Budismist modernses ühiskonnas. David Loy loengusari

David Robert Loy on budistliku ja võrdleva filosoofia professor ning Jaapani zen-budismi Sanbo Kyodani traditsiooni õpetaja. Ta on olnud professor ja uurija Singapuri ülikoolis, Bunkyo ülikoolis Chigasakis Jaapanis, Xavier’ ülikoolis Cincinnatis Ohios, Kaplinna ülikoolis Lõuna-Aafrikas ja Heebrea ülikoolis Jeruusalemmas. Praegu on ta Boulderi Naropa ülikooli uurija-professor (Colorado osariik). 24. septembrist kuni 4. oktoobrini pidas Loy loenguid Tartu ja Tallinna ülikoolis ja Budismi Instituudis.David Loy “Toward a new paradigm: a buddhist perspective on (post)modern humanity and society”.

Külastasin tema loengutest kahte, allpool konspektid ja juurdelisatud märkused/küsimused.

kodulehekülg. www.davidloy.org

 I loeng

Teema “Kannatuste lõpp”

mingi sisemine hirm/ärevus loomadel, küs loomade teadlikkusest ja minast

dukkha e põhiline kannatus, alusprobleem

“when i look inside and see that I am nothing

that’s wisdom.

When I look outside and see that I am everything,

that’s love.

Between these two my life turns” Nisargadatta

“mina”, ise-kontseptsioon (eraldatus ülejäänust) ehk anatta – on illusioon, mentaalne konstrukt

sõna “ise”(self) kasutatakse vahel valesti, budismis ei väideta, et minasusest tuleb lahti saada, see on lihtsalt konstruktsioon, nii saab rääkida ka äratusest, tuleb mõista mina-kontseptsiooni tühisust, see on nagu konteiner, millegi suurema mahuti

“sunyata” – tühjus, aga see pole täpne tõlge, sest tühjus on negatiivse konnotatsiooniga sõna, sel on tegelt 2 poolt: negatiivne on tüüpiline viis kogeda ennast/mina kui eraldatud üksust, siin tuleb mängu hirmu pool, nagu must auk

osa “su”-paisunud (nii võimalustega täidetuse kui seesoleva tühjus mõistes), positiivne pool ongi puhas potentsiaalsus, meel mõistab oma tõelist vormi, et ta ei pea millestki kinni hoidma, siis saabubki vabanemine, see võib kõigeks muutuda ilma millessegi kinni jäämata, muutume millekski suuremaks, võrreldav purskkaevuga, mille kohta me ei tea, kus selle alge, spontaansuse ja loomingu aspekt, selle vabaduse allikat me ei tea ega peagi, me peame olema lihtsalt selle anumad, siin me ei tunne end eraldi teistest ja maailmast

nonduaalne taju/kuulamine – muusikat kuulates tekib tunne, et sa ei kuula mitte ise eraldiseisvana kuskilttulevat heli, vaid imbud sinna sisse, Eliot “music is so deep there is no music so you become the music while it lasts”

ka sportlastel, n-ö in the zone, sooritus on nii heal tasemel, et su keha teeb asju, mida varem pole suutnud, nt et keha jookseb aga sa nagu poleks seal sees, raskus kaob, keha nagu jookseks raskusteta iseenesest – tekib mingi rahuolek

taosimis räägitakse sellest kui tegevusest tegevusetuses

nonduaalne mõtlemine – loomeinimeste jutt, kus ideed “lihtsalt tulevad”, et helilooja väidab, et ta ei loonud, vaid ta nagu ise kuulis helisid, oli anum, kirjanikel sama – sõnad tulevad mujalt

budismi õpetusi saab vaadelda ühe võimaliku reaalause vaatamise variandina

Alan Watts ja tema ego teema seoses budismiga

Buddha ise võrdles oma õpetusi parvega – kasutad seda, et saada üle elu ja surma/kannatuste jõe, et saada teislee poole, nirvaanasse, aga seda parve ei tohiks ise selga võtta ja selle külge klammerduda, vaid üksnes kasutada vahendi, abina

