Sigur Ròs: Valtari filmiprojekt

http://www.nowness.com/day/2012/11/12/2583/sigur-ros-valtari#replay Sigur Ròs: Valtari

Rootsi filmirežissööri Christian Larsoni ja Antwerpenis sündinud koreograafi Sidi Larbi Cherkaoui koostöös on sündinud üks Sigur Ròsi videoprojekti variantidest. Valtari Mystery Film Experiment’i eesmärgiks oli bändi uue albumi Valtari ilmumisega seonduvalt luua erinevaid töid koostöös kuulsate ja vähemkuulsate filmitegijatega, kellest viimne kui üks sai oma ideede ellukutsumiseks täpselt sama suure summa raha. Larson, kes ise on tantsuga tegelenud, on seni kaasa löönud nii arvukate muusikavideote kui reklaami tegemisel, Cherkaoui on üks omapärase käekirjaga koreograaf, kelle tööde hulka kuuluvad nii täispikk Shaolini templi munkade kaasabil loodud etendus kui mitmed kaasaegse tantsu ja balleti projektid erinevates teatrites. Antud videosse on ta valinud tantsijateks Austraaliast pärit James O’ Hara ja Nicola Leahey, nagu vaatamisel näha, siis põhjendatult.

Cherkaoui enda sõnutsi püüdis ta koreograafiaga luua sensuaalset rituaali, sõnatut dialoogi, kus suhtlusvahendiks üksnes liikumine. Oma osa oli tema arvates ka karmil keskkonnal, mis moodustab voolava ja õrna koreograafiaga jõulise kontrasti.

Rääkides asjast ja minu arvamusest, siis olen ma väga harva kohanud koreograafiat ja esitust, mis läbi video- või filmimeediumi mulle nii sügava mulje jätaks ja nii tugevalt mõjunud oleks. Kogu videost kumab läbi emotsioon, on näha, et asi on võetud ette tundega ja on ennast ületatud.

Kuigi sõnu ei lausuta, on tantsijate pilkudest, kehakeelest ja olekust montaaži ja režissööritöö mõjul saanud omaette draama, etendus, kus näitlejameisterlikkusele võlgu ei jääda. Õhus hoitakse pidevat pinget: alustades alguskaadritega, kus domineeriv roll on ümbritseval ruumil ja selle kõledusel, lämmataval lagunemisetundel ning lõpetades üha kasvava liikumiskeele dünaamika ja jõulisusega video teises pooles.

Tegemist on kohaspetsiifilise tööga: keskkond, mis hüljatud tööstushoonetele omaselt räämas ja lagunev, on karjuvalt tehislik ja kõle, moodustades suure vastuolu selles tantsivate elusate-hingavate kehadega. Ümbritsev hoonestus mõjub oma tonaalsuses ja iseloomus rusuvalt, piirab ja ängistab, samas kui koreograafia seal sees on vaheldumisi nii jõuline kui habras, kirglik kui õrn ning on, peegeldades pidevat emotsiooni, sõna otseses mõttes eluhingust täis. Keskkonna hallus ja üksluisus ei suuda end seega domineerivalt kehtestada, vaid mõjub teatud laguneva raamistuna sellele, mida läbi kaamerasilma vaatajale demonstreeritakse. Liikuvate kehade dünaamika tõuseb selliselt ümbritsetuna veelgi teravamalt esile.

Koreograafias on märgata suurt plastilisust ja pehmust. Jooned lähevad sujuvalt üle, kehaasendite muutumine on harva järsk, kineesika mõjub õrnalt – kehad, olles kontaktis põrandaga, nagu paitaks seda, ning tantsijate omavahelises kontaktis on samuti märgata eriliselt ühtlast liikumist. Palju on kasutatud pikki, vahel isegi mõneks sekundiks püsimajäävaid liine, mis reeglina horisontaalid või diagonaalid, vertikaali nii palju ei esitata. Tänu kehaliinidele ja montaažile tekib mõnedes kohtades venivus, aegluubi-efekt, kus üht asendit ja liini hoitakse, venitatakse viimse piirini ja seejärel vabastatakse järsult. Montaaži abil näidatakse üksikuid žeste ka rohkem kui ühe korra, mistõttu tekib katkestus ja korduse moment. Mängitud on nii koreograafias kui režissööritöös, mille tulemusel toimib venitatud ja vaikse pingega liikumise vastandamine sellele järgnevale topeltintensiivsele kehatööle õnnestunult – iga paus, iga terav hetk mängitakse sajaprotsendiliselt ja tehniliselt suurepärase sooritusega välja.

