Hästi vana kraam ehk “Kunsti mõttest”

Esimesel tudengiaasta kevadel võtsin ainet nimega “Kas teater on kunst”, mida luges Ene-Liis Semper. Rääkis natuke NO99 köögipoolest, enda isiklikest läbielamistest ja õppetundidest, näitas toredaid ja vähemtoredaid videosid etendustest, performance’itest ja mõtiskles kunsti ja teatri suhte üle. Läbimiseks tuli kirjutada essee teemal “kunsti mõttest”. Alguses heietasin niisama ja kasutasin openoffice’i dokumenti mentaalse mahutina, võimalik, et ka prügikastina, sest alustasin kirjutamist kella 3 paiku öösel. Ja siis jõudsin ühe andekate inimeste poolt tehtud tantsulavastuseni, mida kasutasin näitena ja mida muuseas nüüd kohe varsti, septembri teises pooles, taas Kanuti Gildi SAALis näha saab. Soovitan. Kirjutasin võib-olla ülekohtuselt subjektiivse vaimustusega, aga mis teha. Kunsti mõte on ju mõjutada ja publikut midagi tundma panna.

Kunst on minu jaoks midagi nii elementaarset, et selle mõttekuse üle juurelda tundub esmapilgul veider. Isegi siis, kui ma ei külasta spetsiaalselt selleks ette nähtud galeriid, muuseumi, saali, ümbritseb kunst mind igapäevaselt disaini ja arhitektuuri näol. Iga reklaam peidab endas autorlust, kellegi loodud kuvandit, liikudes linnaruumis, ümbritseb meid igal sammul erinevat tüüpi kunst: arhitektuur, linnaplaneering, kujundus. Samuti on kõik argipäevaselt kasutatavad esemed kellegi poolt disainitud, ka kõige tühisem soolatops. Loomult ärksam võib märgata kunsti igal pool – maastik, tarbeesemete disain, mood. Kui oskad vaadata, läheneda loomingulisemalt, siis muutuvad ka argised asjad kunstiks.

Kui tavaobjekti puhul pööratakse lisaks funktsionaalsusele niivõrd palju tähelepanu ka visuaalsele küljele, arhitektuuris näiteks üldilmele, sobitumisele kvartali ja teiste hoonete väljanägemise ning iseloomuga, siis ei saa väita, et objekti kunstiline külg ei saaks eraldi tähelepanu osaliseks.

Siit selgub, et osa kunstist tarbime me mitteteadlikult, iseenesest, see jõuab meieni katkematu informatsioonivoona. Kunst ise sisaldab samuti mingit sorti teavet, n-ö tühja kunsti pole, vähemalt minu arvates, olemas.

Minnes kunsti mõttekuse juurde, teeksin ühe eristuse: kunsti funktsioon versus kunsti mõte. Kui käsitleda funktsiooni mingi inimestele arusaadava, reaalse kasutusliku küljena, ei pruugi seda kunsti puhul iga kord olla. Kuid mõte, tähendus on ikka, see lihtsalt väljendub iga inimese jaoks isemoodi.

Kui kunstil poleks mõtet, ei käiks inimesed näitustel, muuseumides, ei külastaks etendusi, ei vaataks filme (osade filmide kunstiline väärtus on muidugi kaheldav) ega osaleks aktiivselt kultuurielus. On küsitav, kas sellises utoopilises ühiskonnamudelis oleks üldse loojaid, kunstnikke? Ma usun, et vastus on jah. Mis toob päevavalgele ühe olulisema teema – kunsti puhul ei ole alati oluline publiku juuresolek, loomisakt ja selle tagajärg pakub midagi autorile ka siis, kui tulemust mitte keegi peale tema enda ei näe.

Kui paljud meist on tegelikult sahtlisseluuletajad või vaiksed kitarritinistajad? Isiklikult olen aastaid tantsuga tegelenud ja võin kätt südamele pannes öelda, et kuigi publik ja tema reageering ning lavalolek tekitab tantsides lisamõõtme ja paneb organismi tavapärasest enam adrenaliini tootma, siis üksi ja iseendaga tantsides naudin ma oma tegevust täpselt samal määral, vahel isegi rohkem. Järelikult on kunstil tähendus esmajoones selle looja vaatepunktist.

Mulle on väga korda läinud ütlus: “Kui sa saad elada kirjutamata, siis ära kirjuta.” Täpselt nii peakski see ideaalis olema: autor peaks tundma vastupandamatut tahet midagi öelda või end väljendada, siis jõuab kunst kaugemale ja omandab tõelise kvaliteedi.

