Kedja 2012

Selle  nädala alguses vilistasin südametunnistusele, lasin üle nii mõnegi loengu ja sõitsin esmaspäeval pealinna, et külastada Kedja-Tallinn 2012-nimelist üritust ehk kaasaegse tantsu platvormi, mis hõlmas seminare, workshoppe, loenguid nii Eesti kui Euroopa koreograafidelt, tantsukriitikutelt, tantsijatelt, teoreetikutelt jne. Selle aasta programmi teravik oli suunatud tantsija ja tantsu kajastava inimese suhtlusele ning sidemete tugevdamisele kriitikute ja koreograafide vahel.  Kel huvi, vaadaku http://www.kedja.net/

Lisaks toimus samaaegselt korraga kaks festivali: iga-aastane Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) poolt korraldatav nüüdistantsu festival Hommik http://stu.ee/hommik-2012/ ning Baltic Bubble http://stu.ee/baltic-bubble/, mille raames Baltimaade koreograafid oma loomingu paremikku tutvustasid. Käisin kuulamas loenguid ja nii palju kui jõudsin ja saali mahtusin, ka etendusi. Oli huvitav, mõtlemapanev, nii mõneski mõttes silmiavardav ja tulevikuperspektiivis äärmiselt kasulik pool nädalat. Allpool väiksed kokkuvõtted kahest kuulatud loeng-seminarist Telliskivi Loomelinnakus.

Priit Raud jt osalejad: seminar/ümarlaud  “Performing Arts in 2032”

Priit Raud pani sissejuhatuse taustaks mängima video sünkroniseeritud nao-robotite tantsust 2012 EXPOl, kus umbes 10-minutilise klipi vältel esitas grupp roboteid erinevate liikumisjooniste, sooloosade ja sünkroonsusega mängides omapärase tantsulise variandi Maurice Raveli jt heliloojate muusikale. klipp siin: http://www.youtube.com/watch?v=4t1NWH6G1f0.

Sellega viis Raud mõtted tulevikuvisioonide rajale ja video mõjul tekkisidmul  kohe ideed sellest, kas mõnekümne aasta möödudes enam üldse inimtantsijaid kasutatakse, kuna robotid on odavamad, neid saab hulgi osta, nad teevad liigutusi täiuslikus sünkroonis – midagi, mida inimkehad eales ei saavuta. Samas kaoks ära inimlikkuse aspekt: tantsija kui interpreet, kunstnik, kes kasutades oma keha võimalusi, esitab publikule isikupärase variandi lavastaja-koreograafi visioonist. See, kuidas iga tantsija esitab sama koreograafiat väikeste erinevustega, kuidas iga indiviid paneb tantsu midagi ainuomast ja eripärast, on minu meelest selle kunstivormi üks suuremaid võlusid ning, ühtlustades grupiesitust viimase piirini, ei ole see enam päris. Kaob ehedus ja see, mille pärast saali tulla. Usun ja loodan, et inimtantsijate kadumine jääbki utoopiaks.

Raud alustas juttu, võrreldes esmalt olukorda 92. aasta Eestis ja etenduskunste praegu, 2012. aastal. 20 aastat ei ole tegelikult kuigi pikk aeg, eriti tagantjärele hinnates, ning mingis mõttes on kaasagse tantsu olukord Euroopas ja Eestis suhteliselt sarnane 90ndate algusperioodiga. Juurde on tekkinud mitmeid kompaniisid, hooneid, kus lavastusi välja tuua, tugevnenud on institutsionaalsus ja tugistruktuurid, samuti sponsorluse ja stipendimide valdkond. Kuid kogu kunstielu ja see, millist etenduskunsti viljeletakse, on üldjoontes samaks jäänud.

Põhilised küsimused, mis tulevikule mõeldes esile kerkivad on:

Kas säilib vajadus eraldi tantsuhoonete, teatriruumide järele?

Mis määral ja kas üldse on tarvis produtsente?

Kui palju on vabakutselisi või on kõik muutunud juba teatud laadi kunstilisteks juhtideks ja multitaskijateks (lavastaja, produtsent, kompanii direktor, tantsija jne)?

Kas tantsuetendused on grupi- või projektipõhised?

Kuidas tantsu finantseeritakse (riiklikul tasemel, sponsorlus jne)?

Milline on tantsu suhe üldise kultuuriruumiga, mil määral mängib ühiskondlikku rolli?

Küsimusi on veelgi, ennustada on keeruline, seda saab teha ainult praegusi tendentse jälgides.

Järgmisena kutsus Raud kõnelema Soome koreograaf-režissööri Thomas Freundlichi, kes muuhulgas korraldab põhjanaabrite juures toimuvat Loikka filmifestivali. Freundlich oli üks nendest, kes vastas pikema mõtisklusega etenduskunstide tulevikku puudutavale meilile, mis mitmele Kedjal osalevale tantsuinmesele laiali saadeti.

