Inimõiguste instituudi poolt korraldatud konverents “Inimõigused ja popkultuur”

Konverents leidis aset 9. detsembril Tallinna Linnateatri ruumides.

Alguses näidati lühifilme erinevatest inimõigustealastest auhindadest ja nominatsioonidest, tutvustati Sakharovi auhinda ja selle viimaste aastate nominente, Europarlamendi ja Euroopa Liidu rolli rahu tagamisel, samuti erinevaid kampaaniaid ja üksikorganisatsioone.

Edasi jätkus päev TLÜ õppejõu ja muusikakriitik Tõnis Kahu loenguga inimõiguste seosest popkultuuriga, kus Kahu tõi välja järgnevad punktid:

popkultuuri roll diktatuuri lagundajana, selline ülesanne oli popkultuuril mh ka NSVL-s

kogukonnatunde tekkimine – plaadid, (välisma) saated, ajakirjad

kerkib küsimus sellest, kas popkultuur oli tollaste inimeste jaoks pigem eskapism või vastuseis?

Samas ka massikultuuri (varasem mõiste popkultuuri jaoks) negatiivsem aspekt seoses lääneliku kapitalismiga: ajupesu, tarbimishullus, demokraatlik kapitalism, tegemist selles kontekstis sõna otseses mõttes rahvaliku kultuuriga, kultuur kuulub rahvale

maailmasõjajärgses olukorras kujunes USa popkultuur vahendiks, teatud hääletoruks

“Teise” roll – kui II maailmasõja ajal asus “teine”, see, millele oma kultuuri vastandada veel USA sees (subkultuursus, etnilised rühmad jne), siis Külmast sõjast alates on vastanduse objektiks alati miski, mis AMeerikast väljaspool, olgu selleks siis sotsialismimaade blokk või äärmuslastest terrorirühmitused – tuli konstrueerida vastand USA identiteedile

60ndad – popkultuur kui noortekultuur, 60ndate põlvkond, hipiajastu, noor olemine defineeriti tollal popkultuuri sees, biitlid, globaliseerumine, rahumeeleavaldused jne, siit tõukus ka eraldumine USa identiteedist – manifesteeriti pigem ametlikule poliitikale vastandumist – loosungid, Vietnami sõda kui just noorte sõda (mh mainis Kahu, et kui II ms-s oli rindelolijate keskmine vanus 28, siis Vietnami sõja puhul oli selleks 19! aastat – siin juba oluline vahe)

noorus tõusis omaette argumendiks, väärtuseks – lõhuti senised sotsio-kultuuriliselt tähtsad sidemed, tekkis küsimus noorolemisest kui inimõigusest

põlvkondade konflikt, varasem ei tohi oma mentaliteeti ja vaateid järgmistele peale suruda, selle tagajärjeks oli 68. aasta kevad nii Prahas kui Pariisis ja mujalgi, mispuhul toimus popkultuuri ja päevapoliitika segunemine

80.aastad – see suhe artikuleeriti ´ümber, mingis mõttes hakati vastanduma 60.ndatele, kerkis esile Reagani isik kui popkultuuriline märk, depolitiseerimine (Reagan oma tagasivalimisel seostas end Bruce Springsteeni lauluga, mis oli paraku Vietnami sõja kriitika ja sõja tagajärgi puudutav)

muusika kasutamine poliitikas – sõjakäsitlus, mis lähtub üksikisiku kannatustest, emotsionaalne värving, jättes kõrvale üldise moraali, poliitilised tagamaad

hea ja kurja kontrastne vastandus, mida loodi teatraalselt, kohati kaldudes paroodiasse, nt Reagani antikommunistlik hoiak)

