Kehalisus – oma ja võõra väljendaja kultuuris

Muutuvas maailmas, mis üha enam suunab tähelepanu visuaalsele küljele meie kultuuris, on oluline roll kommunikatsioonis ja sotsiaalses interaktsioonis kanda kehal, selle väljendustel,kehamuutmistehnikatel ja kõigel, mis seondub inimese füüsilise minaga.

Keha üheks funktsiooniks on väljendada inimese identiteeti, seda kohandades ja vastavalt oma soovidele ning isikupärale muutes, saab endast oma keha kaudu kujundada soovitud ja eelistatud füüsilise mina. Keha väljendab ka minatunnetust üleüldiselt, seda, kuidas inimene end indiviidina ülejäänud maailmast eraldatuna tajub. Kultuuriline kommunikatsioon toimib suuresti visuaalsetel põhimõtetel: reklaamid, meedia, internet kasutavad teabe organiseerimiseks ja edastamiseks eelkõige pildilist materjali, millest tulenevalt on aukohta hõivamas just inimese füüsiline ja kehaline külg. Kehalisusest tulenevalt on võimalik opositsiooniliselt defineerida oma ja võõrast, olgu siis meie vs nemad või kultuuri-mittekultuuri kujul (tsivilisatsioon vs metsik) ning seada paika piirid nii interkulturaalses kui kultuurisiseses mastaabis.

Kehaga kaasneb alati tugev sotsiaalne mõõde: inimene on tahes-tahtmata sotsiaalne loom ja osaleb kultuuris aktiivse subjekti ja tegutsejana, samuti on meile omane soov kuuluda. Kuuluda kindlasse gruppi, subkultuuri, seltskonda, demonstreerida end nii oma habituse kui stiili ja välimuse abil mingi alarühma liikmena. Välimuse põhiselt on kerge end mingi sotsiaalse klassi esindajana defineerida, tihti kaasneb oma keha kujundamisega mingile ideaalile sobivaks ka staatuse näitamine : kehamuutmis- ja -dekoreerimistehnikaid saavad endale lubada pigem jõukamad ja jõudeelu elavad inimesed.

Teoses “Man as Art”, kuhu kogutud Uus-Guinea hõimude kehamuutmistehnikaid demonstreerivat pildimaterjali, kirjutab fotode autor Malcolm Kirk, et kui raamatu teoreetilise poole autori, professor Andrew Stratherni arvates on keha ja enesekaunistamine eelkõige sotsiaalse kommunikatsiooi vahend, siis tema enda meelest tuleb märkida ka seda, et kehamuutmisega üritatakse traditsioonilises kultuuris sageli viidata mingile loomalikule, mitte-inimlikule algele. Maalingud, augustused jne vihjavad müstilisele poolele inimeses, millelegi võõrale, mis võrreldav näiteks tavapärase maski funktsiooniga.1 Traditsiooniliste kultuuride kehatehnikates on läänes läbi ajaloo nähtud eksotiseerivat ja “teise” mõõdet. Olgu tegemist kas meie ühiskonnale võõrana tunduvate maskide, kostüümide ja kosmeetika kasutamises või juba tagasipöördumatutes, kudesid deformeerivates, moonutamistes nagu armistamine, plug‘id ja tätoveerimine.

Viimase paari sajandi jooksul on eksootika popkultuuris leidnud endale olulise rolli: see tähistab lääne eristust muudest piirkondadest, tekitades opositsioone arenenud töölisühiskond vs “primitiivid”, lääs vs orient, lääs vs Aafrika, lääs vs põlisameerika jne. Eksotiseerimismõõde väljendub lisaks mentaliteedile ja maailmakäsitlusele märgatavalt just kehalisuses, nii Maussi poolt välja toodud kehatehnikates nagu söömiskombed, magamine, tantsimine2 kui ka spetsiifilistes kehadekoreerimistehnikates nagu näiteks Birma naiste kaelavõrud, Uus-Guinea meeste augustused ja neist läbi lükatud luutükid, suled jne.

Kehamuutmistehnikate sortiment on lai ning varieerub üle kogu maailma. Neid on popkultuuris sageli kasutatud märgilistena, pannes neid sümboliseerima võõrast, “teist” või mitte-kultuuri just lääne inimese seisukohast lähtuvalt. On arvukalt filme, muusikavideosid, raamatuid, kus muu kultuuri esindaja kõige defineerivamaks ja omasemaks joones ongi tema eksootiline ja mingil määral lääne jaoks tavalisest, normaalsest kehast, hälbiv keha. Näidetena võib tuua indiaanlase stereotüübi kujunemine raamatu “Winnetou” ja 20 sajandi vesternfilmide tulemusena, lisaks Orlani pilt, kus ta kujundas endast indiaanlase vihjates kultuurilisele allasurutusele ja tugeva piiri tõmbamisele “meie” ja “nende” – indiaanlaste – vahele.