ja neid on erinevaid, mitu religiooni räägib sarnast asja, budism kui 1 võimalikest sõnavaradest

surmakontseptsioon – surm kui iseenda kaotamine, räägitakse surmast enne surma – surmahirmust, kadumise hirmust ülesaamine, surmahirm on seotud tühjuse- ja puudusetundega

võrrelda valgustuskogemust seinapoleerimisega, mingil hetkel aga tajud, et oel sein, vaid aken – I valgustushetk saab mälestuseks, sest aken kattub uuesti tolmuga ja tuleks puhastada nii kaua, kuni kogu aken on puhas, suur ärkamine on siis, kui aken on katki ja sinu ja teise poole vahel pole enam midagi, mediteerimine kui akna puhastamine, aken on meie meel

Teema “Raha, kuulsus, seks”

põhiliselt räägib tänapäevase USA kontekstis

läänes võtame raha, kuulsusr, seksi ja armastust iseenesestmõistetavatena, samas aastaid tagasi ei olnud sellist võimalust, raha suhtes olid limiidid, ka kuulsuse osas, tollal määras su edu suuresti sünd, klass ja päritolu

meie romantilise armastuse vaates on mitu aspketi, mida varem polnud, modernses maailmas on see kontsept muutunud

raha-kuulsus-armastus/seks viitavad just tänapäevastele heaolumõõtjatele

raha – asjal iseeneses pole mingit väärtust, see on paber, ometi on sel vahetusväärtus, sotskonstrukt, kokkulepe, raha sümboliseerib kõigi ihade rahuldamist, õnne

Schopenhauer –”raha esindab abstraktset õnne”

Midase kuldpuudutuse müüt, praegu monetariseerunud ühiskond, müüdi tekke ajal polnud veel nii materialistlik

“inimesed teavad kõige hinda, aga ei millegi väärtust” – rahalistes mõõdetes mõtlemine segab elu kogemist? Nt juues megakallist veini v sõites kalli autoga, mõtled paratamatult just hinnale ega pane vbla tähele omadusi, tõelist kvaliteeti, kumb tekitab tegelikult rõõmu – kas see, et sa saad seda endale lubada või selle kvaliteet

kas see, et meie maailma peetakse materialistlikuks on õige väide, kui raha ei ole tegelikult materiaalne asi, vaid sümbolsüsteem ja abstraktne nähtus?

Raha seotus õnnetundega, ka selle sügava sisemise puudumisetundega – raha nagu kompenseerib midagi, et “kui mul oleks see summa, siis ma elaks hästi ja oleks õnnelik”, aga ohtlik ongi see, et rahaga üritatakse sisemist auku täita

vanasti käidid templis, nüüd on pangad selle rolli võtnud – turvalisus, tunne, et oleme millegagi ümbritsetud

mida rohkem raha väärtustatakse, seda rohem hakatakse ennast raha hulga järgi väärtustama – mida mu auto minu kohta ütleb jne – raha suurim lõks ja pettus

raha on kollektiivne asi – kogu ühiskond üritab sellega tühjust täita

tarbimismentaliteet – järgmine ost teeb õnnelikuks, tunneme asjast rõõmu natuke aega, siis uut vaja, see viitab, et meie majandus toodab juurde seda tühjustunnet – reklaam jne produtseerib pidevalt tunnet, et meil pole piisavalt, midagi on vajaka

ka see, mille järgi majandlased ja poliitikud ühiskonna seisundit mõõdavad – SKP, autoriteedid rõhutavad just rahalist heaolusüsteemi

üleüldse õnnelikkuse mõiste – sel palju tähendusi, kes kuidas mõõdab jne

uuringud näitavad, et kõige olulisem faktor on inimsuhted (peale seda, kui esmavajadused täidetud)

õnn kui kellelegi v millelegi heategemise kaasprodukt, inimesed, kes saavad küll vähe raha, aga töötvad ametis, kus teevad head, on tihti rõõmsamad

suhted ehitavad üles kogukonda, kuulumistunnet, olles vastandiks sellele sisetühjusele, suhetega luuakse just sidusust enda ja maailmaga

