Uued ideed Euroopas. Prantsuse instituudi ja TLÜ Humanitaarinstituudi koostööprojekt.

Prantsuse Instituut Eestis ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut korraldavad uut kultuurivestluste sarja „Uued ideed Euroopas”. Sarja idee on viia kokku Prantsuse ja Eesti õpetlasi, et arutleda avalikult uute aktuaalsete ideede ja probleemide üle Euroopas. Sel aastal on plaanis korraldada kolm vestlusõhtut. Esimese vestluse raames arutlesid Prantsuse ühe tuntuima ja mõjukaima kultuuriajakirja Esprit peatoimetaja Marc-Olivier Padis ja kultuuriajakirja Vikerkaar peatoimetaja ja TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud Märt Väljataga teemal „Kultuuriajakirjad ja uued ideed”. Vestlust modereeris ajaloolane Marek Tamm. Vesteldi kahekeelselt, sünkroontõlkega.

Põhiliselt keskenduti kultuuriajakirjanduse ja kultuurikriitika olukorrale ja rollile lähemas tulevikus, 2013. aastal. Arutleti ideede rolli üle tänapäeva sotsiaal-majanduslikus kriisis olevas euroopas, samuti ka teadlaste ja akadeemikute positsiooni üle. Esmaseks küsümuseks oli: kas kultuuriajakirjad suudavad ideeringlusele kaasa aidata, mis on nende ülesanne?

Padis: Esprit’ näol on tegu 80 aastat ilmunud ajakirjaga, mis üks mõjukamaid omalaadseid väljaandeid. Euroopale on erinevalt teistest piirkondadest omane kultuuriajakirjade fenomen, samas erineb nende tähtsus riigiti: Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal on traditsioon dünaamiline ja ajakirjad on kaua ilmunud, viidates pressi tähtsusele ühiskondliku elu kujundamisel ja arvamuste avaldamises, samas kui Suurbritannia ja Saksamaa on küll ideedeloo seisukohast olulised, aga seal levib pigem päevalehtede traditsioon ning kultuuriajakirju eriti ei ilmu. Vanim Prantsusmaal ilmunud kultuuriajakiri kandis nime Le reveu du monde, sellele järgnes Commentaire, poliitika ja ühiskonnaga tegelev väljaanne. Veel hiljem hakkas Merleau-Ponty ja Sartre’i juhtimisel ilmuma Les temps modernes. Igal aastal tekib aga ajakirju ja tegijaid juurde. Esprit’ loojaks oli filosoof E. Mounier, kes suunas ajakirja esilagu sotsiaalsete ja filosoofiliste teemade poole, kuid peagi hakati käsitlema ka tol ajal aktuaalset ning nagu traditsioonilisele ajakirjale kohane, olid olemas ka toimetajaveerg ja arvustused.

Väljataga: Eestis on kultuuriajakirjanduse roll suur, oluliseks jooneks on meie kuuluvus ida-lääne telje piiripeale. Nõukogude ajal vene mahukad ajakirjad, kuna polnud vaba diskussiooni ega sõnavabadust nign ajakirjad täitsid nišsi olles tähtsad ideekandjad. Tähelepanu tuleb pöörata ka pagulasajakirjandusele, näiteks ilmus Poolas ajakiri Cultura.

Tamm: Kas tänases Euroopas on olemas ideedeturg, rahvusvahelised debatid, kas ideedel mingit mõju selles kontekstis?

Padis: Euroopast rääkides on kindlasti vaja periodiseerida: praegu pole takistusi, kõik levib, ringleb, seda koguni julgustatakse institutsiooniliselt. Küsimus seisneb ühtlasi selles, kas Euroopa ideede levikuks peab nendega minema üle Atlandi, kuna siin oleks nagu ikkagi midagi puudu, diskussioon pole nii elav, kui võiks. Euroopas on ühised küsimused, ühine toetus (nn ideede Maastricht), aga kas eksisteerib ka transrahvuslik debatiruum?