Olukord pärast NSVL-i lagunemist – rahulduse ja naudingu artikuleerimine popkultuuri puhul on keerukas, 60.ndate noortele heideti ette just hedonistlikku suhtumist ja reaalse poliitika ja ühiskondlike olude tagaplaanile jäetust

küs sellest, mis saab rahva seas sündinud kultuurifenomendest kommertsis, nt kui need algselt vastupanu režiimile nagu NSVL-is, tekib ignoreerimine, normide omaksvõtt

liikumine isikuvabaduselt tarbijavabadusele, liberalism, mis sisaldab endas: internetivabadust (info on sotsiaalselt aktiivne üksnes vabana, ka info ise on vaba ning saab seetõttu maailma reguleerida, vaba turg), vaba ruum on seostatav internetiga, viimane võtab tänapäeval kokku popkultuuri

popkultuur inimõiguste kandjana – külma sõja jätk, seda peegeldab mh terrorismivastane võitlus

probleemiks on inimõiguste rikkumise lubatud määr inimõiguste kaitseks, st nt üksikisiku piinamine, et vältida kahju suuremale hulgale; inimõigused moodustub poliitikast ja ideoloogiast, oluline on alalhoidlikkuse moment: tuleb teha seda, mis olemasolevast kurjast vähem kuri

utoopiad, unistuste aspekt popkultuuris, popkultuuri kõneviis parema olukorrani jõudmiseks on häirimine, kaasab endaga agressiivsust, mässulisust, nt Bob Dylani “Masters of War”

afroameerika popkultuur ja muusika – afroameeriklaste õigused olid orjanduslikul ajal USA inimõigustest välja jäetud, osasid inimesi vaadeldi mitteinimestena ja siiani on märgata afroameerika muusikas inimese määratluse vältimist (rap’is, hiphop’ih) – narratiividele vastandumine

popkultuur kui ruum, mis mahutab kõike, samas ei saa tõmmata võrdusmärki selle ja massimeedia vahele, popkultuur on kanal, võib segi lüüa kogu kehtiva diskursuse, k.a inimlikkuse määratluse – popkultuur mõtleb kataklüsmiliselt, inimestele omane mingi katastroofiootus, maksimalism

kõrg- ja popkultuuri vastandamine toimub popkultuuri sees, pole massimediast, seega popkultuurist vaba ruumi

Pussy rioti sündmuste vene eripära – lääne reaktsioonid sellele meenutasid 60.ndate võitlust suure keelava isafiguuri vastu

popkultuur on olemuselt küll globaalne, ent tuleneb siiski ameerikalikest väärtustest – USA kui märk Külmas sõjas, praegu on USa kultuuri märgid kasutusel mujal, nt Aasia popkultuuris – USA hegemoonia, enesekehtestus popkultuuri kaudu

 

Konverents jätkus siinkohal paneeldiskussiooniga, milles osalesid:

Ringo Ringvee, Eesti luuletaja, usundiloolane, DJ ja usuasjade nõunik. 2011. aastal kaitses Ringvee doktoriväitekirja “Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991-2008.” Tema teadustöö põhisuunad on ühiskonna sekulariseerumine ning religioon Eestis uusajast tänapäevani. Kirjandusse tuli Ringvee 1989. aastal luulekoguga “Linnud mustmühisevast majast”, mis ilmus luulekassetis “Kassett ’88.” Reggae-muusika huvilisena on ta juhtinud muusikasaateid, sealhulgas Raadio 2 saadet “Reggae Power.”

Hent Kalmo, kes töötab alates 2012. aasta maist õiguskantsleri asetäitja-nõunikuna. Ta on doktorant ülikoolis Paris X-Nanterre. Tema akadeemiline uurimistöö keerleb peamiselt riigiõigusega seotud teemade ümber. Lisaks sellele on avaldanud esseid filosoofiast ja kultuuriteooriast.

Elmo Nüganen, eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja. Alates 1992. aastast on ta Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Teiste seas on ta lavastanud Linnateatris Shakespeare’i “Hamleti” (1999) ja Tammsaare “Ma armastasin sakslast” (2009). Tunnustatud mängufilmi “Nimed marmortahvlil” režissöör ja stsenaariumi autor.

