Kedja 2012 jätk

Kenneth Flak: loeng “Dance Artist’s Responsibility Towards Audiences and Society”

Kennth Flaki näol on tegu Norra päritolu koreograaf-lavastajaga, keda viimastel aastatel Eestiski päris sageli näha: on ta osalenud nii Augusti Tantsufestivalil, kui teinud kostööd STÜ-ga. Omalt poolt julgen lisada, et väga muheda härraga tegu.

Üldjoontes tuligi juttu, nagu lubatud sai, tantsija rollist ühiskonnas, vastutusest ja mõjutamisest.

Tantsijana on alati olemas ka rahvusvaheline mõõde: tantsijad peavad tihti ringi rändama, olema nomaadid kas oma kontinendil või ka veel suuremas plaanis, mistõttu tekib ahel vastutus-ootus-kohustus. Kunstnikuna on koreograafil vastutus anda publikule kvaliteetset materjali, muuta maailma paremaks, ärgitada mõtteprotsessi ja arengut. Hea kunstniku puhul tekivad kiiresti ka teatud ootused, mis lõpuks viivad kohustuseni olla pidevalt tasemel ja teha vähemalt seda, mida sinult oodatakse. Parem, kui rohkem. Alati rohkem. Pidev ja katkematu eneseületus.

Kõrgkooli koreograafiasse astudes, langeb tudengile kohe kaela sealsete inimeste surve, ootused, millest vaesel tudengil endal tihti aimugi pole. Nõutakse midagi, mis peab olema, kui seda ei ole ega tule, visatakse välja. Nii, kui on korralik vigastus ega saa enam pikemalt kaasa teha, lendad samuti.

Tantsuvaldkonnas on ka pidev alarahastatus ning projektipõhisuse tõttu jäävad ellu vaid tugevamad ja andekamad. Siinkohal pidas vajalikuks mainida, et raha saab siis, kui oled hea kirjutaja ja oskad ennast müüa. Anne on kohati marginaalne selles, mis puudutab sponsorite leidmist ja oma tööde avalikkuse ette viimist.

Oluline on olla moekas, pakkuda seda, mida nõutakse ja mis parajasti aktuaalne. Vabakutselisus on pidevas suhtes kapitalistliku mentaliteediga: sa võid olla kuitahes aateline ja soovida teha “suurt kunsti”, aga selleks pead sa ära õppima kapitalismi mehhanismid ja neid enda kasuks rakendama.

Kas kunstnik üldse vastutab, kui ühiskond tema eest kuigipalju hoolt ei kanna ja tema ees ise ei vastuta? Tekkinud on vajadus muuta seda, kuidas kultuur ja ühiskond tantsu ja üldse kunsti suhtub (No täpselt minu mõte! Kui paljudel lehekülgedel kajastatakse väljaannetes muidu kultuurivaldkondi, Eestis eriti kirjandust ja kui vähe ruumi on jäetud tantsule. Nagu see oleks kõrvaline, vähemtähtis. Unustatakse, et tants, välja kasvanud kehakeelest ja žestidest, on kõige arhailisem kunsti- ja kommunikatsioonivorm. Ma lähen alati närvi selle peale, kui kuskil jälle viidatakse tantsule kui mingile mõttetule kunstilisele karglemisele, millest keegi kuskil kunagi aru ei saa.)

Kunstnikuna pead sa olema alati teadlik, kursis ka teoreetilise poolega ning sellega, mis sootsiumis hetkel toimub. “You should read all the French philosophers, trust me, it helps, whether you or anyone else understands”. (Sellega olen ka nõus, ilma teoreetilise tagapõhjata on keeruline oma töösse sügavamat sisu panna ja paljalt vormiga tänapäeval enam ei löö, sest kõik katsetused ja performance’id on enam-vähem tehtud.)

Tuleb eristada kunstimaailma ootusi suurema ühiskonna ootustest.

Alati tuleb midagi teada ettevõtlusest: kuidas hankida raha, “make work, don’t cry” (õige, karmi alaga on tegu) pluss kõike tuleb teha eesmärgiga. Tantsukunstnik peab kandma mingit ülesannet, olema mingi rühma, vähemuse, idee, kunstivoolu häälekandja (siinkohal jälle Flaki poolt tore remark: “you know all those ism-s, there are so many of them today, choose whichever you like”). Ta võiks olla kasulik ning avardama inimeste maailmanägemust. “You have to create deep stuff in a simple way and always be entertaining”. soovitavalt tuleks ümber lükata mõned normid ja konventsioonid, hea oleks olla ka kõhetu ja nälgiv – “oh those starving geniuses”.