Kuulsus – traditsioonilistel tiibetlastel pole enesehinnagu madaluse muret, nd materiaalselt vaesed, aga sisemiselt säravad ja rõõmsad

oleme ümbritsetud ekraanidest, tajume maailma läbi nende, suhtlus üksteisega käib läbi meediumite – meedia märab momendil reaalsust, ütleb, mis ja kes ja kuidas – pidev surve, näidatakse ilusaid-rikkaid-andekaid, mis saab nendest, keda meedias ei kajastata? Tundmatutest? Pole ime, et enamikul madal enesehinnang, kogu aeg võrreldakse näidatutega, kerge end tühisena tunda. Kuulsus aitaks ka nagu puudustunnet likvideerida. Ka halb kuulsus võib tunduda parem kui anonüümsus – poliitikute palgamõrvarid, tappes kuulsusi, saad ise kahtlemata kuulsaks, nt see, kes Batmanilinastusel tulistas oli hetkeks tuntuim inimene. Mingi sarimõrvar USAs kirjutas ajalehte, et mitu korda peab ta veel tapma, et meediasse jõuda. Tänapäeval on kuulsus püsimatu.

Aga kuulsus ise pole halb, vaid see, kuidas sellega käitutakse, kuidas seda mõtestatakse. Vrdl nt Lindsay Lohanit ja dalai-laamat – sa saad säilitada siiruse ja eheduse, ei pea seal karussellil sõitma.

Kui saad kuulsust ise kasutada mõjutamiseks, mitte ei lase end sellele mõjutada, on hästi.

II loeng

The three poisons, institutionalized

ise-tunnetus on saadetud pidevast puudumistundest, see puuduv, asub meist nagu väljaspool, seda toetab ka ühiskond ja kultuur, religioon proovib seda korvata (läänes nt kristluse pärispatu idee), ilmalikus maailmas aga korvatakse rahaga, kuulsusega, pidev tõestusvajadus – isegi kui inimesed on võrdsed ja neil nagu kõik olemas, leitakse ikka midagi, mida pole

ise-tunnetuse dekonstrueerimine toimub nt mediteerimisel, kui lased lahti tavamõtlemise viisidest, kui ennast unustame, sellest lahti laseme, siis tekib virgumisvõimalus

romantiline armastus ja seks – minevikus korraldatud abielud, tänapäevane moderne kontseptsioon on väga uus ja täiesti ebatraditsiooniline, kusjuures põhineb algselt Tristani ja Isolde lool, sealt edasi Romeo ja Julia, mis sarnane (siin tüüpiline narratiivi kordumise motiiv, kus ajas kandub sama lugu erinevatesvariatsioonides edasi. seostub ka semiootilise diakroonia mõistega, kus saab ajas muutuvana mingi kunstiteksti jälgida, samuti tähendusi, mis sel seoses kultuurikontekstiga ajastus tekivad, ka mäluküsimus)– see on läänes romantika alusnarratiiviks, ühtlasi idee sellest, et mingi hull side, mida mingid vääramatud jõud/aspektid takistavad

romantika töötab ainult siis, kui ollakse lahus, suur müüt on see, et teine inimene, kes ideaalne, lahendab kõik eluprobleemid – täpselt sama ehk puuduse korvamine, see paneb suhtele meeletu surve, kuna inimesed thaksid, et teine oleks perfektne ja täidaks kõik augud, siis pettutakse partneris suurte ootuste tõttu ja minnakse lahku

tänapäeval uues generatsioonis pole nii suurt romantikaihalust ja seda usku, et üks ja ainuke lahendab kõik, ollakse seksuaalselt vabamad, abstraktse romantilise armastuse asemel otsitakse rohkem füüsilist, ideaalses seksis/partneris otsitakse puuduva täitmist, aga see rahuldus on lühiajaline

Me tekitame ise endale probleeme, oodates kõigist aspektidest (raha, kuulsus, armastus, seks) midagi, mida nad meile ei anna – olemusliku tühjuse täitmist.