Mõlema tantsija tehnika on suurepärane, sünkroonsus on olemas igal hetkel, paindlikkuses ja plastilisuses on nad ennast tõepoolest ületanud. Juba puhtfüüsiline vorm on neil mõlemal hea ning ükski liikumiselement ei paista näiliselt mingit pingutust nõudvat. Veel torkab silma see, kuidas nad tantsivad tohutu energiaga, mida kiirgab ka filmist väljapoole: antud on 120%, mitte midagi ei hoita tagasi, see, mida ja kuidas tantsitakse, saab isegi läbi videofiltri ehmatavalt tõeliseks. Silma jääb ka enese lõhkumise aspekt, mis ilmneb jõus, millega viskutakse põrandale või õhku, selles, kui suure inertsiga liigutusi sooritatakse ning kuidas ilma ettevaatlikkuseta põrandaelemente esitatakse. Kõike tehakse täiega, end näiliselt hoidmata ja keha säästmata, mis viitab rolli sisseelamisele ja seeläbi meisterlikkusele ka näitlejatöös ja emotsioonide kehastamises.

Palju on kontakti (nii põrandaelemente kui tantsijate kontakt teineteisega), lisaks väga omapäraseid ja huvitavaid lahendusi raskuse ülekandmisel. Koreograaf on leidnud mitmeid tavatuid asendeid, painutused, mida sageli pikalt hoitakse, on kohati äärmuslikku ebaloomulikkusesse kandunud. Gravitatsiooniga mängimise puhul on leitud erinevaid viise, kuidas kukkuda, maalt või partnerilt tuge saada ja mitmed üleminekud mõjuvad ebaloogiliselt ja viisil, nagu oleks nende sooritamine kehale väga ebamugav ja võõras. Samas on tantsijad kenasti toime tulnud.

Ühtviisi suurt rõhku on koreograafias pandud nii detailitäpsusele kui tervikule, mõlemat on tänu režissöörile filmi saanud võrdses osakaalus ja kumbki ei lämmata teist mahuliselt. Loodud tants on ühteaegu intiimne ja isiklik, tantsijad on end sinna ruumi kaotanud läbi ja üleni. Tundub, et kaamera on saanud tunnistajaks millelegi, mida tegelikult võõrale pilgule näha pole määratud. Kaamera positsioon oleks nagu pooleldi varjatud, n-ö peidukaamera, mis näitab üht hetke loodud maailmast, mille kohta ei teagi öelda, oli see nüüd reaalsus või kellegi unenäo- või fantaasiakatke.

Kuidagi on loodud väga ehe ja tõeline fiktsionaalne maailm ja narratiiv, kus koreograafiat võib vaadelda puhtalt esteetilisel kaalutlusel kui midagi kaunist. Kõik aset leidev oleks justkui loori taga, mingis ajast ja reaalsest ruumist väljas olevas igavikulises universumis, kuhu kaamerasilm kogemata sattunud on. Kesk hüljatud ja räämas keskkonda on loodud midagi imeilusat, montaažikatkestuste mõjul on tabatud hetk täielikus isolatsioonis, kus tantsust on saanud kokkupuutepunkt kahe üksiku hinge vahel. Tantsijate vahel alguses laiuv distants tööstushoones ja kõrguste vahe, kus soololiikumist sooritatakse viitab teatavale kuristikumetafoorile, üksildusele ja kättesaamatusele.  Duetis on see aga ületatud, Sigur Ròsi haldjalike ja otsekui kauge kajana pealevalguvate helide mõjul rullub lahti üha jõulisem emotsioon, mis vastavuses ka järjest dünaamilisemaks muutuva koregraafiaga.

Mida rohkem lõpu poole, seda tugevamaks ja tihedamaks muutub koreograafia, kaks tantsijat ja inimest saavutavad nii füüsilise kui emotsionaalse kontakti ning lõppu sel nagu ei olekski – tantsijad sulanduvad lõpuks teineteisesse, liikudes vaheldumisi maast läbi ja üksteise ette. Kontakttantsu kaudu muutuvad kaks keha aegamisi üheks sasipuntraks, üksteisele toetudes ja maapinnast jõudu ja tuge saades, kasvatakse teineteisest läbi ja tundub, et ring jääbki lõpetamata, liikumine kestab edasi, nii kauaks, kuni selles eraldatud maailmas ruumi ja aega jätkub.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s