Freundlich  keskendus oma jutus pigem tuleviku ennustatavusele ja visioonile kui sellisele, mitte niivõrd tantsu olukorrale tulevikus. kohe esimesena viskas õhku küsimuse praegusest reaalsusest ja selle tajumisest: reality is what it is. Mitte grammigi rohkem, ega vähem. Reaalsus on see, mis on (kui jätta välja erinevad filosoofilised teooriad, mis puudutavad reaalsuse olemasolu üldse), mitte see, mida meie teame või mis meile reaalsusena enim meelepärane oleks. MEil toimub pidev interaktsioon maailmaga, me oleme asetatud mingisse konkreetsesse situatsiooni siin ja praegu. Ning see osa, mida me teame, on imepisike kübe kõigest olemasolevast. Freundlich illustreeris seda pildiga valgest täpist musta ekraani keskel. Ütles, et valge kujutab meie teadmisi ning must osa, mis laieneb ekraanilt välja, igas suunas, piirideta, on see, mida me ei tea. Siinkohal rääkis ta ka sellest, kuidas tundmatut saab kaheks jagada selle alusel, kas me teame, et me seda ei tea või me ei tea isegi seda, et me selle kohta midagi ei tea. Meile kõige kaugemaks jääb siis see osa, mille kohta me isegi teada tahta ei saa. Kasutas oroginaalis väljendeid known unknowns ja unknown unknowns, mis annavad mõtet veidi paremini edasi, kui eesti keeles võimalik. Neid väljendeid olevat kasutanud ühes oma kõnes endine Bushi valitsusaegne USA kaitsesekretär Donald Rumsfeld. Nagu Freundlich märkis, olevat see olnud tema ainuke asjalik väljaütlemine ametiajal…

Teemasse tagasi: inimestel on mentaalsed maailmamudelis, mingi ettekujutus reaalsusest ja ümbitsevast, mis hõlmab vähese osa kõigest võimalikust. Kas teadmatus on õnnetus või õnnistus? Mine tea. Võib olla kunagi saame teada. Teada, hah.

Ta tõi veel näite maailmakirjandusest, täpsemalt Vonneguti kuulsast teoses “Tapamaja korpus 5”, kus autor kirjeldas tulnukaid, kes suutsid liikuda ajas ja ruumis, dimensioonides ning kes ei saanud aru inimtaju piiratusest, võrreeldes seda olukorraga, kus sa kihutad rongivagunis mööda tundmatut maastikku. Vagunis on pikksilm, mis ulatub sinu silmast tillukese avauseni vaguni küljel. Selle pikksilmaga näed sa väikest ringikujulist osa maastikust, mis lendab mööda müstilisel kiirusel. Vot niimoodi tajume meie aega ja mööduvat. Mul tekkis kohe paralleel Platoni koopaideega, kus inimesed on seljaga koopasuu poole ja näevad üksnes toimuva varje koopaseinal. Nii või naa oleme piiratud olendid, ammu teada värk, juba antiigiski.

Tulevikustsenaariumidest rääkides on oluline roll kahtlemata rahal, eriti sellises valdkonnas nagu kaasaegne tants jm etenduskunstid. Raha pole siin kunagi piisavalt, oluline on ka suhtelisuse aspekt: kõik vahendid, millega inimesed oma heaolu mõõdavad, on võrreldavad nendega, kes tegevad samal alal. on tehtud mitmeid teaduslikke uuringuid selle kohta, et inimene, kelle aastane sissetulek on 20 000 dollarit võib olla märksa õnnelikum kui inimene, kes saab 40 000 dollarit aastas. Seda juhul, kui 20 000-dollarilise sissetulekuga inimene elab naabruskonnas, kus kõik saavad temast vähem ja kui enamik tema tuttavaid saab vähem, ning suure sissetulekuga inimese tutvusringkond saab näiteks veel rohkem.

Tulevik on tegelikkuses ennustamatu, lisaks on uuritud, kuidas positiivse/negatiivse sündmuse positiivsust/negatiivsust reeglina alahinnatakse. Mingid mustrid võivad tuleviku osas küll välja joonistuda, ent hinnata ja seoseid näha, on võimalik üksnes tagantjärele.

Puudutas ka sci-fi teemat, science fiction kui nähtus, mis näitab ühiskonna hetkeenneustusi tuleviku osas, esitades mingit maailmanägemust. See on tavaliselt ülioptimistlik ja edumeelne, eriti tehnika arengu osas (mõelge kas või Kubricku “Space Odyssey” peale või mingi vanema perioodi raamatud ajarännust jm, kus alati jõutakse välja selleni, et tulevikus käiakse nädalavahetusteti Marsil ja autod lendavad õhus).

On tendents ülehinnata lühikese perioodi jooksul toimunud muutusi ning alahinnata üksiksündmuste tähendust inimese elus, samuti ettearvamatute väikefaktorite rolli selles.

Aga miks üldse ennustada? Siinkohal tulevad mängu visioonid, mis Freundlich vaatles kolmetähenduslikena:

visioon kui unistus, nii, nagu võiks olla

visioon kui reaalne, teatud alusel ennustatav olukord

visioon kui tööriist.

Neist kolmas on aktuaalne etenduskunstidest rääkides, puudutades võimalikku rahastust, etenduskunsti rolli kultuuris laiemalt, suhet poliitikaga jne.

Oma jutu lõpetas ta sellega, kuidas ta ise on teinud ühe lavastuse just roboteid tantsijatena kasutades ning mõtiskles 3D visuaalide võimaluste üle tantsulavastuste kujunduspooles.

Pärast tema ettekannet pidin lahkuma, kuna tahtsin näha Baltimaade residentuuri Hommik festivali raames ja ümarlaud ning teised esinejad  jäid kahjuks kuulamata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s