Kadri Kõusaar, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina, kuid juba alates 13ndast eluaastast töötanud muusika-, filmi- ja kirjanduskriitikuna, tele- ja raadiosaatejuhina. Avaldanud esseid ja kolumne ning romaanid “Ego” (2001), “Vaba tõus” (2004) ja “Alfa” (2011). Tema debüütfilm, psühholoogiline draama “Magnus” (2007) valiti esimese Eesti filmina Cannesi filmifestivali ametlikku programmi. Kadri teine täispikk mängufilm, inglisekeelne draama-thriller “The Arbiter” (“Kohtumõistja”) esilinastub 2013. aastal.
Diskussiooni modereeris Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, õiguskantsleri nõunik Lauri Mälksoo.
Mälksoo tõstatas esilagu põhilised märksõnad ja punktid, mille ümber vestlus keerlema hakkas:
vabadus ja demokraatia vs inimõigused, nende mõistete erinevus, kattuvus, suhe
lääs-mittelääs vastandus, siit kerkib esile ka tsentrumi-perifeeria küsimus, näiteks tõi Murakami teoste referentsid lääne popkultuurile
Nüganen alustas väitega, et inimõigused on niivõrd elementaarne asi, et see tundub loomulikuna, samas kui popkultuur ja eriti selle negatiivsed küljed (tarbimine, kommertslikkus, ajupesu jms) seda pole ning esitas küsimuse, millest toitub popkultuur. Kui inimõigused on baasmõiste ja nende väärtuses ja tähenduses kahelda pole võimalik, siis popkultuur on just mitmetimõistetav ja -käsitatav nähtus.
Kõusaar puudutas katastroofiihalust, öeldes, et see aiatab kaasa kunstiloomele, samas kaasneb aga poliitiline lävi eetika osas, ida ületada ei tohiks, lisaks on teatud ebamugavad teemad, mida välditakse (nt viimasel ajal muhameedlastest naiste katmise, siqaabi jmt probleem läänes.
Kalmo kirjeldas, kuidas popkultuur laiendab ühiskonda, eksisteerib ka autoritaarne popkultuur ja esitas küsimuse inimõigustest kui massikultuuri alla minevast mõistest. Ta tõi sisse elitaarsuse aspekti, väärikuse, teatud hüvede kättesaadavuse kõigile, millest tuleneb küsimus: kas siis jääb üldse midagi alles?
Mälksoo väitis omakorda, et popkultuur on eelkõige lugude rääkimine, läbi aja on inimene kõike narratiivide toel paremini mõistnud.
Sellega oldi nõus, Ringvee lisas omalt poolt, kuidas popkultuur loob pidevalt teatud fluidumit, üldist tasandit, kuid läheb smaas häirivalt isiklikuks. Inimõigused on mingi “suurem hea”, üksikaspektides, nagu nt sõnavabadus, on aga tihti küsitavusi, neid küsitavusi toobki esile popkultuur. On inimrühmi, kes toituvad rahavoolust, mis neile tilgub ja inimõigustega tegeletakse üksnes ettekirjutatud ja soovituslikul määral, n-ö linnukese kirja saamiseks. Piiratud on just vähemusgruppide õigused, eriti kui suhtumine neisse on negatiivse värvinguga, tekib eri huvide konflikt.
Kõusaar jätkas arutlemist kunsti teemadel ning rääkis hiljutinähtud dokist “The Act of Killing”, kus käsitleti indoneesias 60ndatel toime pandud genotsiidi (suunatud nende vastu, keda tollal identifitseeriti kommunisteidena, kahjuks oli aga tegemist sarnase sõnaga, nagu Eestis “kulak”, mispuhul võis ebasoovitavad isikud nendest lahtisaamiseks lihtsalt kohekommunistiks tembeldada) ja selle läbiviijaid, keda kohaliul tasandil võetakse siiani pea rahvuskangelastena.
Kalmo märkis, et Pussy Riot ja Wikileaks ei ole autentsed pretsedendid, sarnast on olnud varemgi, mille peale lisas Kõusaar, et Pussy Rioti puhul on tema nõus kaitsma nende sõnavabadust ja õigust midagi öelda, kuid vulgaarset viisi, millega seda tehti, ta ei kaitse.
Nüganen esitas küsimuse, kumb kumba vajab, kas popkultuur inimõiusi või vastupidi. Kas popkultuur on institutsioonide propaganda teenistuses või vajab popkultuur ise inimõiguste diskursust, et eksisteerida ja ühiskonnas toimida?