Autori jaoks pakub kunst peamiselt väljendusvõimalust: öelda midagi isiklikku või ümbritseva olukorra kohta, väljendada end sobivaimal ja erilisemail viisil. On huvitav, kuidas üks romaan või luuletus saab olla nii mitmekihiline, võrreldes kuivema ja proosalisema tekstiga või kuidas ühte pilti saab tahtmise korral maalida mure kogu rahva ja ühiskonna käekäigu pärast nagu näiteks Picasso “Guernica” puhul. Kunst mõjub teistele inimestele efektiivsemalt, on parem ning värvikam sõnumitooja.

Oma kogemusest võin tuua näite Sofi Oksaneni “Puhastuse” näol, mis nii romaani kui Vanemuise lavastuse kujul sundis mind küüditamisteemale palju teravamalt mõtlema kui seda olid seni teinud mistahes ajaloolised ja faktilised kirjutised. Võiks lausa öelda, et selles romaanis oli pinge ja valu, mis küüditamisega kaasnes, lausa käegakatsutav ja jõudis mulle, kui sellest tegelikult kaugelseisvale inimesele, liigagi lähedale.

Loojale võib kunst pakkuda vaheldust igapäevasest elust, olla sellest sügavam, olla koguni varjupaik, kui maailm pettumuse valmistab. Näiteks nõukaaja Eestis, kus mõned kunstnikud eemaldusid ühiskonnast ja praktiliselt sulgusid oma ateljeesse, et maalida ideoloogilisest survest hoolimata ning end kusagil turvaliselt tunda. Kunst pakub mingit muud reaalsust, võib mingil määral olla reaalsuse jäljendaja, midagi selles fikseerida, jäädes samas ikkagi mudeliks.

Mida pakub kunst publikule, lugejale-vaatajale-kuulajale? Siinkohal tooksin kaks peamist märksõna: nauding ja elamus. Kunst kunsti pärast pakub eelkõige naudingut, olenevalt iseloomust kas rahustab, lõõgastab või on puhtesteetilise väärtusega. Kuulates mõnda ilusat muusikapala või vaadates balletti tundub, et me puhastame oma meele, saadame selleks üürikeseks hetkeks argiprobleemid kaugemale, viibime õdusas ja ilusas keskkonnas.

Tegelikult me aga tajume pidevalt, meie mõttetöö ei lakka. Ning kunst paneb aju eriti aktiivselt tööle, kuna seda on tarvis mingil moel tõlgendada. Siin tuleb mängu mõistuse töö: kunstiga kokku puutudes genereerime ideid, püüame enda ees seisvat lahti mõtestada. Tänu teatrietendusele võime hakata mingitele olukordadele hoopis teistmoodi vaatama, tänu loetud raamatule teisiti tundma.

Ja nüüd oleme jõudnud elamuseni – kogetu tekitab emotsiooni. Me mõistame, et meiega toimub midagi kummalist, me hakkame teravamalt tundma ja oleme sajaprotsendiliselt siin ja praegu, selle hetke sees. Kui sa lahkud saalist nii tugeva emotsiooniga, et see ei kao ka mitme tunni möödudes ning sa meenutad üksikasju veel tagantjärgi, leiad uusi aspekte, juurdled pisidetailide üle, eelkõige miks nii tehti ja mida sellega väljendati, omab kunst sinu jaoks isiklikku väärtust – annab midagi su elule juurde, parandab elukvaliteeti, arendab sind isiksusena.

Parimal juhul on kunst võimeline puhastamiseks, st lahkudes saalist (näituselt, lõpetades raamatu lugemise jms), oleme me teised inimesed kui sealt väljudes ning oskame asjadele ja maailmale veidi teistsuguse nurga alt läheneda. Siinkohal paneb kunst meid veel tagantjärgigi mõtlema ja võib väga pikka aega sügavalt mõjutada.

Kas saab kuidagi defineerida seda, mida me mõnda nii head teost vaadates-kuulates tunneme? Kas me üldse anname endale alati aru, mida parajasti kogeme? Vahel jõuab tõeline tähendus alles hilinemisega pärale, sest esmane emotsioon ei lase kõike rahulikult läbi mõelda.

Igaüks näeb teose puhul seda, milleks ta eelnevalt ette valmistatud on, kogemuste- ja mälupagas, mida endaga kaasas veame, annab meile aluse kogetava mõtestamiseks. Me kõik näeme kunstis erinevaid asju – see on kahtlemata üks kunsti suurimaid võlusid. Järelikult toob ta ka välja iga inimese omapära. Teos suhtleb inimesega ja toob temas esile uusi külgi või äratab mõningaid vanu tundmusi.

