Kultuur keskkond kriitika I

 

Semiootikaosakond alustas uue seminarisarjaga, kus igal kokkusaamisel räägib semiootika ja kultuuriajakirjanduse rakenduslikest seostest mõni hetkel tegev ajakirjanik. Esimene toimus Jakobi 2 loenguruumis/puhketoas, pakuti lausa suupisteid ja juua sai kohvi-teed, mis muutis õhkkonna mõnusalt vabaks ja loengu nauditavamaks. Esimesel korral arutlesid semiootikuharidusega AK kultuuriuudiste ja saate MI toimetaja Johannes Tralla ja Peeter Torop ning tehti sissejuhatus käsitlemaks semiootikat kui võimalikku kultuurist kirjutamise meetodit. Järgnevalt väike kokkuvõte räägitust ja mõned minu kommentaarid.

Tralla rääkis oma töökogemuse põhjal, kuidas semiootikat tundev inimene saab telemaastikul panustada kultuuriperifeeria (Lotmani mõiste, tähistab ääreala, vrdl tuumaga, kus ühiskonnale olemuslikud ja olulised kunstiteosed ja -tekstid) sündmuste tutvustamisega laiemale publikule ning tavameediasse, lisaks sellele on semiootikul oma visuaalne nägemus: ta tajub paremini, milliseid kaadreid ja sümboleid millise sisu edastamiseks kasutada ning võib seega kergemini suunata operaatoritööd. Põhimõtteliselt toimub selle tulemusena kultuurimaastiku kujundamine nende valikute kaudu, mida kajastada, mida mitte, mainstream vs avangard. Kuna Tralla ise tunneb end kodus kaasaegses tantsus, tõigi ta selle näiteks mingi laia publiku haardest tavaliselt väljajääva kaasaegse tantsu etendused või performance‘id, mida ta lisaks “kohustuslikele” ja harjumuspärastele kultuurinähtustele oma toimetatavates saadetes kajastada üritab.

Kuuldes sõnapaari kaasaegne tants, kikitasin mina otsekohe kõrva ja hakkasin mõtlema, kas ja kuivõrd on semiootika põhjendatud taoliste etenduste käsitlemisel ja tantsukriitikas. Kas selle abil oleks võimalik eesti tantsupublikut laiendada? Sest kuigi häid tegijaid jagub ja ka institutsioone, mis tegelevad tantsukunsti arendamisega, on viimastel ajal tekkinud nagu seeni pärast vihma (Kanuti Gildi SAAL, STÜ, Dreek stuudio, Polygon jm), nii Tallinnast kui Viljandist tulevad igal aastal meie kultuurimaastikule uued koreograafid-lavastajad, oleks tants võrreldes muude kunstiliikidega nagu enidselt perifeerne nähtus. Tantsust küll kirjutatakse, aga tihti kasutades vormiliselt semiootika mõisteid, mitte konkreetselt selle mõtteviisist ja paradigmast lähtuvalt. Lisaks saab semiootika aidata ehk tantsu sidumisel teiste kunstivormidega ja kultuurtervikuga üldiselt, lähtudes eeldusest, et semiootik suudab näha kultuuri erinevaid osiseid ja nende suhestatust kultuuri kui terviku seisukohast ning teab natuke igast valdkonnast. Silmaringiharidus ju. Läksin küsisin pärast seminari ka Tralla käest, kuidas tema näeb semiootika kohta eesti kaasaegsest tantsust kirjutamisel ja selle kajastamisel nii teles kui kirjutavas ajakirjanduses. Vastus oli positiivne ja julgustav, nii et sain veelgi kinnitust, et mu väikesed plaanid seoses tuleviku ja kujutluspildiga pööningukorteris kuivikuid närivast kultuuriajakirjanikust ei olegi ehk nii utoopilised. Eks elame näeme, mis lõpuks saab, sest ega ma ei oma praegugi kuigi täpset ettekujutust sellest, kes või mis minust mõnede aastate möödudes saab. Mingi siht on vähemalt olemas, seegi hea. Ja ma tean, mis mind huvitab ja mida ma teha tahan. See on veel parem.

