Saša Pepeljajevi “Departure” ehk armunud Shakespeare

Kolmel märtsikuu õhtul, 15.-17. märtsil, etendus Von Krahlis taaskord Pepeljajevi lavastus “Departure”. Varem põhiliselt lavakatudengitele ja Krahli enda trupile loodud tükkidega meelde jäänud ja eestlastele juba peaaegu kodumaiseks-omaseks saanud lavastaja tuli juba eelmisel sügisel välja lühikese sooloprojektiga, mida mängiti korraks ka detsembris ning nüüd kolmandat vooru.

Von Krahli kodulehekülje sügisene tutvustus lubas publikule, et “seekordne reis läbi reaalse ja virtuaalse mikstuuri toimub absurdiõhkkonnas, kus idiootsuseni melodramaatiline süźee lepitab aja ja ruumi vastuseisu, jälgituna relatiivsusteooria vaatepunktist. Veri, pisarad ja kirg on miksitud ja töödeldud binaarsuste jumalate nimel. Kuigi etendus on põhjalikult läbiprogrammeeritud, pole selles ainsatki salvestatud kaadrit. Nii et juhuslikud vead saavad olema kirsiks digitaalsel tordil.”

Etenduse sisust otsest aimu omamata ja meelega ilma kõrgete lootusteta, üksnes sooviga näha geniaalset lavastajat ennast lõpuks rollis ja lavaruumis tegutsevana, seadsingi 17. märtsi õhtupoolikul sammud Krahli. Reaalse ja virtuaalse segu nägi tõepoolest: pepeljajevile omaselt anti edasi sisu läbi mitme, üksteist toetavate, kohati ka omavahel võistlevate, meediumite vahendusel. Kui vahel tekib sel moel liialt katkendlik ja hektiline tervikpilt, oli seekord meediumite valik õnnestunud ning toimis etenduse loomise seisukohalt ning sisu edastamise kohapealt hästi. Lavastaja, kes sel korral täitis nii tavapärast etenduse looja kui ka näitleja rolli, veetis suure osa etenduse ajast lavanurka seatud suure masinavärgi taga, kuhu kuulusid arvuti, puutetundlik ekraan, helisüsteem, mikrofon, erinevad helitöötluspuldid ja -võimendid, vabandades kohe alguses võimalike tehnikaviperuste eest ette.
Kuna helitöötlusaparaat ja joonistamisprogramm vahepeal koostööst keeldusid, venis muidu 50-minutiline etendus pisut üle tunniajaseks, kuid sellest polnud hullu, seda enam, et väiksed takistused olid pigem naljakad ning, nagu kogu etendus ise, lõhustasid publiku ja esineja vahel asetsevat barjääri ja muutsid õhkkonna mõnusalt vabaks ja spontaanseks. Sest õigupoolest ei teadnud ei Pepeljajev ega meie, kas ja mis täpselt välja tuleb ning kui pikale see õhtu seal Krahli teisel korrusel siiski läheb.

Lavastus ise oli üles ehitatud sellelesamale tehnilisele kaadervärgile ja see sündis eksplitsiitselt sel hetkel, selles kohas, rõhutades etenduslikkust ja teatrile iseloomulikku sündmuslikkuse mõõdet. Süžee keerles William Shakespeare’i ümber, keda seekord esitleti mitte kui suurepärast luuletajat, vaid tantsijat ja mustkunstnikku, täpsemalt kadumistrikkide meistrit. Temaga ühte aega tõi autor ka Anne Boleyni ja Henry VIII, kelle tegelaskujudest moodustus lavastuse kandev liin – omapärane ja viimase seebikavindini keeratud armukolmnurk. Kirjeldades publikule lühendatud-lihtsustatud vormis tolleaegset konteksti, nende ajalooliste tegelastega seotud sündmusi, lõi Pepeljajev lisaks enda Shakespeare’i tegelaskujule seinalpaiknevale ekraanile interaktiivsed Anne’i ja kuninga, kellele lavastaja andis oma näo ja hääle. Karakterid tulid välja erakordselt naivistlikud ja absurdsed, seda enam, et joonistajana oli lavastaja nende füüsilisi omadusi võimendanud ning tegi Henryst väga korpulentse härra ja Anne’ist peenikese häälega, barbie-kehaga ja ebaproportsionaalsete jäsemetega naisterahva. Samal ajal kui nood kaks jooksid ringi ekraanil ning vaatajaile paljastus nende abiellumise lugu, kehastus Pepeljajev armunud Shakespeare’iks, romantikuks, kes lootis oma tantsuoskusega pulmapeol ära võluda kuninga vastse naise.

Tahes-tahtmata tekkis mul etendust vaadates paralleel kunagise filmiga “Shakespeare in Love”, kus sarnaselt Pepeljajevi lavatusele hargnes armunud kirjaniku lugu 16. sajandi Londonis, ja kust käisid läbi Christopher Marlowe, Globe Theater jpm. Antud lavastuse kontekstis olid erinevad Inglismaa ajaloo võtmeisikud oma ajastust välja rebitud ning toodud kummalises visuaalse(viimastel aastatel on lavastaja ise eelistanud oma teatritegemisviisi kohta kasutada just seda väljendit, tahtes välja tuua just video, ekraanide ja interaktiivse projektsiooni kasutamist lavastustes) ja kineetilise teatri mikstuuris moodustunud suhtedraamas meieni.

