1

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s