Inimene on inimesele hunt? Külli Roosna ja Kenneth Flaki ühislavastusest “The Wolf Project”

Kenneth: Kujutle viite ahvi puuris.

Külli: Ahvid?!

Kenneth: Puuri keskel on redel.

Külli: Redel?

Kenneth: Redeli kohal on punt banaane.

Külli: Banaanid. Kui palju?

Kenneth: Viis. Iga kord, kui ahv ronib üles, et banaane võtta, saavad teised ahvid elektrišoki.

Küll: Miks? Kas nad saavad haiget?

Kenneth: Jah. Muidugi. See on eksperiment. Niipea, kui ahvid taipavad, mis toimub, hakkavad nad peksma igat ahvi, kes proovib redelil ronida. Sedasi õpivad ahvid enam mitte ronima.

Külli: Nii et ahvid ei roni enam?

Kenneth: Võtame ühe ahvi puurist välja ja asendame ta uue ahviga.

Külli: Mis ta nimi on?

Kenneth: Bill.

Külli: Mis värv on Bill?

Kenneth: Pruun ja valge.

Külli: Mis sorti valge?

Kenneth: Karusnaha valge. Kohe, kui Bill hakkab ronima banaanide järele, pekstakse ta brutaalselt teiste poolt läbi. Teda pekstakse, kuni ta enam ei proovi ronida.

Külli: Kuidas teda pekstakse?

Kenneth: Rusikate ja hammastega. Asendame teise ahvi. Ja kutsume uut ahvi Ralphiks. Sama asi juhtub Ralphiga.

Külli: Ralph…

Kenneth: Huvitav on see, et Bill osaleb rõõmsalt Ralphi peksmises.

Külli: Ta peksab Ralphi rusikate ja hammastega!

Kenneth: Asendame kolmanda ahvi. Bill ja Ralph peksavad selle läbi koos teistega. Neljanda ahvi-. Viienda ahvi. Iga kord kordub sama muster. Iga uus ahv pekstakse läbi nelja ahvi poolt, kes ei ole kunagi elektrišokki saanud.

Külli: Sellepärast, et see on traditsioon?

Kenneth: See on ilus traditsioon.1

Oktoobris etendus nii Tallinnas kui Tartus kahe koreograafi, Kenneth Flaki ja Külli Roosna, kaasaegse tantsu žanrisse langev ühistöö pealkirjaga “The Wolf Project”, mis uuris võimusuhteid kehalise väljenduse kaudu ning püstitas mitmeid küsimusi seoses eestlastele nii valusa ja olulise minevikusündmusega nagu küüditamine.

Tegemist oli ühe võimaliku variandiga isiklikust kannatusest, ühe narratiivi väljasetitamisega üldrahvalikust mälestusest ja üleüldisest terrori, võimu ja mõjutamise diskursusest. Lavastuses jooksid risti põiki läbi mitmed tähendused, sisuliselt oli tegemist väga tiheda lavatekstiga, mis võib nii mõnelgi juhul tekitada vääritimõistmist ja muutuda vastuvõtjale koormavaks, kuid seekord oli mitmetähenduslikkus pigem põhjendatud ja tundus, et iga vaataja leidis loost midagi päris oma ja isiklikku. Tuleb kindlasti märkida, et küüditamist pole tantsu kaudu seni niivõrd lähedalt puudutatud ega sellega seonduvat probleemistikku lahatud.

Lavastuse algushetked viitasid ülekuulamisele ja määratlematule aegruumile: kujundus oli minimalistlik, kuna lava oli üleni valge, mõjus see steriilse ülekuulamistoana või piinakambrina. Kasutatud polnud mingeid ajalisi ega kindlakohalisi indikaatoreid, läbi mille oli Tartu Uue Teatri lavale tekitatud mingi üldisem tasand. Kõrgem tasand võib viidata autorite poolt lahata püütud probleemi üldinimlikkusele ning kehtivusele ajast ja kohast olenemata, samuti, lähtudes lavastuse teistest väljenduskeeltest (kasutatud verbaalne tekst, koreograafia, valgus jne), võis see viidata analüüsi lubavale metatasandile, tagantjärgi äraseletamisele.

Kohati tundus, et publikule avatud situatsioonis peegeldus ka teatav jumalikkuse aspekt, miski, asub inimesele mõistetavast sfäärist kõrgemal, mis kas kontrollib või suunab. Miski, mis teab vastust ka etenduses näidatud kõige valusamatele küsimustele.

Selge ja klaar, heledate seinte ning artefaktide poolt koormamata ruum tähistas ka otsekui puhastamist, mingite motiivide selgitamist nii mineviku kui olevikku kummitavate sündmuste ohvritele.