Tantsijaks saanud Shakespeare lülitus reaalselt tegevusse kokku neljal korral: pulmaööl, kui ta ekraanil üksi ühes ruumis, laval aga päriselus lavastaja näol, Anne Boleyni tähelepanu köitis, hilisemas pargistseenis, mis oli etenduses Boleyni Towerisse heitmise ja hukkamise põhjuseks, armunute viimases kohtumises ning etenduse lõpuosas.

Pepeljajevi liikumine oli mõneski mõttes üllatav, ju olin oodanud midagi sellelaadset, mida ta muidu siin lavastades näitlejatega teinud: ohtrat vertikaali kasutamist, kõrgustesse pürgivat liikumiskeelt, gravitatsiooni ja füüsikaliste jõududega mängimist. Vanameister ise esitas aga pisut svingilikus ja seltskonnatantsulikus võtmes koreograafiajuppe, mis olid mõjutatud ka ajastust ning uusaja liikumisesteetikast. Rõhk oli jalgade tööl, kohati nägime ka põrandakontakti ja erinevaid pöördeid ja keharaskuse ning tugipunktide ümberjaotamisi. Kuigi füüsilised eeldused (jässakam ja jõulisem füüsis) oleksid kindlasti lubanud teha rohkem elemente maas, kasutada käsi ja rindkeret, jäid pigem meelde ootamatult graatsilised hüpped, väikesed kanna ja pöia vaheldumisel põhinevad sammud ja põrkavad, suuremat ruumi haaravad liigutused.

Toreda lahendusena mõjusid ekraanile joonistatud maagiline taskurätt, mis peakangelase viimasel hetkel oma armsama juurde, Toweri akna taha hõljuma, viis ning mängud projektsioonide ja reaalsuses laval asetleidva vahekorraga. Põhirõhk oligi vormimängudel ja erinevate meediumite sulandamisel nii ajalises (sünkroon) kui ruumilises plaanis (liikumine laval kui liikumine ekraanil), mis kinnitas veelgi Pepeljajevi kogemust visuaalse ja tähistajatepõhise teatri lavastajana. Ometi tundsin kogu selles interaktiivsuse ja vormivirvarris natuke puudust sisust, või vähemalt mingist kandvast juhtmõttest. Seda kuni lavastuse viimase osani, mis jättis mulle õnnestunuima mulje ja kus paljastus ühtlasi pealkirja tõeline tähendus ja lavastaja sõnum (vähemalt minu jaoks).

Etenduse viimases stseenis võttis vaene armastatu kaotanud ja elus pettunud tantsija nõuks sooritada oma viimane kadumistrikk: otsustas osta paadi, sõita sellega üle ookeani Brasiiliasse ja alustada uues kohas lootusrikkalt paremat elu. Ekraanile projitseeriti joonistatud paat, päikseline taevas ja vahutavad lained ning kujuteldavasse paati istunud Pepeljajev (kes tegelikult istus lihtsalt vastavas kohas laval taburetil) haaras pihku ühe vähestest rekvisiitidest – harja – ja asus sõudma loojuvasse päikesesse. Hetkel, mil sõudev Shakespeare oli ekraanile salvestunud, pani Pepeljajev harja käest, astus rollist välja, tekitades etendusele metatasandi, süütas suitsu ja istus ekraani ees, millel kujutati nüüd sõudvat meest raamitud maalil. Kuna kaamera näitas endiselt lavaltoimuvat ja projitseeris seda ekraanile, istus pärislavastaja nüüd ekraani ees, kus istus projitseeritud lavastaja interaktiivse Shakespeare’i maali ees. See omapärane pilt-pildis, isegi maal-pildis-pilt-laval stseen viis kokku kõik nähtud süžeeelemendid ja tekitas viimase ajalis-ruumilise nihestuse, kui Pepeljajev, nüüd juba distantseerunud jutustaja rollis, lausus viimased sõnad: “Shakespeare jõudis paadiga Brasiiliasse, vahetas ebameeldivatest mälestustest vabanemiseks oma nime Cervanteseks ning hakkas seal kirjanikuks. Iga kord, kui sa lahkud ühest kohast ja liigud uude, avanevad seal sulle uued võimalused.” Seejärel jäi ainsaks helitaustaks vaikne muusika, lavastaja, tõmmanud suitsu lõpuni, tõusis püsti ja kõndis vaikselt saalist välja. Siin tekkis vaatajatel hetkeline kimbatus: jäi segaseks, kas peaks plaksutama või tuleb ta veel tagasi, kuna muusika mängis ja stseen pildiga pildis jätkus. Umbes minuti möödudes pistis Pepeljajev pea ukse vahelt sisse ja teatas, et see etendus ei lõppegi ning kellel vaja, võib nüüd lahkuda, aga kes ei soovi, ei pea. See oli signaaliks, et võib julgelt plaksutada ja veidikese aja pärast lahkusin naeratades ja heatujuliselt saalist, peas kajamas viimased laused ja silme ees ikka veel sõudvat kirjanikku ja tantsijat ainiti vaatava suitsetava kunstniku portree.

“Iga kord, kui üks uks sulgub, avaneb kuskil mujal aken.”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s