Oluline on autentsus ja originaalsus, keegi ei taha näha midagi igavat ja midagi, mis juba ära tehtud.

Kogu aeg tuleb toota uut loomingut. Just nimelt toota, kuna asju peab välja mõtlema ja ellu viima ka siis, kui inspiratsioon on alal nulli. Sealjuures on hädavajalik, et uus töö oleks parem kui eelmine, muidu saad jälle kriitikutelt vastu päid ja jalgu.

Oluline on lai silmaring ka teistes valdkondades, see annab sulle põhja, taustsüsteemi.

Ütle midagi olulist, aga ära õpeta, publik ei salli seda.

Oluline on võrgustik, et tööd müüa ning olla kursis sellega, mis mujal tehakse.

Järgnevalt kasutas ta tuntud eetikanäidet, kus sa oled olukorras, et sinu võimuses on suunata rongi, mis kihutab rööbastel. Üks haru, see millel rong parajasti on, viib kohta, kus töötab viis raudteetöölist. Sa saaksid suunata rongi harule, kus töötab üks. Viis elu vs üks elu. Enamik inimesi valiksid siin kõrvalejuhtimise variandi. Aga kui võtta sarnane dilemma, aga selle vahega, et sa pead reaalselt ise midagi tegema, näiteks selleks, et rongi peatada, lükkama sillalt alla ühe inimese? Siinkohal laseks enamik tõenäoliselt rongil viie töölise suunas sõita. Sellega jõudis ta tantsijate ja koreograafide suhteni, öeldes, et inimesed pole tööriistad. Tantsija ei ole tunneteta instrument, tal on väärtus, ta peaks koreograafi jaoks olema pigem elav partner kui tuim tükk, keda vastavalt soovile laval manipuleerida. Alati tuleb meeles pidada, et sa töötad teiste inimeste, mitte abstraktsioonidega. (Mul endal tekkis siin paar küsitavust: esiteks on tantsija keha tema instrument, tema lavaline kohalolu ongi ta töövahend ja ta ise kasuatb oma keha tööriistana, teiseks on tantsija end koreograafi kätte usaldanud vabatahtlikult, st ta teab, et ta täidab koraldusi ja esitleb kellegi teise visiooni..aga need arutlused läheksid siinkohal pikale, kunagi saab.) Siit tulenebki, et kunstniku esimene kohustus on kolleegide ees, tantsija on koostööline, mitte palgatööline.

Tuleb anda oma panus n-ö heasse diskursusesse, luua ja tugevdada kogukondlikke sidemeid.

Kriitika peab olema professionaalne, tuleb olla spetsiifiline, omada hulgaliselt erialaseid teadmisi, muidu pole õiget alust midagi väita. Igaüks võib öelda, et see, mis ta nägi, oli täielik läbikukkumine, aga see näitab tihti ka piiratust ja asjatundmatust.

Iga kord, kui lood uue töö, sisened sa diskursusesse, seega pead teadma konteksti ja oma kohta selles. Oma kunstnikuksolemist tuleb õigustada, kuna see on midagi, millega igaüks lihtsalt siia ilma ei sünni, olla kunstnik pole inimõigus.

Tantsu diskursus tuleb siduda kultuuriga laiemas plaanis, et õigustada tantsu kunstivormina ja meediumina.

Esmatingimus on publiku olemasolu – vastutus on eelkõige publiku ees, kuna iga esituse puhul tekib kommunikatsioon, kahesuunaline suhtlus.Vastutus on siin kaksipidine.

Määratlus hea-halb on suhteline, subjektiivne.

Vastutus kui vahetus ühiskonnaga, tekib ka küsimus vabadusest ja selle ulatusest kunstniku loomingus.

Kokkuvõttes igati asjalik loeng, pani mitmelgi korral muigama, tõsiasjad olid tihti humoorikas vormis ja kuigi kohati tekkis hirm, et issand, kas see ongi nii õudne, siis võtaksin asja kokku Flaki tsitaadiga “make work, don’t cry”. Tulemus tuleb, aga selleks tuleb vaeva näha. Lihtne ja loogiline. Ja õiglane.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s