Mälksoo tõstatas Kahu ettekandest tuletatud teemana küsimuse inimõigustest kui altpoolt sündinud ja võimule vastanduvast nähtusest, seda 60.ndate USa näitel ning võrdles tänapäeva inimõiguste kui domineeriva paradigmaga. Näiteks tõi ta ameerika sarja “24”, mida peetakse osalt “süüdiolevaks” Bushi tagasivalimises, kuna sarja teemaks ja käivitavaks jõuks on võitlus terroristidega.
Tõnis Kahu viskas seepeale õhku küsimuse: kas inimõigused on popkultuuriline universaal? Kahu puudutas ka individuaalõiguste erinevust massiõigustest, turu kaudu on reguleeritud ka popkultuur, nt “parental advisory” märge plaatidel, kust tuleb ka küsimus, kelle ülesanne on üldse inimõiguste kaitsmine? Samuti tõi ta välja kaks suuremat inimõiguste teooriatausta: Rousseau lähenemine, mis väidab, et inimene on loomult vaba, kultuur pealesunnitud ja inimesed saavad tegelikult iseenesest ka hakkama ja talitavad vabade kätega eetiliselt vs
Hobbes’ilik teooria, kus inimene jõuab paratamatult ikkagi välja valgustatud monarhiani, keegi peab kontrollima ja valitsema.
Ringvee poetas vahele, et popkultuuri roll on aktiviseerida, panna mõtlema.
Selelst haaras kinni Mälksoo ja küsis räppar Aabrahami kontekstis kas rõõmustada suure sõnavabaduse üle või pigem on ta lood ikkagi teatud grupi (homoseksuaalid loos “Miski on lilla”) vastu vaenu õhutavad.
Nüganen väitis seejäral, et isiku vaba eneseväljendus on ju ka üks inimõigustest, kuid kohe sekkus Kõusaar, öeldes, et siinkohal ongi oluline see piir, mil määral seame oluliseks isikliku sõnavabaduse üldise eetika taustal. ühe seisukoha kaitsmine võib kedagi teist haavata.
Kalmo kirjeldas, kuidas põhiseaduse alusel kaitstakse sõnumit, ent uute probleemide puhul on aluseks endiselt arhailine inimõiguste sõnastik ja lähtekohaks teist laadi ühiskond (Pr revolutsioon, USA I inimõigus jne).
Mälksoo tsiteeris Crudon’i: “kes räägib inimeste nimel, tahab petta,” ja uuris, kas teatud teemasid saab puudutada ilma ideoloogiat kaasamata, moraliseerimata. Kas rääkimine inimõigustest kui universaalidest välistab vahel nendest ausalt rääkimise?
Kõusaar tõi sisse Süüria konflikti, kus tõusnud pidevalt teemaks küsimus, kas ja millal peaksid sekkuma teised riigid, millega omakorda lääne puhul kaasneb omakasu aspekt. Ta rääkis, et “teise” (homod, sallivus, religioossed rühmad, etnilised vähemused jne) küsimus on läänes lahendatud, ent imestas, kuidas sõjapidamine ikka veel teemaks tõuseb, kuidas tuhandete aastate jooksul pole tsivilisatsioon veel mõistnud sõja kahjulikkust ja tarbetust, või pigem, mõistetud on, kuid selle takistamiseks pole erilisi samme astutud. õldiselt tundub aga, ja Kõusaar mainis pht sellealase uurimuse avaldanud teoreetikut, et inimkond muutub aja jooksul rahulikumaks.
Nüganen: ega ei tea, kui palju on kaasaja inimeses mingit sisemist agressiivsust, mis kombekuse ja kultuurilise käitumisega varjatud, mingil hetkel tuleb see pingete maandamise osa ja minnakse relvaga kooli ja supermarketisse.
Kalmo rääkis seepeale ühiskonnas ja üldises eetikaparadigmas käibivast kannatuse vähendamise printsiibist, mis tähendab tegelikult kannatuse mõõtmist. Inimõiguste puhul on aga suhtumine, et mingeid asju “lihtsalt ei tohi”. Kannatusest saab rääkida erinevalt.
Moderaator Mälksoo võttis diskussiooni kokku sõnadega, et tänapäeva inimõigusi võib vaadelda kui sekulariseeritud kümmet käsku, mis seostub mingil määral nietzsche’liku filosoofia ja religiooni kriitikaga, samuti võitluse puhastava toimega, mistõttu muutub jällegi küsitavaks igasuguse konflikti ja sõja ärahoidmine.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s