võimuga sama – mida rohkem võimu, seda paranoilisemaks muututakse, hakatakse kahtlustama, et keegi kogu aeg tahab seda ära võtta, diktaatoritel selline asi läbi ajaloo

Budismis kannatus jätkub, sest inimene ei saa aru, mis teda motiveerib, me ei tea, miks me mida teeme. Samu parameetreid võib näha ka ühiskonnas tervikuna: majsüsteemis, poliitikas, kultuuris jne – institutsionaliseeritud tühjustunne

Kas puudumine on üldse alati halb? Äkki ajendab see loomingut, uute lahenduste leidmist? Kui tajuda puudustunnet kui võimalust, potentsiaali, siis jah. Aga seda tajud ikkagi siis, kui mõistad seda puudumist, lased sel vabalt endas olla. Loomingus saabub siis võib-olla uus kvaliteet. (Luues otsitaksegi tihti seda puuduvat pusletükki, proovitakse minna üksikisiku eksistentsist kaugemate tasanditeni ja saavutada teatav ühtsus maailmaga üleüldiselt. On seegi ju mingil määral oma minast lahtiütlemine, lisaks veel kunstniku/autori rolli probleem, kus teos tõuseb inimesest endast tähtsamaks ja säilib, samas kui autor ise on kaduv. Siit annaks muidugi veel edasi mõelda ja minasusest või selle puudumisest kunstis ja kunstnikus täiesti omaette teema välja võluda.)

Kas on kollektiivset/struktureeritud/institutsionaliseeritud puudumistunnet? Nii lääne kui budismi perspektiiv on mõlemad endas puudulikud, vjavad üksteist, täiendavad. Tuleb näha mõlema olulisust!

Lääne/modernne kultuur – selle lähenemise ja maailmavaate aluseks on 2 suuremat allikat:

aabrahamlik traditsioon e judaism, kristlus, islam – moraalsuse idee on siisn suht teistsugune kui budismis, moraal ja eetika siin fundamentaalsed, vaadeldes Piiblit, eriti Vana Testamenti, on põhiasi see, et jumal ütleb, kuidas elada ja on mingi karistus/probleem, kui me ei tee nii, nagu vaja, ja tasu siis, kui talitame õigesti – siin on olemuslik duaalsus, hea-halb-telg, paradiis-põrgu, religioossus kui eelkõige kombekas ja “õige” elamine, vana hea pattulangemise ja pärispatu lugu, Noa laev, 10 käsku, kristluses küll midagi lisati, aga põhiprintsiip sama, hea-halva vastandus kui alusnarratiiv (ka siis, kui me jumalat ei usu), Teine põhilugu on armastus, mees-naine, kogu meedias, kultkandjates, artefaktides kajastub hea-halva võitluse motiiv, hea tüüp peab olema halva vastu, ilma halvata ei tunne ära head kangelast

hea-halva lugu ise on korraga nii halb kui hea – see on mõtlemine vastandustes (Kas äkki halb ja hea kui alusvastandus ja teised sellele metafoorselt üle kantavad? Nt kõrge on hea, madal halb, valge on hea, must halb, see tekitab kogu aeg kontrasti?)

Aga see on pigem ühe mündi 2 külge, ühe kontseptsiooni kaks erinevat sisu, nagu negatiivid, mitte kaks eri asja, probleem selles, et tahetakse ainult üht külge, nt olla rikas, mitte vaene, aga üht ilma teiseta ei saa, sest üht ei saa ka mõista ilma teiseta, pole võrdlusmaterjali, nad käivad alati koos

Inimene üritab vältida seda ebamugavat poolt, nt tahtes elada puhast elu, üritatakse distantseeruda ebapuhtast, soov saada rikkaks on sama mis hirm vaesuse ees

hea-halva puhul sama – tahtes olla hea, peab teadma, mis on halb ja me ei tea, et me oleme head, kui me ei võitle halva vastu, (keskajal otsiti saatanat, patuoinast, sama ketserlusega, nõidadega, tänapäeva paralleeliks nt USA lähis-ida/terrorismi poliitika “kes pole meiega, on meie vastu” ja otsitakse poolvägisi mingi asi, mille pihta viha suunata.)

