Noppeid sügiskoolist

Järgnevalt mõningad killud Luure ettekandest, mida ettekandeks oleks vale nimetada. Härra tuli ja rääkis. Lihtsalt. Oma mõtetest, seostest. Ja siis muidugi Armastusest, jumalikust ja inimlikust. Otse ja ausalt. Siin ta on, või pigem midagi sellest.

Kärsituse ja ootamise vastuolu armastatu suhtes.

Jumala pimedus – kui jumal on inimese suhtes pime, pöörab ära oma palge, järgneb õudne seisund. Jumal küll armastab, ent on end inimesest ära pööranud. Kui inimene jumalat ei armasta, ootab jumal ükskõik kui kaua.

Luure sõnul võib armunudolekut vaadelda kui inimese suhtumist jumalasse ning armastust jumala suhtumisena inimesse.

Dostojevski romaani “Idioot” näide – Mõškinit on võrreldud Kristusega, Luure arvates tegu hoopiski vastandiga. Romaanid kokku 4 tüpaaži, keda saab samastada põhiliste isiksusetüüpidega (koleerik, sangviinik, melanhoolik, flegmaatik).

Mõškin armastas ühte naist nagu jumal inimest ning teist nii, nagu inimene jumalat, millega toimus suure, tervikliku, armastuse jagunemine.

Armumises ja armastuses aja aspekt.

Kristlikus dogmas omistatakse Jeesusele nii jumalikku kui inimlikku loomust, mis on kas eraldunud või ühtesulanud. inimesed peaksid vaatama just sulamist, “Idioodi” puhul on aga vastupidi, armastatakse teisiti. Inimene saab hoida kaht armastuse aspekti ajas küll lähedal, aga mitte neid kokku sulatada.

Isiksuse 4 kambrit, mis vastavad Idioodi tegelastele: ühte neist neljast kambrist saab iniene asetada oma teadvuse ja armastada nii, nagu see kamber ette näeb. Kambrite alusel saab tekkida 3 tüüpi suhteid:

partnerlus

vastandus

pahupool

Siinkohal soovitas Luure lugeda Sorokini kirjutist “Dostojevski trip”, kus, kui õigesti meenub, antakse LSD-tripi laadne pilt Dostojevski loomingust ning Idioodist…

Seejärel esitas Kalevi Kull küsimuse: kas tähendusloome toimibki just nende vastanduste koosmõjus?

Mispeale Luure jätkas: Tervik, milles nad koos eksisteerivad, on raskesti määratletav. Kui märk on see, mis tähendab ja tähendus see, mida tähendab, on siin ju erootiline suhe?

Inimene ei saa korraga kogeda armumist ja armastust. Nende eraldamine on samas illusioon, kuid inimene ei tunnista seda kahel põhjusel: häbi ja valu.

Olles armastaja, on inimesel häbi olla armunu – ta vajab armastust, aga see on küündimatu. Olles armunu, on valus olla armastaja, sest tahad armastada, aga teise inimese armastus on nagu ta on.

Armunudolek tuleb rajada armastuse alusele ja armastus tuleb rajada armumisele. Olemata avameelne, ei saa armastus teoks, vaid jääb üksnes ideeks. Selleks, et ehitada armastust armumisele, tuleb oma valuga silmitsi seista ja näidata seda nii, et see ei mõjuks etteheitena.

Valule reageeritakse viha või haavade lakkumisega, aga kumbagi ei tohiks teha, kuna valu näitamine puhtal kujul toob kaasa avameelsuse.

Häbist saab lahti, kui lasta armastatu enda sisse, enda raamidesse.

Armumine pole enam pime siis, kui oled enesekriitiline.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s