Esimeses stseenis oli Flakil kas siis ülekuulaja või piinaja, kuid igatahes võimupositsioonil oleva isiku, roll. Flaki liikumine oli plastiline, silma torkas žestitäpsus, mh oli peatähelepanu tihti fokusseeritud üksikliigutuste kaudu nt käelabale ja sõrmedele, justkui mänginuks ta õhus kujuteldavat klaverit. Siit võib tõmmata paralleeli ka sellega, et ta kontrollis teist tegelast, Roosnat, kes istus must riie peas toolil, kui mingit instrumenti. Flak mõjus oma hiilivas, aeg-ajalt võitluskunstide elemente kaasavas liikumises mingi häiriva, samas end kehtestava ja alatise kohaloluna. Liikumisleksikas võis tabada vihjeid capoeirale: kiired jalatõsted, raskuse kandmine ühelt jalalt teisele, kergelt allasuunatud ülakeha, teravad pöörded, millele järgnesid löögisarnased liigutused. Roosna istus paigal, kuid teise tantsija liikumisest silmnähtavalt pingestatuna toolil, kohati niheledes ja pead ning käsi liigutades, nagu oleks ta olnud tooli külge seotud. Ülekuulamis- või piinamissituatsioonile vihjas seegi, et Flak manipuleeris Roosnaga, kontrollides teda oma sõmenipsude, häälitsuste, piitsalaksatust meenutavate helidega, millede peale Roosna end liigutas.

Siit kerkis otseselt üles käsu-allumise vahekord ja võimu moment. Kindlasti tuleb märkida, et kuigi vaatajana ei saa me teada, kas algne situatsioon ja rollijaotus, kus mees oli manipuleerija ning naine ohver, oli tingitud puhtalt süžeest ja sellele hiljem järgnevatest narratiivsetest võtetest (jutustati Roosna vanaema küüditamise lugu, Roosna kehastas oma rollis nagu kõiki küüditatuid) või oli siin oma alatoon ka soolisel rollijaotusel ning kultuuris kinnistunud ettekujutusel mehest kui aktiivsest ja anisest kui passiivsest karakterist, mõjuks siinkohal tantsijate soost tulenevate tähendustasandite otsimine ehk juuksekarva poolitamisena. Kogu etenduse vältel demonstreeritud koreograafia oli siiski sooneutraalne ja liikumise põhjal võib väita, et tegu oligi sündmuste käigust tuleneva valikuga.

Roosna liikumine mõjus mehaanilisemana, isegi kandiliselt. Kasutatud oli palju kordusi, eriti alguses, arvatavas ülekuulamisstseenis, kus tema kehakasutus mõjus robotlikult: Roosna tegi, mida nõuti, peegeldades oma kehaga alluvusuhet. Valdavalt oli Roosna koreograafia ülesehitatud jäsemeid kaasavatele žestimustritele, kohati, eriti järgnenuna mõnele Flaki poolsele žestile või häälitsusele, meenutasid need närvilisi tõmblusi. Liikumine oli üldjoontes pigem raskepärane, toolilt tuge otsiv, etenduse hilisemates osades täidetud teatava sisemise pingega.

Narratiivi edenedes, pärast seda, kui Roosna esitas teksti küüditamisest Tšerepanovi jaamas, ilmnes tema liikumises tugev ängi moment, mis väljendus iseenda keha kinnihoidmises ja liikumise takistamises. Roosna hoidis kohati kätega omaenda jalgu kinni, mässis käsi ümber piha ning muutis oma liikumisfraasid seeläbi katkendlikeks, kammitsetuiks.

Üldises lavastuses kasutatud koreograafias oli märgata palju kontakti, sealjuures kontrastset (pehmus, isegi sensuaalsus vs karmus, jõu kasutamine, lükkamine, tõukamine) ning palju põrandatehnikat. Tantsijad kasutasid toetuspinnana vaheldumisi üksteise kehasid, seinu, põrandat. Koreograafia mõjus dünaamilisena, kehad oli tihti pidevas ja jõulises liikumises, osavalt oli appi võetud kogu lavaruum ja tantsijate suhet ruumiga mitmekesistasid omapärased kontakttantsulahendused ja -elemendid. Meelde jäid korduvad pikemad liigutusfraasid ning üksikelemendid, näiteks need, mis seotud tooliga, kus üksikut tooli kasutatati vastavalt vajadusele kas toetuspinnana või liigutatati (lohistati, tõugati) seda ühest kohast teise. Kaks tantsijat esitasid koreograafiat nii sünkroonis kui eraldi, samuti korraga kas sama koreograafiat või erinevaid liikumisklastreid. Üldiselt oli esitus tehniliselt vägagi arvestataval tasemel ja plastiline, samas kordagi ei kadunud võimu aspekt – üksteise jäsemeid manipuleeriti, liigutatati, asetatati ümber, hoiti teise tantsija kätt oma käes, sealjuures pidevalt andes ja võttes keharaskust.