Juba see on väärtus omaette, kui publik saab üksnes tugeva emotsiooni, sest vahel avastame me niimoodi iseendas uusi külgi, õpime ennast tänu mingile kunstilisele elamusele paremini tundma. Parimal juhul leiame ehk midagi seni varjul olnut või peidetut. Olen näinud muidu väga kinniseid ja alfalikke meesterahvaid etenduse ajal täiesti liikumatult hardalt lavaltoimuvat vaatamas, silmad veekalkvel, mis annab tunnistust kunsti võimest tuua lagedale meie tegeliku olemuse ja tunded.

Kunst äratab meis loomingulisuse: näiteks minul on sageli kellegi tööd vaadates tahtmine ise teha, haarata värvid ja pintslid, tantsida jne. Kohe hakkavad peas jooksma ideed, kuidas teha mingit etendust, performance’it, mida oleks selles konkreetses teoses teisiti teinud või kuidas tulla lagedale millegi täiesti uue ja omanäolisega. Mõttes panen ennast kord lavastaja, kord muusiku, kord režissööri rolli.

Looming sünnitab loomingut. Kunstnikud saavad motivatsiooni ja inspiratsiooni varemtehtust, eelnevatest autoritest– kõik mõjutab kõike, mõeldakse välja mingid uued tõlgendused, keegi saab tõuke teha kas midagi sarnast või arendada eelnevat edasi. Või vastupidi – tunne, et nii ei toimi, soov teha ise kardinaalselt vastupidi, hoolimata, mida see endaga kaasa toob. Sest millegi antud olukorras ebatavalise ja erakordsega väljatulemine võib kaasa tuua ootamatuid tagajärgi.

Loodu on alati sügavalt isiklik, minus äratab austust see, et keegi on teinud ennast nii haavatavaks, toonud avalikuks tükikese iseendast. Autor ei tea ka iial, kuidas tema tehtule reageeritakse. Nõuab julgust millegi eriti uuendusliku või ekstreemsega lagedale tulla, sest rahvas on julm ning kahjuks ei hooli sageli kunstnikust kui inimesest. Kunstnikud on sageli ka vastuvõtlikumad või tundlikumad isiksused kui liinitöölised või kontorirotid ning seda enam läheb neile publiku käitumine korda.

Ühiskondlikus plaanis on kunst korraga nii kollektiivne kui indiduaalne produkt: aines tuleb reeglina hetkeolukorrast ühiskonnas ja autori emotsionaalsest hoiakust, väljund on aga vägagi isiklik. Klišeelikult väljendudes aitab kunst maailma parandada, sest võib mõjutada meie vaateid, põhimõtteid ja meid soovitud suunas tegutsema panna.

Heaks näiteks on šokeeriv kunst, mispuhul tõusebki esile just ühiskondlik funktsioon. Aktsioonid, kus pritsitakse kasukaid loomaverega, tuuakse näitusesaali nälgima hulkuv koer (Costa Rica kunstniku juhtum, kes püüdis tänavalt hulkuva koera ning pani ta ilma vee ja toiduta näituseruumi, kus loom mõne aja pärast suri, näitamaks, kuidas inimesed panevad hüljatud loomi tähele üksnes siis, kui nad esile tõsta) jne, ei paku publikule kindlasti esteetilist naudingut, vastupidi, mõjuvad pigem õõvastavalt, kuid saavad viidata mingile suuremale valupunktile ühiskonnas.

Kunstist sünnivad uued ideed ja algatused, selle kaudu saab kõigutada traditsioonilisi arusaamu ja pakkuda julget konkurentsi iganditele – kunsti sage tagajärg ühiskonnas on mingit laadi progress. Ja progress on üldiselt positiivne nähtus.

Lõpetuseks kirjeldaksin oma viimast suurt kunstielamust. Tegemist oli POT festivali raames esitatud tänavatantsuetendusega “Camouflage”, mille autoriteks Krista Köster ja Kristina Paśkevićius ning kus laval olid viis noort tantsijat. Minu meelest oli see kohutavalt hästi läbimõeldud, kõik oli paigas, erinevad elemendid toetasid üksteist ja suurendasid teiste mõju: valgus ja video, lavakujundus ja rekvisiidid, kostüümid. Julgen öelda, et need tantsijad ja autorid on ühed oma ala tipud Eestis (võib olla on siinkohal mängus ka see, et tunnen neist osasid isiklikult ning olen ka ise nende käe all/nendega koos tantsinud), mis muutis teostuse tehniliselt kvaliteetseks. Mulle meeldis idee lasta igal tantsijal olla laval tema ise, tuua nad vaatajaile lähemale. Alguses tutvustati neid nimepidi, öeldi vanus, kirjeldati lühidalt iseloomu, räägiti unistustest ja väikestest kiiksudest, misläbi sai igaüks karakteri, milleks oli tema ise. Etendus koosneski grupitantsudest ja igaühe soolost. Viimastest kaks puudutasid mind kõige rohkem.