Mis oli bushi ja binladeni vahe? Tegelt midagi, mõlemad sõdisid sama sõda, omaenda meelest halva vastu, lihtsalt nende hea-halb mõistmine oli vastandlik. Sõda terroriga loob terroriste juurde, praegu enam USA-vihkajaid, kui tollal (absoluutselt õige, sõda ei saa teise sõjaga võita)

hea-halvaduaalsus on üks kurjuse/halva põhjuseid, “trying to destroy evil is one of evil’s many forms”, kõik diktaatorid on üritanud uua ideaalset üshikonda, hävitada seda, mis tema meelest halb, püüe halba hävitada ongi halba loonud ÕIGE, vägivald sünnitab vägivalda, sipupükstest selge juba

Solženitsõn – “if only it were so simple that it were just amatter of finding evil and destroying, but the line between good and evil cuts us half, but who wants to destroy his own heart”

Aga heal-halval on ka hea külg:

Judaismi/vana testamendi prohvetid – lähevad alati valitsejate juurde, süüdistavad, räägivad kõigest, mida valesti tehakse ja väidavad, et jumala karistab selle eest, siit tõuseb sotsiaalse õigluse teema, viimane kui lääne ühiskonna kõrgeim ideaal, seekontsept on kaua arenenud ja meie ühiskonnakontseptsioon põhineb sellel

Kreeka antiik – sarnane teema, mõisteti vajadust mingi võrdsuse järgi, et inimesed peaksid ise otsustama kuningate asemel, demokraatia, kui võim ei meeldi, on võimalus seda muuta ja luua uus ja parem, ühiskonna rekonstrueerimise idee – revolutsiooni ja reformimise, inimõiguse, võrdsuse, feminismi, rassilise võrdsuse jne ideed

tahetakse paremat, “õiget” ühiskonda, ideaalid, vastandutakse halvale korrale, aga miks see püüe tihti läbi kukub?

3 kurja juurt: ahnus, pahatahtlikkus, illusioon/pettekujutelm

Kui keegi omab võimu, siis raske saada üle ahnusest, sellest, et sina oled ülem. Isegi kui luua parem poliit-majnduslik-sotsstruktuur, siis inimesed seal sees on ikkagi motiveeritud ahnusest ja pahatahtlikkusest, isekusest jne, kui usutakse, et enda heaolu saab suurendada ilma teiste oma suurendamata (mis on vale). Me ei saagi seda sotsõigluse ideaali täita, keskendutakse sotsstruktuuri muutmisele (Revolutsioonid, reformid), aga pole olnud seda suurt pööret, et tuleb keskenduda iseenda muutmisele – siin jääb ühiskond kinni, iga järgmine muutub ka kehvaks valitsejaks ja iga süsteem ebasobivaks, sest üritatakse muuta väliseid tegureid, süsteemi, mitte selle alget, inimest ennast.

Praegu lõhe vaeste ja rikaste vahel suureneb järjest, rõhk majanduslikul edul, süsteem aitab rikastel rikkamaks saada ja vastupidi.

Budismis hoopis erinev lähenemine – pole ühiskondliku õigluse mõtet, õiglus üldiselt lääne mõistes ei eksisteeri, lähedasim mõist on vbla “karma“, aga see võtab vastutuse meilt ära, karma-idee on see, et õiglus on universumistruktuuri sügavale sisseehitatud, nii kõik töötabki. Pole tähtsust, kas indiviid töötab õigluse nimel, sest maailm ise korraldub nii, et õiglus saabuks.