Veel tuli juttu kriitikute (selle sõna õiges ja esmases tähenduses) ja nende panuse väikesest osakaalust meedias. Häid ja tõeliselt asjatundlikke kriitikuid on tühine arv, praktiliselt puuduvad muusika- ja tantsukriitikud, mis omakorda mõjutab ka kultuuriloomisprotsessi: kui avalikkuse vastukaja jääb puudulikuks, kaob ka loojail motivatsioon ning arvustaja pilgu puudumisel on oht käegalöömise mentaliteedile – “keegi nagunii adekvaatselt ei kommenteeri ega dialoogi ei teki, laseme siis latti allapoole, saab vähesemaga ka läbi.” Publiku nõudmised võivad samamoodi langeda. Oluline on oskus valmis produktist, kunstitekstist rääkimine, seda vajadusel ka kiiresti ja eelneva pikema ettevalmistuseta (nt esika puhul tuleb kriitikul sageli veel samal ööl kirjutuslaua taga higistades kohustuslik artikkel n-ö valmis toota) ning arvustaja kriitiline pilk. Viimasega olen ma ise 100% nõus, sest kultuuri taastootmine põhineb siiski ühiskonna vastuvõtuprotsessil, uusi teoseid luuakse alati kultuurilise mälu ja varasemate teoste pinnalt ning kriitikute ja ajakirjanike võimuses on seega kaudsel moel kunsti kvaliteeti tõsta. “Eesti teatri nõrkus tuleneb eesti teatrikriitika nõrkusest.”

Torop esitas väikse kokkuvõte kultuuriajakirjandusest ja selle mehhanismidest, rõhutades selle rolli vahendajana ja sidususe loojana kultuuri loojate ning publiku vahel. Rääkis objektkeelelisusest (kultuuri igas valdkonnas oma spetsiifiline keel) ja metakeelelisusest (teise tasandi kirjelduskeeled), seletades, et kirjelduskeelte rohkus tähendab kultuuri rikkust, samuti sellest, kuidas kommunikatsioon ei tohiks lõppeda vastuvõtjaga, vaid kultuuri sees edasi kestma.

Interdiskursiivsus – viisid rääkida teatud kunstivaldkondadest, kuidas tekib erialakeel, nt muusika puhul. Esimene tasand on kultuuriajakirjandus ise, selle peale asetuvad kultuuriajakirjanduse tõlgendusviisid ja valikud – meedia tüüpide ja diskursuste küsimus (mida pidada tõsiseltvõetavaks, mida kollaseks meediaks). Kultuuri ja tõlgenduse vahel asetseb filter (selle siseselt eri rubriigid, kajastamise praktikad), põhimõtteliselt formaat, mistõttu saab küsida, kas tõlgendus on filtri tulemus või iseseisev interpretatsioon.

Objektkeelte hulka arvas Torop (lihtsuse ja loomulikkuse järjekorras) kodukeele, emakeele, argirituaalide keele, vahenduskeeled (meedia) ning metakeelte hulka oskuskeeled, kriitika, terminoloogilised, formaalsed ja tehiskeeled (nende puhul läheb spetsiifika järjest kitsamaks). Kitsal kultuuriringkonnal on oma väljakujunenud keel, kuid oskuskeelt ei saa lugejat/vastuvõtjat arvestamata kasutada ning siin astubki mängu kultuuriajakirjanik – vahendaja, kes tõlgib keerukamat sorti erialakeele tavalugejale/-vaatajale mõistetavaks tekstiks.

Lotmani järgi koosneb igasugune inimkultuur kahest algkeelest (keelt kasutan siin tavapärasest laiema mõistena, keel kui ükskõik milline märgisüsteem ja mingi sisu väljendaja): loomulik keel (keel tavamõistes) ja ruumi struktuurne mudel. Viimase ülesanne on mh kultuuri “kaardistamine”, siia alla käib niisiis ka ajakirjandus. Torop kirjeldas valikuprotsessi ja hierarhat: iga kirjutis igasse väljaandesse ei sobi, toimub pidev stiili kujundamine, à la “selle saadame Teater.Muusika.Kinosse, aga see võiks pigem Sirpi minna”.