Ruum oma valges steriilsuses mõjus staatiliselt, vastandatuna kehalisele dünaamikale, kus andis tooni mäng gravitatsiooniga. Keha hoiti koreograafias pigem maaga kontaktis, ka seintega, mis pakkusid toetuspinda, vertikaalisuunatust eriti polnud, ega üldse mingit kõrguseihalust või kõrgelepürgimist. Liikumislahendustes ja üksikžestides oli samuti kasutatud eelkõige horisontaali, digaonaali, kohati väis märgata teatavat geomeetriataotlust liinides, liikumine toimus tihti kas ruudukujuliselt, või otsekui maas mingeid nurki mööda.

Siinkohal tekkisid mul endal seosed Pepeljajevi loominguga, kes uurinud oma kineetilises-/visuaalteatris just seda, kuidas annab lavaruumis gravitatsiooniga manipuleerida ning kuidas rakendada näitleja või tantsija keharaskuse vastuvõtjana seinu. Pepeljajevi loomingus on samuti olulisel kohal n-ö ruumi kineetiline joonistamine, markeerimine žestide ja liikumisliinidega. Flaki ja Roosna jalad liikusid tihti maaga paralleelselt, tõmbasid põrandale mustreid ja jooni, torso oli tihti kokkutõmmatuna pigem kumer ja all, pinget hoiti just pideva kokkupuute ja kontakti abil.

Kuigi liiguti pigem ühtlaselt, üksikelemente sooritati võrdse jõuga ja polnud rõhutatud naiselikkust-mehelikkust (nt mehel teravamad, jõulisemad liigutused või mehe roll pigem naise “esitlejana”, toetajana), tekitati elementide järgnevuses ometi väga järske kontraste – üleminekud mõjusid katkestustena, olles äkilised, rohkem hakitud kui sujuvalt ja lineaarselt kulgevad.

Sisulises plaanis nägin mina Roosnat mineviku ohvi rollis, ühtlasi kogu eesti küüditamiskannatuse kandjana. Roosna esitas sõnalise monoloogina kahel korral Tšerepanovi jaamas aset leidnud kinnivõtmist, esimesel korral etenduse alguspooles, siis karjudes ning seda jõulise liikumisega toetades. Kogu stseenist aimus meeleheitlikkust, soovi pääseda. Küüditamisest või ehk hoopis oma perekonda tabanud ja nüüd teda ennast kummitava saatuse ja mineviku käest, arvestades, et Roosna esitas vaatajaile ikkagi oma vanaema tragöödia lugu? Küüditamist on ju senises kultuuriruumis sageli interpreteeritud kui tervete perekondade purunemise põhjust ning selle järelkajad kummitavad neidki, kes praegu noorema põlvkonna esindajad. Vähe on Eesti peresid, mida küüditamine või koonduslaagrisse saatmine eraldi põhjustel lähedalt puudutanud poleks.

Mida aeg edasi, seda enam tundus Roosna laval tegutsevat hüpnotiseerituna, otsekui uneskõndijana, kes ei adu päris täpselt, mis tema ümber toimub. Seda võimendas kahe tantsija dialoog, kus Roosna küsis Flakilt: “kas see on tõeline?”

Viimane vihjab võib-olla sellelegi, kui lihtne on tegelikult võimul inimestega manipuleerida, peab selleks leiduma ainult piisavalt vahendeid ja väljundeid. Repressioonide kartuses ning totalitaristliku propaganda suunamisel on indiviidil kerge kaotada inimlikke põhiväärtusi, omaenda au ja julgust, miks mitte ka tervet mõistust. Seda näitas selgelt ka ahvide eksperiment, millest kaks tegelast etenduse teises pooles rääkisid.

Samal ajal jäi Flaki roll mitmekihilisemaks ning segasemaks. Roosnat järjest oma liikumisega riivates, hetkiti nagu lavapartneri maailma ja tema isiklikku loosse sisse tungides, sümboliseeris Flak jõudu väljaspoolt. Olenevalt vastuvõtjast kas mingit üleloomulikku ja jumalikku sekkujat, või siis vastupidi Roosna enda siseilmast kerkinud ja endale kuju leidnud puhastajat, asjade lahtiseletajat, kes vahistamise, kannatuste ja minevikuga toimetulemise keerulise sasipuntra teise jaoks lahti harutas. Või nagu uuris Roosna Flakilt ühes stseenis: “Kas sa tead, mis juhtus Tšerepanovi jaamas? – Jah, tean küll. – Mis juhtus? – See oli päris kole. – Mis juhtus inimestega? Kas sina tõid mind siia? – Sina tõid mind siia. Kes sina oled?”