Kannatuse, dukkha, idee on aga erinev, mitte see, et ise taastad harmoonia. Budismis on ka moraalsus, hea-halva teema, esimesed asjad mida seal õpitakse on 5 sammast. Aga erinevus on selles, et sots moraalsus ja õiglus ei ole esmane, kvintessents. Mitteteadmine vs tarkus, illusioon vs valgustus, virgumine. Budismis on virgumine ja oma tõelise loomuse mõistmine olulisem, kui moraal ja eetika. Kui me oma tõelist loomust taipame, siis see mõistmine katkestab kohe mingi soovi teist ära kasutada või teisele halba teha, sest sellega me kahjustaksime ka iseennast.

Ajalooliselt keskendus budism indiviidi virgumisele ja tema karmale, Buddha ise aga tahtis just uuenduslikkust, mis reformiks ühiskonda tervikuna. Algne idee polnud üldse mingi usuliikumise loomine. Buddha ajal seisuslik süsteem täiesti kinnistunud. Kui lähed budistlikkuse kloostrisse, kaotad oma seisuse – lugu selest, kuidas kaks venda kšatrijatest läksid oma teenijaga kloostrisse, Buddha lasi sisse habemelõikaja esimesena, mis tähendas kontekstis, et ta oli ülem, sai valida esimesena. Buddhat kritiseerisid braahmanid, sest Buddha praktiliselt õõnestas kastikorda. Sama ka naistega, see, et naistel lubati kloostrisse tulla, et ta näitas, et naistel sama suur potentsiaal virguda kui meestel, mis tollal oli uskumatult ülbe. Pärast Buddha surma kahjuks naiste kloostrid ja osad õigused kaotati, praegu ka ainult mungad. Sealsed ühiskonnad on sellest saadik sügavalt patriarhaalsed, võib-olla mehed kartsid naistega võrdsust, tahtsid kontrollida. Ja patriarhaalsus seal tänapäevani jätkunud.

Läänemaailmas meeste-naiste teema on esindatud Maarja rollis – 10-11 sajandil sai jumalast pigem isalik, käskiv kuju, samas kui Neitis Maarja oli alati armastav-andestav. Hinduismis sarnane tendents, on nii naissoost kui meessoost jumalusi, boddhisattvasid samuti – naisel lihtsalt olemus tingimusteta armastus, mehed tavaliselt rangemad.

Algusjärgu budismis mitmeid tekste, kus naised kirjeldanud valgustust, õpetanud ka virgumist jne. Hiljem hakkasid mehed ilmselt oma positsiooni tugevdama ja kaitsma. Kloostrid ja kogukonnad sõltusid tihti ka kuninglikust toetusest, siis aga tuleb kuningat ise ka toetada – budism ratsionaliseeris seega kuningavõimu. See on loogiline, kui usud karmasse – keegi, kes saab kuningaks peab olema eelmistes eludes väga häid tegusid sooritanud, keegi, kes sündinud vaese ja viletsana, halva karmaga. Siin on ju suur paradoks? Autoriteetide võimu põhjendamine, selle põhjendamine, et keegi, kel võim, on kahtlusteta hea. Kummaline ju, nii palju halbu võimureid…

Budism ajas liikunud just personaalse ärkamise poole. Ei räägita sellest, mida valitseja teeb, ei räägita suurtest kollektiivstruktuuridest, ei tegele laiaplaanilise kannatusega.

Lääne pluss on see, et rõhk sotsiaalõiglusel on muutnud ühiskondi võrdsemaks, välditakse äärmusi, klasse jne. Aga isikliku muutumise kohta seal suurt pole.

Budismis just enesereflekteerimine, et saaks omaenda taju ja maailma muuta, et tegeleda oma kannatusega. Kollektiivsest seal aga juttu pole. Praegu on aeg, kus saaks need 2 paradigmat kokku panna.

Kas parim variant siis see, mida räägitud (Gandhi poolt nt), et muuta teisi ja maailma paremaks, tuleb alguses ennast muuta ja siis liikuda terviku suunas?

Lugege kindlasti lisaks ka Loy intervjuud eesti oma budismiuurijale Mät Läänemetsale, mis ilmus viimases Sirbis http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15932:kuidas-lahendab-budism-taenapaeeva-probleemid&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3410

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s