Tutvustas mõisteid

  • transmeedia – ise kujunenud, mingi nähtuse kultuurilise eksisteerimise teke (tekstiline ja visuaalne olemine kultuuris) ja
  • ristmeedia – tekitatud, sammhaaval, teistsugune dominant.

Tekst peab kultuuri sisenemisel alati suhestuma teiste, juba olemasolevate tekstidega ja kontekstiga (lisaks teiste kultuuridega). Ühest nähtusest saab kirjutada mitmes keeles – seesmine ja väline mitmekeelsus, mis paneb aluse kultuuri dünaamika ja tõlgendusliku mitmekesisuse tekkele. Iga algtekst muutub rikkamaks, kui selle külge liidetakse interpretatsioone.

Kultuuriajakirjanduse sidusus: eri formaatide ja struktuuride vahel, objektkeelte ja metakeelte suhted, paindlikkus ja seotus.

Kui Torop määratles semiootikut kui kirjutavat inimest, siis ettekandesse sekkunud Kalevi Kull võrdles semiootikut pigem tekstiloova inimesega. Ajakirjanik on tema meelest kultuuri kujundaja, ideoloog ja semiootik, mõistes ja tundes kultuuri üldiselt, suudab olla valdkondadevaheline kriitik. Siit tuleneb ka võimalus piire nihutada, tuua osad tekstid perifeeriast tuuma, nihutada rõhuasetusi kultuuris.

Katre Pärn märkis, et semiootiku käsutuses on keeleline paindlikkus, mistõttu ei pea kriitikust semiootik üksnes metakeeli kasutama.

Lõpuks jõuti järeldusele, et semiootika on eelkõige mõtlemisviis (sellest oleme juba ammu aru saanud ja seda on meile esimesest semestrist saadik korratud otsekui algklassilastele:) ning kõige olulism on empaatiavõime – uurimisobjekti jaoks õige keele ja lähenemise leidmine, tähenduse genereerimise mehhanismi äratabamine iga üksiku teose või teksti puhul. Või nagu Tralla varem rõhutas: ajakirjanduse ülesanne kultuurinähtuse käsitlemisel on ära tabada idee, millest käsitletav teos algupäraselt välja on kasvanud. Ajakirjanikud ja toimetused loovad kirjelduskeeli ja formaate, kujundades kultuuri üldisemalt.

Leiti, et semiootik on vägagi potentsiaalne kultuuriajakirjanik ning -kriitik, seda enam, et ajakirjandusosakonnas on rõhk liikunud pigem ühiskonnatemaatika suunas, ootused on teised ning kultuurist kirjutavat inimest ja kultuuritundjat seal välja ei õpetata. Kahjuks puudub kultuuriajakirjandusel juhtorganisatsioon, keegi, kes mõtestaks tegevust ning annaks suuna, samuti puudub tagasiside ja kriitika kultuuriajakirjanike endi tööle. Nõiaring, mis seal ikka.

Mina isiklikult sain sellest õhtust rohkelt inspiratsiooni ja julgustust ning olen täiesti nõus lõpuks kõlamajäänud üleskutsega: “Teeme ise kultuuriajakirjandust!”. Lõpuks ometi ei pea küsimusele “aga mida sa, semiootik, hiljem tegema hakkad, mis tööd sa leiad?” vastama pelga õlakehitusega. Lõpuks ometi räägiti meile, mida praktilist me oma peatselt omandatava kraadiga teha saame. Semiootik võib olla kes iganes ta olla tahab: kriitik, kultuuriajakirjanik, teoreetik jne. Semiootika on vahend kirjutavale ja uurivale-analüüsivale, lühidalt, mõtlevale inimesele.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s