Ideedeliikumise mehhanism on selline, et eksisteerib üks keskne küsimus, mis polariseerib debati, tekib kaks poolust, näiteks vana režiim ja pärast revolutsiooni, mis on kui põline sümbol ideede konfrontatsioonist, mis kultuurikirjanduses seni käsitletud. Selleks, et tekitada kas riikide- või rahvusvahelist diskussiooni on vaja periodiseeringut. Põhiline tendents on siiski konfliktile, vastandusele suunatus, mis ühendab ja lahutab korraga, näiteks demokraatia vs kommunism, ida vs lääs. Kultuuriajakirjad ja kirjanikud (k.a eksiilisolijad) mängisid 80.-90. aastail siinkohal olulist rolli: ideed eraldasid, kuid teemad olid siiski ühised.

90. aastatel ilmnes vanades Lääne-Euroopa maades kõrge kultuurihuvi, aga akadeemilistes ringides rõhutati plaju USA kultuuri, mistõttu ei kujunenud diskussioon niivõrd Euroopa siseseks. Levisid USA mudelid ja tõlgiti palju tekste, kuid hiljem huvi kahanes: Iraagi ja terrorismi teemadel distantseeruti, öeldes, et see üksnes USA probleem. Majanduslik debaat Ameerikaga oli tollal tugevam, kuid 21. sajandil on hkatud Euroopas vaatam pigem Aasia poole, nii et praeguses situatsioonis oleks Euroopa kohalik debat täiesti teostatav.

Säilib siiski küsimus Euroopa eripärast ja originaalsusest muutuvas maailmas, kus toimub aktiivne globaliseerumine, mitte üksnes majanduslikult, vaid ka kultuurilis-ajaloolisel tasandil. Euroopa pole enam kesksel positsioonil, vaid üks teiste võimsate jõudude seas, toimub detsentraliseerumine intellektuaalses plaanis. Kaasneb üldise ajaloo motiiv, seos ka mineviku imperialistliku süsteemiga, mis on ka üks variant eri kultuuride kommunikatsiooniks, ühiseks pinnaseks, prantsuse keeles tähistab seda väljend “seotud ajalugu”, kus tegeletakse just riikide seotuse ajalooga, vastastikuse suhestatusega.

Teine viis on modernne ajalookäsitlus, küsimus, kuidas ühiskonda vaadelda muutuvas ja avatud maailmas, samuti toimetulekut pluralismiga. Küsimused Euroopas on ühised, kuid neile vastamise kontekst erinev.

Väljataga: “Idee” on keeruline mõiste, eri kontekstis tähendab see erinevaid asju. Ideed sünnivad vastustena kindlatele probleemidele, sealt edasi võivad need muutuda ja rännata. 19. sajandil oli rõhutatud normatiivsust, vene intelligentidel oli idee vanasti rakenduslik, prantslastel aga abstraktne, mängulisuse aspektiga. Majanduskriis tundub siiani sakslastele kauge mürana, pole läbikogetud, mistõtu sellega seotud teooriad samuti teised. Eestis on multikultuursus ja tsivilisatsioonide põrkumine näiteks teistsuguse tähendusega, kui selle kolletes. Kriitika tõlgitakse siinsetele oludele vastavaks.

Ideedeturgu kirjeldas ta ebavõrdsuse süsteemina, kus olemas keskused ja perifeeriad (Lotmani tuum ja perifeeria põhimõtteliselt),mistõttu on Eesti ideedevahetuses vastuvõtja rollis. Väljataga meenutas Unduski esseed pealkirjaga “Ideetud eestlased”, kus autor väidab, et meie ajalugu pole andnud rahvale piisavalt mänguruumi ideede omaksvõtuks, energia on läinud lihtsalt eluspõsimiseks, põhivõitlused pole aset leidnud ideelisel pinnal.Väljataga meelest on see aga liialdatud sest Unduski kirjutise kontekst oli sõda – eestlased läksid surma maa eest, maal (kodumaal/isamaal) on aga ka mingi ideoloogiline väärtus (nõustun selles küsimuses Väljatagaga).