Teatav arhailine metsiku, võõra välimusega inimese kuju, kontseptsioon põlirahvastest ning mingitest “loodusinimestest” on juba ammune. Põlisrahvaid kujutati keskajal primitiividena, poolinimeste, poolloomadena, veidrate olenditena, misinterpreteerides etnograafide andmeid.tollaste kirjanike ja illustraatorite poolt. Paganaid koheldigi kui mõistuseta inimesi, kelles määravaks iseloomus ja välimuses kajastuvaks jooneks on loomalikkus ja metsikus ning keda vaja vallutada ja allutada ülemuslikule, tsiviliseeritud kultuurile. Sealjuures oli stereotüpiseerimine vahel liialdatult agressiivne – kõik, mis lääne kultuuris endas hirmutekitav, projitseeriti metslase kujundile.

Popkultuuris piir traditsiooniliste kultuuride keha ja n-ö tsiviliseeritud keha vahel hägustus, kuna kujunes välja nn noble savage‘i kuju: juba pooleldi segunenud identiteediga indiviid, kelle välimuses ja käitumises on võõraid elemente, mh Aafrika/Jaapani/jne traditsioonilises stiilis riietus, kehahoid, tätoveeringud, augustused (nt ninas, eksootilise India propageerimine), kehamaalingud (k.a henna), kuid kes on saanud kindla positsiooni lääne kultuuriruumis ning keda ei vaadelda enam päriselt võõra või teisena. Niimoodi võib vaadelda näiteks Mata Harit, Josephine Bakerit, hilisemast perioodist ka Grace Jonesi avalikku kuvandit, kus oli erinevaid kehalisust ja eksootilisust rõhutavaid elemente segatud tavapärase lääneliku stiiliga.

Teine suurem kehalisuse valdkond, mis seostub teisega kultuuris, on naine, naisekeha ja naise seksuaalne olemine, mis kajastub tema füüsises ja välimuses ning millega saab manipuleerida, mida kasutatakse tänapäeval põhimõtteliselt kõige müügiks ning mida ajaloos on vaadeldud erinevates teoreetilistes paradigmades, alustades psühhoanalüüsist ning lõpetades feminismi ja tantsuteooriate soolisuse käsitlustega.

Psühhoanalüüsis vaadeldi naist kui alateadvuse valda kuuluvat objekti, naisekeha oligi peamiselt mehelikust, vahel ka šovinistlikust kultuurilisest vaatepunktist, käsitletav mingi võõra, müstilise ja mitte päris omase objektistatud nähtusena.Freudi tööd on vaadeldud n-ö naistevastasena, fallotsentrilisena, mis arvab välja kõige naiseliku. Soorollid on Freudi arvates kehtestatud pigem kultuuri ja inimeste endi (inglise keelne vaste gender) kui looduse poolt (inglise keelses diskursuses sex, bioloogiline sugu), millest tuleneb ka naise kui teise määratlemine tema füüsilise olemise järgi, kehamuutmise ning keha kui väljenduse kaudu.  3 Sealt kandus see edasi sürrealismi ideedesse ja kujutavasse kunsti.

Naisekeha ning selle erinevad kaunistamisvõimalused, lisaks naiselikkus kui käitumisvorm ja ühiskondlik sooroll (gender), oli omaette uurimisobjekt ning tihtipeale ei sobitunud see kokku tavapärase, ratsionaalse minapildiga lääne kultuuris. Pigem oli see midagi, mis asus teiselpool piiri, naisekehal olid tugevad erootilised konnotatsioonid (tegelikult on siiani) ja naises nähti omamoodi metsiku ja taltsutamatu väljendust.

Seda teemat on feminismi suure eeskujuna oma teoses “Teine sugupool” (juba pealkiri on iseeneses kõnekas) käsitlenud Simone de Beauvoir, kes lähtub eelkõige ideest, et naine on kultuuris ja ajaloos olnud passiivses rollis, “teine”, jäänud alati allutatuks ja alistatuks meheliku diskursuse poolt. Nagu Beauvoir kirjutab: “naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine.”4 Naine, kelle pärusmaaks on läbi aja olnud palju rohkem kehadekoreerimisvõimalusi ja -tehnikaid kui meestel (alustades tavapärasest kosmeetikast, lõpetades laiema riietesortimendiga seeliku ja kleidi näol), on valdavalt olnud teisesel positsioonil. Ka kehaline käitumine, mis omistatud naisele (passiivsus, tagasihoidlikkus žestides, väljapeetus, graatsilisus jne), on olnud uurimisobjektiks nii teaduslikes töödes kui massikultuuris ja näiteks balletiesteetika ühe põhiaalusena esiletõstetud kui teistsuguse, millegi meeste vaatevinklist mõistetamatu ja võõrana.