Mulle meenus Arhitekti tegelaskuju filmitriloogiast “Matrix”, kus valgesse riietatud kõiketeadev olend on kõikjal varjatult või vilksamisi kohal, korrastab maailma, selgitab, organiseerib, vajadusel manipuleerib tegelastega nende endi teadmata. Flak oli samuti valgesse riietatud ning kuigi tema lavalolek oli ühtlasi tugevalt kehtestatud kohalolev olemine, mõjus ta siiski võõrana. Flaki tegelaskuju näitas Roosna karakterile asjade tausta, sooritades vaikselt oma plastilist koreograafiat, pidas mõistukõnesid õigest ja valest, võimust ning inimeste juhtimisest nendest suuremate ideede nimel.

Need suuremad ideed, millest juttu nii ahvide eksperimendis kui teisteski kavalehel äratoodud katketes, asetati “hundiprojektis” kehaliselt küsimärgi alla. Kui idee iseenesest on üllas ja õige, siis kuivõrd põhjendatud on sellega kaasnev vägivaldne teostus? Kellel on õigus oma idee nimel teist inimest alla suruda? Kas see, kui eesmärk pühitseb abinõu, ongi võim? Üldiselt on tavaks, et võimu- ja poliitdiskursuses on vägivald ja inimsusevastased kuriteod totaalselt ja kaheldamatult taunitavad nähtused. Ent nagu lavastuse tekstist välja koorub, jääb inimühiskonda ikkagi alles ka püüd asjade paremale korrastusele, tsivilisatsiooni kui sellise arengule. Ning miskipärast tuleb siiani ette kurjust “suurema hea” nimel. Nagu lahkelt ja rahulikult seletas Flak: “Sinu suurepärastel juhtidel olid väga head põhjused oma tegude tegemiseks. Selleks, mida nad pidid tegema. Ja nii sa surid. Nagu surid miljonid teised…On aeg otsida mõningaid seoseid. Üks väga lihtne seos jookseb siit läbi. Seos, mis tavatseb kaotsi minna isikliku kogemuse õuduses. Ilu. Jumal võib tegutseda müstilisel viisil, aga üks asi on täiesti selge: ta armastab ilu. Ta armastab ilusaid ideid. Ideid, mis seletavad kõike. Ideid, mis peavad olema selged, tugevad, puhtad, rikkumatud. Halastuseta. Kompromissita. Sellepärast, et kompromiss ei ole ilus.” Lavastus heitis õhku valusa küsimuse ja näitas publikule peeglit: kas oma täiuse- ja võimuihaluses ongi inimene inimesele hunt?

Peagi toimus rollide vahetus: Roosna sai domineerivaks ja teisega manipuleerivaks tegelaseks, kes käsutas oma žestidega Flaki toolile, kontrollis tema keha ja liigutusi, nõudis, sundis. Ehk saavutati seeläbi mõistmine, mineviku õudne sasipundar harutati lahti? Samas saab seda mõtestada ka saatuse üle kontrolli saavutamisena, kus üksikindiviid, mõtestanud enda jaoks läbi mingid isikliku kannatuse aspektid, teeb kõigega rahu, hakkab nüüd oma minevikku ja möödanikku ise juhtima. Siit ka küsimusepüstitus: kes ja kas määrab saatust ning kuivõrd inimene enesele üldse oma saatust teadvustab?

Viimastel hetkedel esitas Roosna, kelle liikumine oli vahepeal muutunud käskivast-kontrollivast jõust juba taltunuks, aeglaseks, esiplaanilt taandudes uuesti kirjelduse Tšerepanovi jaamas toimunust. Seekord sosinal, otsekui minevikuga leppinud ohver, mis vaikse ja rahuliku liikumise taustal mõjus sisendusjõulisemalt kui esimese korra saali karjutud tekst.

Võimalik, et kõik toimus üksnes Roosna tegelaskuju peas ning Flak oli siseilma esilekutsutud ilming. Võimalik, et kahe keha dialoogiline võitlus oli reaalne ning üks saavutas lõpuks ise kontolli, muutus ise võimust pimedaks hundiks. Lavastuse mitmetähenduslikult tihedas koes jäävadki osad küsimused vastusteta. Üks on aga selge: minevikust lahti rebida on raske, veel raskem inimloomusest.

1Antud tekst pärineb lavastuse kava lisalehelt

One thought on “Inimene on inimesele hunt? Külli Roosna ja Kenneth Flaki ühislavastusest “The Wolf Project”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s