Suhtumises ideedesse on kaks poolust:

  • kõigest ideed, reaalsusest abstraheeritud, esteetiline suhtumine, kuid tunnistas, et ka sellised ideed on rolli mänginud (eksistentsialism, dekonstruktivism)
  • ajaloo käiku määravad ideed, mis jõuavad eri kanaleid pidi teadusest poliitilisse pinnasesse.

Siin tulevadki mängu kultuuriajakirjad.

Tamm: Milline on kultuuriajakirjade roll levitamisel ja rakendusel? Lisaks keele probleem, ajakirjad ilmuvad erinevates keeltes, kas see takistab ideedelava teket? Tegutsedes digitaliseeruvas maailmas, on paberkujul ajakirjal veel mõtet?

Padis: Ideeringlus toimub ideede konteksti muutusel, sest Euroopa on mitmekesine ning ei saaks mitmekesisuseta üldse toimidagi, meenutades ütlust “because it’s Europe, we’ll never be Europe.” Keeleerinevused on väiksem mure, peamine on unistus ühiskeelest ja see takistab. Probleem seisneb pigem inglise keele domineerimises, mis vaesestab keeli ja eneseväljendust ajakirjades ja ideetasandil: keel peab kandma kultuuri mitmekesisust, inglise keel pole aga nii vana, selles pole piisavalt nüansse ning see on liiga tehniline.

Rääkides digitaliseerimisest on koduleheküljed võimalus arhiveerida. Ta tõi näiteks Euroopa kultuuriajakirjade kogumi “Eurosign”, kus saab suhelda teiste ajakirjadega, mis tekitab võrdlusmomente, diskussiooni ja seda üle-Euroopaliselt. Internetis saab tähelepanu tuua kitsaskohtadele – digimaailma abil luuakse ka reealelulist arutlust, digitaliseerimine pole probleem.

Väljataga: 2004 toimus Tallinnas kultuuriajakirjade kohtumine, kus arutati EL-i demokraatliku võrgu üle. Teemaks tuli ka see, et pole Euroopa ühist rahvast, kuid sellest hoolimata peaks tekkima vähemalt avalik sfäär, millest saaks areneda n-ö kirjasõna rahvas, kirjasõna sfäär. Tollal nähtigi kultuuriajakirjanduse rollina eelkõige sea. Samas pole mingit rahvusvahelist meediat, olemas on küll ARTE ja Euronews, kuid need pole populaarsust saavutanud. Siinkohal tsiteeris Väljataga Saksa sotsioloog B. Petersit, kes on märkinud, et viimase 30 aasta jooksul on ideedes (sõda-rahu, looduse seonduv, perekonna jm üksuste küsimused), toimunud suured muutused, tekkinud on nn trickle-down effect, püramiidjas allapoole imbumine ning esitanud küsimuse kultuuriajakirjade rollist peavoolu meedia kõrval säärases olukorras. Kultuuriajakirjade ideed pole ju käibetõdedeks muutunud.

“Konverentsi inglise keel” on muutunud lingua franca’ks, on räägitud ka sellest, kuidas võõras keeles rääkija paistab rumalana, samas on väheseid teadmisi võõrkeelega ka lihtsam varjata.

Ideede kokkuvimiseks tuleb seda teha emakeeles, selle peale tulid juba protestandid kauges minevikus. Sama kehtib ka Eestis, kuna võõrkeeleoskus ei pruugi igas valdkonnas nii heal tasemel olla. On suur vahe, kas lugeda teksti nigelas inglise keeles või heas tõlkes.

Digirevolutsioon on mõjutanud enim peavoolu, avardades silmaringi, see on tekitanud juurde rohkem allikaid, samas toonud kaasa segadust. Väljataga märkis lõpetuseks, et Vikerkaare trükiarv pole näiteks vähenenud.

Diskussioon kestis veel veidi aega, aga mina pidin lahkuma. Järgmine leiab plaanide kohaselt aset 26. oktoobril, samuti Humanitaarinstituudi ruumides.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s