Massikultuuri ja traditsiooniliste kultuuride puhul toimib vastandumine ja kultuur-mittekultuur piiri loomine enamjaolt kehelisuse kaudu, mis hõlmab endas nii identiteeti, samastumist grupi või kogukonnaga kui ka tahtlikku eristumist normist, häirumist tavapärasest ja eeldatavast välimusest ja füüsilisest minapildist. Tundub, et kui põliskultuuridel mängib kehatehnikate nagu söömiskombed, liikumise eripära, kaunistused, kehamoonutamised, puhul tugevat rolli samastumine ja kokkukuuluvus oma hõimu/kogukonnaga, siis tänapäeva massikultuuris võib täheldada pigem vastupidist tendentsi: keha modifitseerimine ja sellega manipuleerimine on saanud põhivoolust eristumise ja distantseerumise sümbolväärtuse.

End tätoveerides, augustades, armistades, on võimalik demonstreerida kuulumist mingisse kitsamasse ringkonda, vahel ka subkultuuri. Äärmuslikud kehamuutmised, mis kalduvad kehamoonutamise valdkonda (tugev armistamine, piercing’u korsett, nahaaluste muhkude siirdamine jms) omavad tugevat vastanduvat märgilist külge ning inimesed, kelle välimus on ühiskonna poolt kehtestatud kehanormist suuresti erinev, sildistatakse tihti veidrikeks, masohhistideks, neid peetakse konservatiivsema meelelaadiga inimeste poolt mingite poolsektiliste rühmade liikmeteks, kes regulaarselt tegelevad enesevigastamisega. Palju on diskuteeritud ka teemal, kas väga valulikke ja keha pöördumatult kahjustavate, isegi sandistavate tehnikate kasutajad on vaimselt häiritud või mitte, mistõttu on moonutavate tehnikate liikumine lääne popkultuuri toonud kaasa tugeva teisesuse ja erinemise aspekti.

Traditsioonilises kultuuris näib kehamuutmine aga teenivat just omaksvõtmise (initisatsioonirituaalide käigus läbiviidavad armistamised, augustamised, nahapinna ja kudede muutmised) ning sotsiaalsesse gruppi kuulumise rolli. Seda toetab eelkõige nende teostamine märgiliste elusündmuste ajal nagu sünd (ümberlõikamine judaismis ja islamis), initsiatsioon (põlisrahvaste noormeeste valulikud kehakaunistamisprotseduurid jms) ja abielu (India pruudi hennatamine). Traditsionilistes kultuurides kaasneb kehatehnikatega ka ajajooksul väljakaujuneneud ja sotsiaalse identiteediosana vaadeldav teoreetiline pool, mis hõlmab konkreetse tehnikat, kuidas ja millega keha muudetakse, teadmisi, kuidas armistamisest või augustamisest tekkinud haavu looduslike abivahenditega hooldada ja kuidas vältida näiteks kelloidkoe vohamist. Eraldi paradigma on sümboolne-rituaalne aspekt, mis kaasab kogukonna mütoloogilis-religioosse maailmatunnetuse ja uskumused ning annab kehatehnikatele grupisiseselt uskumuste ja maailmapildi vahendaja tähenduse.

On selge, et inimese olemine on eelkõige kehaline, kuna välimus ja füüsis on sotsiaalses kontekstis esmane visuaalne tähistaja, mis annab inimesest esmamulje temaga kokkupuutuvatele inimestele. Enese defineerimine mingisse subkultuuri, ühiskonda, gruppi kuuluvana on seotud kehalisuse, välimuse ja võimalike kehamuutvate tehnikatega. Kehal ja sellega manipuleerimisel on oluline roll, sätestamaks piiri kultuuri ja mittekultuuri, tsivilisatsiooni ja metsiku, mainstream‘i ja underground‘i vahel. Kehatehnikad ja keha kui nähtus iseeneses toimib teisesuse väljendana eksootikadiskursuses, feministlikus ja psühhoanalüütilises teoorias, samuti tegelevad sellega otseselt (sub)kultuuriuuringud.

Keha on meile sündides antud. See, kas ja kuivõrd me seda oma elu jooksul kaunistame ja muudame, kaasneb meiega mõnel juhul elu lõpuni ning saab meie kultuurilise minakonstrukti ja sotsiaalse enesemääratlemise ehituskiviks, toimides sarnaselt nii põliskultuurides kui tänapäeva läänelikus popkultuuris.

1“Man as Art”, koostanud M. Kirk, essee kirjutanud A. Strathern, Chronicle Books, San Francisco, 1993, lk 9

2Marcel Mauss “Techniques of the body”, kättesaadav http://www.scribd.com/doc/29890878/Marcel-Mauss-Techniques-of-the-Body

3S. Freud “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi” 2000; Vagabund

4Simone de Beauvoir “Teine sugupool”, Vagabund, 1997, lk 15

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s