Ühes tantsis René Köster kahte tohutult vastandlikku karakterit: alustas väga pehmelt ja õrnalt, lihtsalt istus, põlvitas, käis laval veidi ringi ja veeretas ennast maas, taustaks lugu “Knock knock knockin on heaven’s door”. Muusika ja koreograafia koostöö tekitas väga tundliku atmosfääri, tantsus kajastusid nagu palve ja meeleheide. Ja ühtäkki muusika vaikis, tantsija oli täielikus pimeduses lava tagaosas, tõmbas särgi seljast ja pani alakeha ümber musta lina. Vaikus asendus jõulise, lausa agressiivse elektroonilise muusikapalaga ning ta hakkas seljaga publiku poole üksikus valguslaigus tantsima. Erinevate elementide koosmõjus sündis pingestatud ja energiast tulvil esitus: see, kuidas lihased ja kogu keha anatoomiliselt liikus oli valguse ja muusika mõjul koguni müstiline, lummavalt ilus ja natuke hirmuäratav samaaegselt. Tundus, et laval ei ole inimene, vaid keegi, kes ongi ainult selleks, tantsimiseks, loodud. Selle kahe alaosa kontrast oli nii terav ja tehniline teostus nii kõrgel tasemel, et mul tuli kananahk ihule ja ma istusin saalis praktiliselt hüpnotiseeritult, panemata tähele ei nii enda ümber olevaid inimesi kui ka saali.

Carmel Kösteri soolo ei tekitanud küll säärast emotsiooni (väga meeldis siiski ka see osa), kuid pani mõtlema tantsija kui kunstniku ja publiku suhtele. Tema taustaks veeretasid teised tantsijad lavale valgustatud klaaskapid, kuhu sisse ise pugesid ja tardunud asendisse jäid. Samal ajal kui Carmel kasutas tantsides kogu lavaruumi, tegid ülejäänud nendes kappides aegluubis üksikuid käeliigutusi, mis koos valgusega tekitas tunde, et nad on akvaariumis, hõljuvad vees, ning oleks nagu ajast ja ruumist väljaspool, hetkesse seisma jäänud. Mingil hetkel tuli sooloesitaja kappide juurde, käis need ükshaaval läbi ja tantsis kõigi sealolijatega läbi klaasseina, st nii kapis olija kui Carmel liigutasid käsi ja keha üliaeglaselt kohakuti sünkroonis, nii et jäi mulje, nagu nad oleksid nähtamatu niidiga seotud. Samal ajal jätkus mulje klaaskapis olijaist kui mingitest kummalistest heljuvatest olenditest. Kõik kokku tõstatas minu jaoks küsimuse tantsija (ja üldse kunstniku) kaitsetusest ja haavatavusest, sest kuigi nad on laval rollis, näitavad nad seal alati ka osakest oma-minast, pannes parajasti loodavasse kunstiteosesse kogu oma jõu ja hinge.

Üldiselt liigutas see etendus mind sedavõrd, et väljusin Kanuti Gildist endiselt kananahk ihul ja tundega, et midagi nii head ei ole ma Eesti tegijate poolt tükk aega näinud. Tõenäoliselt on põhjus osalt selles, et “Camouflage” jõudis minuni vist täpselt õigel ajal ja õiges kohas, mis on alati oluline komponent kunsti vastuvõtmisel.

Ma ei tea, kummale pakub kunst rohkem, kas loojale või publikule, kuid on selge, et see pakutu on erakordselt oluline. Isegi siis, kui me teadlikult kunsti ei tarbi, saadab see meid mingil kujul ikkagi ning muudab elu täisväärtuslikumaks ja rikkamaks. Mõttetu ja väärtusetu kunst, on see üldse võimalik? Mulle tundub, et mitte. Nii kaua, kui me ise suudame tähenduse leida, kui kunst meid kuidagigi puudutab, ei saa see olla mahavisatud vaev.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s